Olav Ehala: mõjuva mõttega luule tekitab vajaduse tuua selle ilu meloodiaga esile
Möödunud laupäeval õnnestus “Päikeseratta” kontsert Tartu lauluväljakul ülihästi. Te ei tahtnud algul anda nõusolekut selle korraldamiseks. Miks?
Kolm-neli aastat tagasi tõesti tehti selline ettepanek – tähistada Tartus iseseisvuse taastamise päeva minu muusikaga vabas õhus. Et mu loomingus on palju kammerlikku, intiimset laadi, siis olin üsna kindel, et vabas õhus see hästi ei kõla, ja keeldusin. Kevadel aga tuli Ants Johanson uuesti.
Vahepeal oli mul olnud kogemus, kui õnnestunult on Linnateatris mängitud ja lauldud “Kaotajaid”. Kui on hea aparatuur ja asjatundjad mehed helipuldis, ei tundunud mõte enam nii võimatu. Arutasime, kes võiks esineda, ja kui Tõnis Mägi tuli ideega, et Elmo Nüganeni trupi noored näitlejad võiksid laulda, siis leidsime ühiselt, et see on vahva idee, ning peab ütlema: see ka tõesti kandis.
Sellesama lavakatrupiga tegime kunagi “Burattino” etendust. Enamik neist mängis ka “Kaotajates”. Nad said imekspandavalt hästi hakkama nii laulu kui ka pillimänguga. Muidugi tegin kuu aega seadeid, orkestratsioone, me töötasime selle nimel, et oleks ilus kontsert. Et tuleb kokku seitse tuhat inimest, oli üllatus mullegi.
Teie laule kuulates tahaks küsida: keda varasematest muusikutest või milliseid mõjureid enda muusikuks kujunemisel tooksite ise esile?
Kui Olev Künnap kutsus mind Kristallidesse klahvpille mängima, olin viieteistkümneaastane, minu jaoks oli väga põnev mängida bändis, kus lisaks kitarridele olid ka klahvpillid ja hiljem lisandusid veel puhkpillid. Tegime siis üleüldse natuke erinevat muusikat kui teised taolised levibändid toona.
Ühe telesaate eel otsustasime täiesti spontaanselt: enamik mängib välismaa poplugusid või poplugude töötlusi, meie teeme oma lood ise.
Olin kuueteistkümneaastane ja kirjutasingi siis julgelt kolm lugu. Need olid “Vana harjutus”, ”Päevamemm” ja “Sain laulu kokku seada”.
Pärast seda kutsus Uno Naissoo mind heliloojate liidu noortesektsiooni. Ma arvan ise, et talle jäidki mu laulud kõrva just sellega, et erinesid estraadil stiilimatkimisest, mis tookord oli ju üldiselt moes. Uno Naissood võin kindlasti lugeda oma suunajaks, muusikas väga haritud inimeseks, tema õhutas mind kompositsiooni õppima.
On omamoodi naljakas, et kõigis kolmes muusikakoolis, kus olen õppinud, on mul olnud erinev eriala. Muusikakoolis, kus õppisin muusikateooriat, sai õppida küll lisaainena kompositsiooni, aga seda tegid korralikud tüdrukud, mitte mina. Kompositsiooni edasi õppima läksin aga ainsana.
Siis võiks nimetada harmooniaõpetajat. Leo Semlek oli selline huvitav mees, kes võis näiteks ilusti, korrektselt täidetud harmooniaharjutuse eest panna “nelja” põhjendusega: igav on. Niisugune suhtumine pani mind päris kindlasti muusikale loominguliselt lähenema, õhutas mängulisust.
Selles vanuses ei tea inimene sugugi täpselt, millele ta peaks suuna võtma. On aega otsida ja katsetada.
Avastasin vanemat, klassikalist muusikat. Tõesti raske on ühtesid esile tuua, teisi kõrvale jätta. Kuulasin Bachi, Mozartit, impressioniste, samal ajal biitleid, progerokki, jazzi.
Suuri meistreid on alati kopeeritud, et õppida nende tehnikaid, maalikunstis on see olnud oluline etapp kõigile, nii tuntud kui ka vähem tuntud tähtedele.
Nii ongi välja kukkunud, et olen ise sünteesinud kergemat muusikat – poppi, rokki, jazzi – klassikalise muusika väljendusvahenditega.
Kas ka eesti muusikast võite esile tuua neid, kes olnud olulised?
Kuulasin huviga selleaegset eesti muusikat: Räätsa, Tambergi, Pärti. Naissoo eesti rahvamuusika intonatsiooniga jazzilik muusika on mind mõjutanud. Veljo Tormise rahvaviisidel põhineva muusika mõjudeta ei ole jäänud kindlasti ükski eestlane, mõistetavalt ka mina mitte.
Olete öelnud, et laulu tekst on teie jaoks oluline, seega võiks pärida ka tekstimõjude järele.
Tõesti, mind häirib, kui laulu tekstil pole mõtet, mulle üldse ei meeldi ühte ja sama kordavate, sisutute sõnadega lood, näiteks kus “I love you” kordub järjest ja järjest. Ma isegi ei saa aru, kust on tulnud levimuusikasse veendumus, et sõnadel pole rolli, jazzi ja roki aluseks olev bluus on ometi kujunenud sõnalise sõnumi muusikaga toetamisest. Minu meelest on laulu tekst ülimalt tähtis – hea rütmiga, just mõjuva mõttega luule on see, mis tekitab vajaduse tema ilu, sõnumit õige meloodiaga esile tuua.
Näiteks võtame Leelo Tungla read:
pihlapuu täis mõrkjaid marju
leegi värvi hõrke tarju
Mina kirjutan ikka teksti peale laule, ehkki tean, et tehakse ka vastupidi. Eesti poeesia üldiselt inspireerib looma, inspireerib esile tõstma seda, mis seal minu tähelepanu äratab.
Näiteks Viivi Luige luuletusele loodud laul “Võta mind lehtede varju” äratas tähelepanu sellega, et taktimõõt kogu aeg muutub. Ma lihtsalt tahtsin, et eesti keele väljendusvahendid, rõhud, välted, pikad häälikud jääks õigele kohale, vales kohas hääliku venitamine on jabur ja häiriv (muidugi, ooperis on see vältimatu), kuid mind paelub mäng keele võimaluste ja muusika võimaluste sobitamisega.
“Karoliine hõbelõnga” lambalaulus:
lambad on siin,
lambad on sääl
vagurad, hääd
vagurad hääd
lisasin ühe korduse – vagurad hääd. Sellega tekkis rütmiline mäng, rõhk asetub ümber igas taktis.
Kuidas sünnivad tellitud lood või näiteks lauluvõistlustele esitatavad lood? Kas olete üldse kirjutanud laulu, mida teilt pole otsesõnu tellitud?
Olen lauluvõistlustest vähe osa võtnud. Lauluvõistlusega seoses tuleb mulle meelde, et “Võta mind lehtede varju” sai eripreemia, mida oli ilmselt vaja põhjendada, niisiis anti mulle eripreemia “parim laul omas anris”. Mind ajas naerma mõte, et lauluanri sees on veel oma anr!
Lauluvõistluse raames oli tookord eripreemia lubatud ka “kodanikulaulule” – õieti üks veider määratlus, mis viitas sellele, et laulus peaks olema midagi teravalt ühiskondlikku, kas või korpusemeenutus vms. Mullegi vihjati, et karjääri huvides võiks kirjutada sellisel teemal. Seda ma paraku ei teinud, selle määratluse kaudu on tulnud vähe häid laule. Ehkki ma ei ütle, et ei ole üldse tulnud. Näiteks Gennadi Taanieli “Laul verelilledest”, mille Tõnis Mägi kuulsaks laulis, oli ju algselt lauluvõistluse lugu.
Muidugi mõjutavad laululoomist tekstid, kuid sama määrav on ju ka, kas on vaja kirjutada filmile või teatrietendusele, lastele või täiskasvanuile, millisele esitajale. Animafilmid nõuavad hoopis erisugust muusikat. Muidugi on mul hea meel, kui üheks otstarbeks kirjutatud muusikat lauldakse hiljem ka mujal.
Tänapäeval professionaal üldiselt kindla tellimuseta ei kirjuta. Nõukogude ajal võis kirjutada teose, mis kuulati heliloojate liidu töökoosolekul läbi ja kultuuriministeerium ostis selle ära, hoolimata sellest, kas see muusika hiljem kellelegi veel korda läks.
Kui Eesti hakkas osalema Eurovisiooni lauluvõistlusel, tegid eestipoolsed korraldajad mulle paaril aastal ettepaneku selle jaoks laule kirjutada. Oleksin kindlasti seda teinud, kui saanuksin osaleda siis, kui veel polnud telefonihääletust, mis on muutnud Eurovisiooni rohkem poliitika- kui muusikasündmuseks.
Eurovisioon oli minuvanuste jaoks tähenduslik siis, kui selle võitnud laule lauldi veel kümme aastat hiljem – nagu “Tänav, pink ja puu”. Näiteks praegu ei mäleta paari eelmise aasta võidulaulu enam keegi, pealegi ei jää hääletamisel kõlama asjatundjate arvamus. Kadunud on ka kunagine Soome TV häguselt lumesajune pilt, mis tegi Eurovisiooni vaatamise ja lindistamise põnevaks.
Kuid te võtsite kuuldavasti osa isegi Läti lauluvõistlusest?
Ei võtnud. Kaheksakümnendate lõpul, veel nõukogude ajal tehti mängufilmi, mille stsenaarium tugines Raimonds Paulsi elule, kuid seoses tema äärmiselt vastuolulise ja konfliktse isiksusega otsustati kutsuda filmi jaoks helilooja hoopis Eestist ja see sattusin olema mina. Filmis oli episood, kus peategelase laul võidab lauluvõistluse. See oli “Põlev puu”, mida filmis laulis Kadi-Signe Selde läti keeles. Hiljem mõtlesin, et prooviks sama ka päriselus, nii sündisid samale laulule Leelo Tungla eestikeelsed sõnad ja laul võitis ETV aasta laulu võistluse.
Minilaulupidu Emajõe Ateenas
Nii nagu Olav Ehala on üks madala eesti muusikataeva säravaid sümbolkujusid, nii raamis ka möödunud laupäeval Tartu laululaval ellu kutsutud galakontserti sümboolselt “Nukitsamehest” tuttav päikeseratas – veeres sisse ja veeres välja. Kõik, mis vahepeale jäi, oli soe ja vaimustav. Kõvasti üle kahe tunni väldanud visuaalse ja muusikalise elamuse eest tänas publik meistrit püstijalu aplodeerides. Üks väheseid kordi, mil ka endal polnud piinlik massihüpnoosiga kaasa minna. Vastupidi, uhke ja soe tunne oli – eesti rahva ja kultuuri üle. Harilikult ma sellisesse härdusse ei kaldu.
Ehala ise kummardas maani poeetide ees, kes on teda aegade jooksul inspireerinud: Hando Runnel, Viivi Luik, Leelo Tungal, aga kõige rohkem ikka Juhan Viiding, kelle tekstidele on Ehala ilmselt loonud enim laule. “Burattinost” teatrirahva hümniks tõusnud “Papa Carlo laul” kõlas tagasihoidliku peakangelase enda esituses.
Kuidagi vargsi ja salaja on Ehala eesti kultuuris oma jälje maha surunud. Sügava ja mustrilise. Pihlakate värvi. Ja tema helikirja tunneb eksimatult ära: vahelduvad rütmikujundid, kaunid meloodiad, dissoneerivad akordid, mis ei lahene kunagi nii, nagu ootaks. Keerulised laulda professionaalidelegi, kuid Elmo Nüganeni lend (“Nimed marmortahvlil” lend või “Burattino” lend, võtke kuidas meeldib) ehk laulvad näitlejad, nagu Ehala neid järjekindlalt tituleeris, laulsid raskusteta ja siiralt.
Ehala ainukordsel kontserdil oli kõik, mis näiteks Tätte ja Matvere tuuril vajaka – sümfooniaorkester, korralik reii, läbimõeldud seaded jne. Pilt videoekraanidel ei pääsenud esialgu küll mõjule, augustiöö laskudes aga tõusis oluliseks lisatasandiks. Reissööri huumor tabas kohati naelapead, kui vana kuningas “Karoliine hõbelõngast” sulas kokku juubilari portreega või kui Nukitsamehe “Päikeseratta” laulu taustaks keerles hõbelõnga ketrav imevokk.
Ahjaa, miks minilaulupidu? Sest paljud Ehala lood on ju murdnud üldlaulupeo kavva: ilma “Kodulaulu”, “Päikeseratta” või “Vana harjutuseta” ei kujuta laulupidu enam ettegi.
Laulsid: Priit Võigemast, Maria Soomets ja Karol Kuntsel Ugala teatrist, Hele Kõre, Evelin Pang, Andero Ermel ja Mart Toome Tallinna Linnateatrist, Tõnis Mägi ja Kiigelaulukuuik, Tartu noortekoor, Vanemuise sümfooniaorkester ja ansambel koosseisus Ain Agan, Jaak Jürisson, Taavo Remmel ja Toomas Rull. Muusikajuht oli Riina Roose, dirigent Aarne Saluveer.
Kõlasid laulud filmidest “Nukitsamees”, “Karoliine hõbelõng”, “Don Juan Tallinnas” ja muusikalavastustest “Burattino”, “Kaotajad”, “Thijl Ulenspiegel”, “Johnny” jt.
Margit Tõnson
Rääkisime lõpuks augu pähe
Ants Johanson , Kontserdi “Päikeseratas” korraldaja
Vabas õhus kontserdi korraldamise juttu rääkisime Ehalale juba mitu aastat, kuid tema ajas alati tagasi. Arvas, et tema laulud suurele lavale ei sobi.
Nüüd käisime uuesti tema jutul: teeme sel aastal ära, võta või jäta! Ta ise ei tahtnud, et see sünnipäeva osa nii suur oleks, aga pärast oli Tiina Kuulbergile öelnud: “45 aasta pärast teeme uuesti!”
Ta tajus, kuidas inimesed teda tegelikult hoiavad. Ehala on tagasihoidlik ja meeldiv inimene. Küllap tal oli sel kontserdil igasuguseid hetki, aga kindlasti on ta rõõmus selle üle, et teda nii soojalt vastu võeti.
Kui paljud arvasid, et Ehala õrnemad laulud vabaõhukontserdil “ei kanna”, siis tulemus oli hoopis vastupidine: vaiksemad laulud just liigutasidki inimesi kõige rohkem.
Positiivne kogemus on olemas – loodetavasti ei pea järgmist 45 aastat ootama.
Tehniliselt lauljale paras pähkel
Jaak Jürisson, Ehala laulude seadja
Käisin “Päikeseratta” kontserdi proovides läptopiga ringi, ajasin näpuga järge ja tegin musta tööd.
Ehala muusika kõlab kergelt, aga tehniliselt on ta tegelikult väga raske. Igaüks võib eksida. Tema taktimõõtude vaheldumine käib paljudel lihtsalt üle jõu.
Heliloojana on ta väga iseteadev, kuid võtab alati kõrvalseisja arvamust kuulda. Temaga on kerge koos töötada. Ideaalne koostööpartner – ma ei teagi, millest see tuleb.
Ehala on nõudlik ja helge
Karol Kuntsel, “Burattinos” ja “Kaotajates” osalenud näitleja
Ehala on järeleandmatu. Nõudlik oma muusika suhtes, aga sisulisest küljest paindlik, tuleb alati kaasa. Humoorikas – mis ei tähenda, et tal kogu aeg klemm kõrvuni oleks. Tal lihtsalt tuleb see loomulikult välja. Sõbralik. Heatahtlik. Olemuselt helge.
Ehala kirjutatud Papa Carlo laul on meie kursusele omamoodi hümniks. Ja kui ta oma vabaõhukontserdi mõtet nii kaua tagasi ajas, siis ma arvan, et see oli pigem tagasihoidlikkusest kui millestki muust.
Olav Ehala
Sündinud 31. juulil 1950 Tallinnas
Abielus, abikaasa Katrin Ehala, kaks last: tütar Eeva-Liisa Ehala, poeg Tanel Ehala
1969 lõpetas Tallinna muusikakooli; 1973 ENSV riiklik filharmoonia, toimetaja; 1974 lõpetas Tallinna riikliku konservatooriumi kompositsiooni erialal professor Eugen Kapi klassis, 1970–1975 muusik Noorsooteatris, 1974–1975 ajateenistus Nõukogude armees, 1975–1991 Noorsooteatri (hiljem Linnateatri) muusikaala juhataja, alates 1990 muusikaakadeemia õppejõud, alates 2001 heliloojate liidu esimees.
Esinenud pianistina paljudes riikides, kooliajal mänginud ansamblites, osalenud telesaadetes ja -filmides, kirjutanud muusikat mängu- ja joonisfilmidele, muusikalidele ja teatrilavastustele
Saanud rahvusvahelisi auhindu joonis- ja nukufilmide muusika eest: “Aeg maha”, “Eine murul”, “Ärasõit”, “Papa Carlo teater”, “Hotell E”
Suure Vankri preemia, Valgetähe 5. klassi orden
Muusikalid: “Sabata krokodill” (1972), “Oliver ja Jennifer” (1972), “Buratino” (1975) ja “Johnny” (1980, koos Jaanus Nõgisto ja Peeter Volkonskiga), “Thijl Ulenspiegel” (1987).
Armastatumaid laule: “Vaid see on armastus”, “Võta mind lehtede varju”, “Päikeseratas”, “Vitsalaul”, “Rahalaul”, “Vokilaul (Ehi, kallis, ehi)”, “Põlev puu”, “Laul surnud linnust” jpt
