Prospero võlus lavale ehtsa tormi
Rootsi külalislavastaja Bengt Andersson tegi VAT-teatris väikese jutu ja suure teoga Shakespeare’i-lavastuse, tõestades, et viis näitlejat saavad suurepäraselt hakkama 17 rolliga.
Vägitegu on tehtud. Tõestatud, et tunni ja veerandiga saab ära mängida Shakespeare’i “Tormi”, nii et lapsed on loost haaratud ja täiskasvanutel igav ei hakka. Ja kõik oluline on tükis olemas. Või siis peaaegu olemas.
See kõik sündis reedel VAT-teatris Rahvusraamatukogu teatrisaalis “Tormi” esietendusel. Tükis, mis mõeldud inimestele, kel eluaastaid kuus ja sellest rohkem.
See väikeste poole pöördumine, mis iseenesest kiiduväärt, toob alati kaasa kunstiprobleemi. Üks asi on lihtsamaks tegemine (selguses ja arusaadavuses pole ju iseenesest midagi halba), teine lihtsustamine, mille käigus ka laps pesuveega välja lendab.
Loomulikult tehakse siin kompromisse ja neid on tehtud ka VAT-teatri “Tormis”. Peaasi, et suur kunst pärast lihtsamaks nülgimist ikka alles jääks. VAT-teatril on see siin mõneski mõttes õnnestunud.
Mänguliselt esitatud sõnum
Juba esimestest stseenidest peale, kus võlur Prospero (Marek Sarapson) tormi merele manab, saavutatakse mänguline õhkkond, kus tegevus kiirelt ja asjalikult vaatajani jõuab, tuues samas ära ka sõnumi. Väike käeliigutus ning pisike lavaefekt sinna juurde – ja ongi olemas illusioon tormi õhutamisest.
Kerguse taga on tunda täpsust ja kontsentreeritust. Mängulist ja plastilist teatrit suutakse vedada kuni tüki lõpuni, ja see on lavastuse tugev külg.
Rootsist pärit lavastaja Bengt Anderssoni eelmine Eesti-töö “Lend üle ookeani” näitas, et ta suudab näitleja kehaga tööle panna. Nii toimub ka seekord. Visuaalselt on lavastus leidlik. Käigus on nukud, riidepalakad, suured objektid, mida saab kasutada mitmes tähenduses.
Ruumilahendused on just sellised, et ärgitavad vaataja fantaasiat kohanema pakutud olukorraga, olgu see pealegi hullupööra lennukas. Siin on olemas väga hea koostöö lavastaja ja kunstniku vahel, ja mis kõige tähtsam, näitlejatel on kogu sellest lavale kuhjatud tränist kasu. On, mida asja pärast liigutada, on, millega mängida.
Kui võrrelda “Tormi” Anderssoni eelmise Eestis tehtud lavastusega, siis nüüd on lavastaja vähem iseseisev, tegevus kipub kohati libisema illustratiivsusse. Kuigi teksti on leidlikul viisil jäetud alles just nii palju kui hädavajalik, käib ikkagi kohati tekst ees ja tegevus taga, mitte vastupidi. Aga eks ole see ka materjalist tingitud. “Tormi” on raskem mingisse raami suruda kui Brechti elegantset miniatuuri.
Nii jäävadki mitmed “Tormi” sisust sündivad kunstiprobleemid tagaplaanile, neist möödutakse mänguliselt, elegantsel linnulennul. Näiteks paljuarutletud ja -tõlgendatud küsimus, kes on selles tükis Caliban, jääbki seekord vastuseta.
Huvitava liini loob nüüd Miranda (Kaia Skoblov) ja Ferdinandi (Margo Teder) armumise lugu, mida näidatakse mänguliselt ja väikese toreda irooniaga, mida Shakespeare’i tekstis mitte alati tähele ei panda. Väikesel eesti teatrimaastikul näeb harva uusi nägusid ja Kaia Skoblovi siiras ning vormitäpne Miranda mõjub “Tormis” värskendavalt ja lootustandvalt.
See, et suur posu näitemängulehekülgi mängitakse läbi veidi üle tunni ajaga ja et seitsmeteistkümne tegelase asja ajavad ära viis näitlejat, ei tähenda veel väikest teatrit.
“Torm” on lavastuslikult VAT-teatrile suur ettevõtmine. Mitte ainult tööd ja kulusid vaadates, asi on ka sisus.
Rootsi lavastaja
VAT teatris
Bengt Andersson on miim, näitleja ja lavastaja.
Alates 1994. aastast on Andersson Stockholmi TRE-teatri kunstiline juht.
Tema eelmine lavastus VAT-is, Bertolt Brechti “Lend üle ookeani”, kujunes 2001. aastal ülimenukaks festivalilavastuseks. Seda visuaalselt nauditavat teatritööd on VAT-teater mänginud Prantsusmaal, Venemaal, Rootsis, Norras, Leedus, Saksamaal.
