Korea moodi päriskino pakitseb elujõust
PÖFF-ile sattunud Korea film “Kibemagus elu” on hea ja maitsekas näide selle riigi filmikunsti peavoolust, mis elab oma loomulikku ja tulevikkuvaatavat elu.
Parimas loomejõus tunnustatud filmimehe Kim Ji-wooni lavastatud “Kibemagus elu” viib vaatajad Korea allilma, kus kehtivad armutud seadused. Suure bossi härra Kangi (Yeong-cheol Kim) käealune Sun-woo (Byung-hun Lee) saab käsu passida Kangi äraolekul peale tema tüdrukule. Sellises eraelulises rollis puutub Sun-woo kokku elu inimliku küljega ja langetab valikuid, mis ei sobi kokku Kangi antud suunistega. Järgneb pikk ja dramaatiline arveteklaarimine, nii nagu seda näeb ette karm kuritegelik subkultuur.
Filmi peategelast Sun-wood kehastav Byung-hun Lee on tohutu sisemise veetlusega näitleja, keda võiks võrrelda Bruce Leega. Samamoodi kui Lees, on temaski väline vaoshoitus ühendatud sisemise intensiivsusega. Filmis on suurepärased näitlejatööd ja ei puudu ka huumor. Stseen Korea allilmamehe venelasest partneriga on vaimustavalt naljakas.
Lavastaja oskab stseenidesse tundlikult põnevust doseerida. Rohke ja leidlikult näidatud vägivald on antud edasi väga maitsekate kujunditega. Filmil on põhjalikult läbikaalutud visuaalne kujundirida. Tegemist on teosega, mida korealased vaataksid. Miks siis mitte ka teised.
Pealiini filmide puhul tekib alati vaidlusi, kas see on kunst või mitte. Jätaks kaugete võõraste maade puhul need vaidlused kõrvale ja vaataks head filmi, milles on näha suure meistri kätt.
