Professor Sulev Vahtre – Eesti tuntuim ajaloolane
Professor Vahtre on siiani olnud ja on ka edasi inimene, kelle sõna maksab. Seetõttu osales ta loomulikult täiel rinnal nii Eesti Vabariigi järjepidevuse taastamisel Eesti Kongressis kui ka hilisemas riigi taasülesehitamises – tehes seda mentorina siis juba oma õpilaste kätega, neid toetades ja neile nõu andes.
Kindlasti on härra professor praegu Eesti tuntuim ajaloolane. Selle tõenduseks pole ükski meie oma ajalooalane suurettevõtmine saanud hakkama temata – olgu see siis Eesti ajaloo kronoloogia või Eesti ajalugu elulugudes. Seniste ülevaateteoste krooniks on olnud aga kahtlemata Nõukogude okupatsiooni tõttu katkenud Hans Kruusi koguteose “Eesti ajalugu” väljaandmise jätkamine peatoimetajana.
President Lennart Meril ei tekkinud kahtlustki, kelle poole Eesti ajaloo kokkuvõtva tähtteose edasiarendamise ideega pöörduda – et asi teoks saaks, siis on targem rääkida pealikuga. Härra professori juhendamisel ongi mõte teostunud: “Kruusi ajaloo” kolmele köitele tuleb lisaks kolm köidet “Vahtre ajalugu” – Põhjasõjast tänapäevani.
Ajaloolasena on härra professor olnud oma õpilastele eeskujuks ka koduloo tähtsaks pidamisel. Oma kodukoha tundmiseta ei või olla kindel, et noorele osaks saanud laiemad teadmised teevad inimest ka tegelikult mõistlikumaks. Kodust algas kõik ka Sulev Vahtrele ja seda on ta kogu aeg toonitanud, olgu siis Laiuse ajaloo tegelikke tähtsündmusi uurides või naljatoonil kinnitades, et Eesti kõrgeim mägi on ikka Laiuse oma ja et sealse kunagise jalgpallimeeskonna vastu ei saanud keegi.
Sulev Vahtre elutööks ei ole olnud mitte tema lapsepõlves kadunud Eesti Vabariigi tagasi ootamine, vaid selle tuleku ettevalmistamine. Tööga ülikoolis on ta oma riiki ehitanud iga päev – nii siis, kui sellest eesmärgist ei saanud eriti avalikult rääkida, kui ka hiljem, kui riik juba on, kuid seda saab alati paremaks teha. Suure osa vaimsusest, millest ajalooüliõpilased aastakümneid Tartus osa said, on loonud just härra professor. Olles üliõpilastele oma, oskas ta neid suunata ja kasvatada Eesti iseseisvuse taastajateks. Ükski loeng ei olnud tavaline, ükski pidu ei olnud lihtsalt meelelahutus. Oma sügavam sisu ja mõju oli tagasi vaadates igas härra professoriga koos veedetud hetkes.
Kuigi meie vahekord oli usalduslik, ei tulnud mul pähegi hakata üliõpilasena härra professorit sinatama – isegi hiljem, kui sellise ettepaneku sain, on seda olnud kuidagi kohatu teha. Kõige ühtlustamine tundub väga suurte autoriteetide puhul pillamisena – mingigi distantsi hoidmine võiks aidata püsida õpilase-õpetaja vahekorra põhjalooval ilul.
Õpilasena tänan ma Teid, härra professor, suunava ja loova usalduse eest ja soovin, et Teil jätkuks rõõmu, mida tundsite sel nädalal Tartu ülikooli raamatukogus oma teadustööde juubelinäituse avamisel ja eriti siis, kui tuli jutuks Teie juba 1942. aastal trükis ilmunud esimene uurimuslik artikkel Laiuse ajaloost.
Õpilaste nimel
Tõnis Lukas
