Marianne Kõrver - Ehk oleksin praegu hoopis andekas helilooja?

Hiljuti esilinastus filmirežissöör Marianne Kõrveri (25) viimane töö, Eduard Vilde teose põhjal loodud “Tabamata ime”. Hoopis heliloojaks saama pidanud naine otsustas filmi kasuks pärast kolme kuud filmiklassika seltsis.

— Milline oli teie haridustee?

— Üsna eklektiline. Pärast 12-aastast rusuvat, ontlikku ja pimestavat rühkimist inglise kolledžis “parema keskmise hinde ja tulevase elukvaliteedi” nimel sain vist alles 16-aastaselt aru, et tõeline elu on kusagil mujal. Et sportliku “kiiremini, kõrgemale, kaugemale” maailma kõrval asub ka teine, palju tõelisem maailm, mis kutsub süvenemisele ja eneseteadvuse arendamisele.

Kuna olen kasvanud helilooja peres (Boris Kõrveri tütar – toim), on muusika lapsest saadik olnud kohustuslik tegevusvaldkond. Kuni Nõmme muusikakooli lõpuni tegelesin muusikaga puhtast kohusetundest perekonna vastu. Alles siis, pärast aastast pausi ja järelemõtlemist, asusin teadlikult ja vabatahtlikult Otsa kooli džässklaverit ja kompositsiooni õppima. Kuna tol hetkel oli energiat ja teadmishimu rohkem kui kahtlast keskeriharidust pakkuv Otsa kool anda suutis, jõudsin end selle kõrvalt aastakese kunstiakadeemias kunstiteaduse vallas harida. Ent aasta möödudes oli mulle üsna selge, et aasta aega jutti ühe kunstiteose hingeellu süüvimiseks olen liiga püsimatu.

— Mis sundis helilooja elukutse asemel hoopis filmieriala valima?

— Mul oli kindel plaan minna pärast Otsa kooli lõpetamist muusikaakadeemiasse kompositsiooni õppima. Siis aga tutvusin Taavi Eelmaa ja tema sadadest kassettidest koosneva filmoteegiga. Pühendasin neile kolm kuud oma elust, vaadates toast peaaegu väljumata kirglikult umbes seitse filmi päevas. Peaaegu kogu maailma filmklassika sai läbi vaadatud. Siis tuli arglik mõte proovida filmikooli, mille eksamid olid enne muusikaakadeemia omi. Olin kindel, et nagunii mind sinna vastu ei võeta. Eksamil hoidsin esimest korda elus videokaamerat ja rääkisin meestest koosnevale eksamikomisjonile midagi naisrindeoperaatoritest. Neile tundus see vist naljakas ja nii mind vastu võetigi. Ehk oli see eksitus? Ehk oleksin praegu hoopis andekas helilooja?

— Kas plaanite keskenduda mängu- või dokfilmile?

— Plaanis on teha mõlemaid. Üks armas lühimängufilmi stsenaarium ootab tegemist ja hiljem on plaanis üks suurem muusikadokumentaal. Kui filmikool koolitab nelja aasta jooksul n-ö filmibakalaureusi, kes omandavad baasteadmisi helirežii, operaatoritöö, montaaži, filmirežii, produktsiooni ja stsenaristika vallas, kuid lõppude lõpuks ei valda neist aladest ühtegi, tundub dok- ja mängufilmi režissöör ühes isikus küll süütu mänguna.

— Kuidas omandasite filmitegemise võtted?

— Mis puudutab filmitegemise võtteid, siis ma alles omandan neid. Eesti väikses kultuurikliimas on kujuneval kunstnikul, re?issööril või ükskõik millisel loomeinimesel end raske leida. Loomingut luuakse nii vähe, et iga esimene tudengitöö pälvib juba kriitiku tähelepanu ning püüab tärkava kunstniku ära lahterdada: kas oled geenius või luuser. Edaspidi on juba raske sellest kategooriast välja rabeleda ja kellelegi tõestada, et esimesed tööd on alles eneseotsingud, mitte väljakujunenud tööd.

— Mis on seni olnud kõige hingelähedasemad projektid?

— Õnneks pole ma filmivallas teinud seni ühtegi projekti, mis poleks mulle kuidagi hingelähedane olnud. Aga iga projekt on isemoodi hingelähedane. Kadri Mälgu ja Agu Pildi lühidokkide puhul läksid mulle väga korda inimesed, kellest filmi tegin. “Surm Veneetsias” oli selline lõbus ühe õhtu nali, Tubina projekti puhul püüdsin avastada muusikadoki tegemise võimalusi, “Tabamata ime” oli väga õige ja hingelähedane idee mõttes.

— Mida pakkus “Tabamata ime” projekt?

— “Tabamata ime” puhul huvitas mind geeniuseks olemise võimalikkus laiemas mõttes. Mind huvitas Marcus Aureliuse igahaljas mõte: kui tahad kuulsaks saada, siis mõtle, kes on need inimesed, kelle silmis tahad kuulsaks saada, ja millised nad on. Geenius on ju ikkagi kellegi teise, tõenäoliselt mõne “arvamusliidri” ja tema jüngrite subjektiivne hinnang. Kuidas geeniused sünnivad, mida peab selleks tegema, et geeniuseks saada, ja mida kindlasti teha ei tohi, et geeniusestaatust säilitada – minu film peaks puudutama neid teemasid.

See film viib Vilde kunstnikudilemma performance-kunsti maailma. Ma ei ole kunagi eriti aru saanud kultuurikriitika mõistetest “piiride ületamine” ja “lõpuni minek”. Mida see tähendab? Mida selleks tegema peab? Mis piiridest üldse räägitakse? Kus see lõpp on? Kas see tähendab šokeerimist? Kas tänapäeva kultuuritarbijat on üldse võimalik millegagi šokeerida? Minu film ei tohiks küll kedagi šokeerida, aga vähemalt pakub performance’i-kunstnik Leo Saalep välja oma versiooni “lõpuni minemisest”.

— Me rääkisime filmist, aga mis teile päriselt korda läheb?

— Väga lihtne on mõttetu töö tegemisse, kirjandusse ja filmide vaatamisse ära kaduda. Aga tegelikult lähevad mulle korda päris elu ja päris inimesed. Vahel on hirm, et pärast kuudepikkust töösse ja enesesse süüvimist ei leia neid väheseid lähedasi inimesi, kes mulle korda lähevad, enam sellisel kujul eest, nagu neid viimati mäletasin.

— Olete kindlasti palju reisinud. Mis maa või linn on sügavaima mulje jätnud?

— Olen reisinud täiesti rahuldaval määral. Pärast paari-kolmekuist järjepidevat Eestis olekut tekib vastupandamatu vajadus siit kas või mõneks nädalaks minema pääseda. Kõige vastupandamatumad ja sagedasemad põgenemissihid on Berliin ja Groningen Hollandis, kus mind ootavad ees paar lähedast mõttekaaslast, kellega koos ununeb Eestis olemise äng.

Viimasel reisil käisin mõned nädalad tagasi. Mu film “Äraoldud päevade summa” osales Biarritzis FIPA rahvusvahelise dokifestivali konkursiprogrammis. Biarritz, mis on suvel ilmselt kõige menukam Prantsuse kuurortlinnake Cannes’i kõrval, oli jaanuaris inimtühi. Romantiliste tornikestega, 19. sajandi lossiarhitektuuri ja ookeanimühaga täidetud linnake oli vastupandamatult armas, nukker ja ilus. Samas on tekkinud erutav soov sõita mõneks kuuks Vietnami ja Myanmari seiklema, kuid nii kaugele sõites tekib mul alati hirm, et ehk kaob soov tagasi tulla.