TIIT KÄNDLER: Eesti kosmoseriigiks
Peaministri lähetatud kirja kohaselt puudub projektil “märgiline väärtus”. Kui väidetakse, justkui puuduks ühel või teisel asjal “märgiline väärtus”, siis on mõtet asja uurida. Seda enam, et otsus tundub olevat seotud valitsuse uue teaduspoliitikaga, mis deklareerib teaduse kohta: “Eesti peab seadma selged sihid.” Tore on. Kuid kes need sihid seab?
“Maksimaalse kasu saavutamiseks peab Eesti seadma teadus- ja arendustegevuseks 2007. – 2013. aastaks selged prioriteedid ning võtma kasutusele meetmed haritud teadlaste sissetoomiseks,” kõlab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja peaministri ühine otsus. Ja veel: “Selleks on vaja Eestil seada selged prioriteedid, millele teadus- ja arendustegevuses keskenduda.” Eestis peaksid peaminister Andrus Ansipi hinnangul nende hulka kuuluma energeetika ja meditsiin.
Siinkohal tuleb küll valitsust ja EAS-i kurvastada. Teadus on iseorganiseeruv süsteem ja seetõttu ning nimelt seetõttu ei ole see just eriti meeltmööda küllap mitte ühegi maa poliitikutele. Enamjaolt ennustatakse maailma arendusrahade liikumist nanotehnoloogiasse ja info- ning biotehnoloogia kasvu jätkumist.
Kuid asjatundjad tunnistavad, et ega siis keegi pikema aja peale täpselt ennustada oska. “Tehnoloogilise muutuse kiirus on nii suur, selle mõju nii tugev, et inimese elu muudetakse pöördumatult,” kuulutab maailma juhtivamaid leiutajaid Ray Kurtzweil.
Rebimine Antarktikas
Mis puutub Antarktikasse, siis pole kahtlust, et seal läheb lähiaastatel veel tõsiseks rebimiseks. See on ainus manner, kus reegleid järgides on võimalik tegutseda igal riigil. Ja üha enam kandub sinna nii teaduse kui ka tehnoloogilise innovatsiooni tippe. Seal saab igaüks neid vabalt nuusutada. On üsna popslik arvata, et keegi laseks sind rahumeeli nn rahvusvahelise teadusmeeskonna tulemustele ligi, kui sa ise rahalisi ega moraalseid kulutusi ei kanna. Observatooriumide ja orbiidil olevate teleskoopide aegade eest käib üha tõsisem kisma ka rahastajariikide teadlaste vahel. Lugegem näiteks kas või mõne aja eest eesti keeles ilmunud raamatut gammavälgete avastamisest, Covert Schillingi “Sähvatust”.
Kui tahad siin Maal ausalt ja väärikalt elada, pead ikka ise ka panustama. Nii rahaliselt kui ka aateliselt. Ja Antarktikast on mu meelest veel vähe. Kiiremas korras peaks Eesti mitte niivõrd raiskama aega oma järjekordsete märkide vaagimisele, vaid ühinema Euroopa kosmoseagentuuriga EAS, et nüüdsed kooliõpilased pääseksid kooli lõpetades ligi sealsele oskusteabele. On viimane aeg, et Eestistki saaks kosmoseriik!
Kahju, kui Eesti kõigest sellest kõrvale jääb. Antarktis on manner, kus otsustatakse paljuski Maa saatus nii kliima kui ka keskkonnahoiu osas. Kurb, et valitsus ei pea Eesti osalemist nii tähtsates küsimustes “märgilise väärtuse” vääriliseks.
Märgilisest tähendusest
New York Times avaldas 25. novembril artikli sellest, mida leiti peaaegu kolme kilomeetri sügavusest Antarktise jääpuuraugust. Iidse jää analüüsid võimaldavad meil jälgida Maa ilmastikku vähemalt 650 000 aastat tagasi. Teadlased järeldasid andmetest, et kunagi varem pole kasvuhoonegaasid saavutanud taset, mis on neil nüüd. Tuginedes teadusajakirjale Science, kirjeldas USA mõjukamaid lehti, kuidas Euroopa Antarktika jääpuurimisprogramm nende tulemusteni jõudis.
Teadusajakirja Nature 24. novembri numbris kirjeldatakse, kuidas Antarktisest tahetakse teha astronoomide Mekat. Asi on selles, et külm on seal küll, aga see-eest ka hästi pime ja õhk puhas – mida astronoom vajab kui leiba. Maa peal kolitakse observatooriumid kõrgmäestikesse.
Kui see ei aita, lähetatakse mõni teleskoop kas siis orbiidile nagu Huygens või tiirlema ümber Päikese nagu Spitzer. Nüüd siis püüavad austraallased ja prantslased õnne Antarktisel. Üsna selle paiga läheduses, mille Eesti polaarteadlased valisid oma võimaliku baasi asukohaks.
Lõunamandrile teleskoopide rajamine pole lihtne, need tuleb siiski kergitada maast 30 meetrit kõrgemale, kuna allpool õhk virvendab. Kuid Prantsuse astronoom Karim Agabi ütleb: “On tähtis mõtelda suurelt.” Siia ongi maetud Eesti koer. Eesti ei julge mõtelda suurelt.
Niipalju siis “märgilisest tähendusest”, mida maailma juhtivad ajakirjandusväljaanded leiavad Antarktikas iga päevaga üha enam. Aastal 2007 algab rahvusvaheline polaaraasta. See ei ole tühipaljas sõnakõlks. Ajaloost võib põhjalikult kontrollida ja uurida, mida teadusmaailm rahvusvahelisel geofüüsika aastal 1957–1958 tegelikult ära tegi ja milles kokku leppis. Kahtlemata sõlmitakse polaaraasta jooksul äärmiselt olulisi leppeid. On häbiasi, kui Eesti jääb sellest valitsuse märgitundmatuse tõttu eemale.
Popsil pole teadusesse asja
Teadust võivad vahel teha ka kilplased. Ja veidi sagedamini Tagurpidi-Antsud. Kuid popsid ja rehepapid ei tee teadust mitte kuskil ega kunagi. Möödunud laupäeva Eesti Päevalehes ütleb suursaadik Margus Laidre: “Minu arust on see üks tänase Eesti hädasid, et ei usuta oma võimetesse. Arvatakse, et oleme liiga väiksed, meil pole ressursse ja meist ei sõltu midagi.”
Samas lehes ütleb Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees Toomas Hendrik Ilves: “Eesti probleemide põhjus peitub enesekesksuses ja nappivas suutlikkuses aduda ümberringi käivaid protsesse.”
Valitsus võiks endale palgata asjatundlikud nõunikud, kes teevad vahet teaduse ja parteipoliitilise ustavuse vahel. Ning kes oskavad kiirelt taibata, mis tegelikult viib maailma teadust edasi.
Sest kui Eesti tõepoolest jätkab teaduse suunamisel juhindumist kehtiva peaministri haledate teadusnõunike väheldastest mõttekestest, siis oleks parem kogu teadusetegemine Maarjamaal sootuks lõpetada. Treigem edasi puust tulpe ja lüpskem turiste, ostkem lastele tükk magusat kooki ning olgem õnnelikud. Meie märgiline tähendus on ju: “Tere hommikust!” Või oli see ikka “Tere tulemast”?
