VEIKO MÄRKA: Lugeja mõtleb, Diderot juhib
Prantsuse valgustaja Denis Diderot’ 1773. aastal kirjutatud teose sisu võiks tuttav olla Vanemuise mõne aasta tagusest Milan Kundera näidendist “Jacques ja tema isand”. Paraku mäletan sellest tükist üksnes Jüri Lumiste lavasarmi – mis tõestab veel kord, et filosoofiline teater on sama tänamatu anr nagu teatraalne filosoofia.
Romaani põhiprobleem on selles, kui palju on Jacques’i (ja temaga suhteliselt ühel meelel olevate teiste tegelaste) fatalismis tõtt (ehk kui täpne ikka on see taevane rullraamat, kus kõik saatused kirjas)? Lugeja teab: loomulikult on tegelaste saatus ette määratud ja sõltub 100% autorist. Diderot ei tee sellest saladust. Sama õiglaselt võiks raamatuid ümber pealkirjastada näiteks “Fatalist Toomas Nipernaadi” või “Fatalist Punamütsike”.
##Diderot on lihtsalt ausam – mis muidugi ei tähenda, et sedasorti ausus lugejale meeldiks. Kui palju on näiteks raamatuid Hitlerist, mille autorid püüavad “objektiivsusega” üksteist üle trumbata. Pole seal mingit objektiivsust, Hitler on neis samasugune autori poolt ettemääratud saatusega kuju nagu Jacques ja tema isand.
Fatalism pole selles romaanis midagi absoluutset, sellest võib igal ajal lahti öelda ja siis jälle tagasi tulla nagu tüütu, kuid ilusa armukese juurde. Selles puudub raskemeelsus – aga selles puudub ka lohutus.
Teine Diderot’ teema on enda kui autori maksmapanek. Ta teeb kõik selleks, et ka 200 aastat pärast surma lugejaga täiel häälel edasi polemiseerida, heites näiteks lk 61 täiesti ilmaasjata ette: “Lugeja, te suhtute minusse, nagu oleksin ma automaat, see on ebaviisakas: (---) Muidugi pean ma vahetevahel teie tujudega arvestama, aga vahetevahel tuleb arvestada ka minu tujuga...”
Süüdistab liigses uudishimus
Enamasti suhtub lugeja autorisse kui automaati seda rohkem, mida huvitavam on tekst. Mida igavam see on, seda rohkem tekib küsimusi, mida autor õieti mõtles ja kas ta üldse mõtles.
Diderot ei anna selliseks valikuks võimalust, tuletades oma isikut alatasa meelde ja süüdistades lugejaid ning oma tegelasi asjades, millest neil aimugi pole.
Valgustusajastule omase pulbitseva vaimukusega esitab ta tänagi aktuaalseid küsimusi. Näiteks lk 157: “Jacques ei teadnud midagi ei patust ega voorusest; tema arvates oli inimene sündinud kas õnnelikuks või õnnetuks. Kui ta kuulis sõnu “tasu” või “karistus”, siis kehitas ta õlgu.”
Romaan on keerulise struktuuriga, pendeldades ajas, jutustaja isikute ning narratiivide vahel. Ometi on seda lihtsam lugeda, kui esialgu võiks arvata. Esiteks on Diderot liiga edev, et oma lugusid suvalistes kohtades katkestada. Harilikult süüdistab ta lugejat liigses uudishimus just siis, kui viimasel küsimusi pole. Teiseks tuleb tuttav ette miljöö. Vaprad sõjamehed ja maisest elust üleliia haaratud vaimulikud, kahtlased maavõõrastemajad viletsa veiniga, mis õhtu arenedes üha parem tundub, kenad kurtisaanid oma veel kenamate tütardega, liivrid ja luidoorid, timukad ning duellid, kõrkusest rumal aadel ja alandustest nutikas kodanlus... Mõnigi Jacques’i ja tema isanda dialoog meenutab Planchet’ ja d’Artagnani omi.
Kuigi Jacques ja tema isand on üsna ühte masti mehed (lk 152 paiku arenev konflikt tõstatab küsimuse, kumb neist kõrgem ongi), eristab neid vastutuse määr. Jacques võib endale lubada rohkem filosofeerimist, paradokside ja sofismide pildumist, sest temast sõltub tõesti vähe – ükskõik kas taevase ettemääratuse või sotsiaalse kuuluvuse tõttu.
Selles mõttes olid kõik nõukogude korra tingimustes elanud inimesed fatalist Jacques’id.
