Joonas Sildre toob põrandaaluse koomiksikunsti päevavalgele
“Koomiksikunst on Eestis kahtlemata olnud elujõuline alates esimestest katsetustest sõja-eelsete ja -aegsete kunstnike seas,” sõnab Sildre. “Aga aktiivset koomiksikunsti on praegu Eestis vähe. Kasutan selle näituse kohta selguse mõttes terminit kunstkoomiks, eraldamaks täiesti erinevaid sisulisi ja vormilisi lähenemisi, võrreldes tüüpilise koomiksiga.”
Kunstkoomiks on omaette subkultuur, fännide hordidest ei saa selle puhul rääkida. “Tegijad on ja huvilised on,” täpsustab Sildre, “kuid radikaalne punkrokkbänd või süntesaatorinuppe keerav ambient-muusik ei tõmba kohale sama suuri rahvahulki nagu Metallica lauluväljakule. Kommertsedu on seega juba algusest peale välistatud ja see piirab ka harrastajate hulka.”
Nagu paljud tema põlvkonna noored, joonistas ka Sildre väiksena koomikseid.
“Eas, kus oleks pidanud loogiliselt lapsepõlvehobi katki jätma, sattusin kunstiliselt ja sisult kõrgetasemelistele töödele ning kujunes huvi, mis kestab siiani,” ütleb ta.
Vorm ammendamatu
Sildre koomiksieeskujud ja vormilised mõjutused jäid nooremasse ikka. “Praegu paeluvad eelkõige innovaatilised katsetused, mis suudavad seejuures lugu jutustada.”
Kui koomiksi põhivõttestik kujunes Ameerikas välja juba möödunud sajandi algul ja püsis läbi sajandi peaaegu muutumatu, siis mõnede silmapaistvate autorite, nagu Chris Ware’i ja Scott McCloudi tööd ja uuringud viimastel kümnenditel on näidanud, et koomiksivormis on väga palju veel avastamata.
“Selles mõttes on koomiks kultuurimaastikul nagu noor vulkaaniline pinnas – kunagi ei tea, kust võib jälle midagi esile prahvatada,” loodab Sildre. “Ka enda koomiksites püüan iga uue looga leida uusi stilistilisi võtteid, mingit uut süsteemi, mis toimiks ja kõnetaks lugejat vahetult.”
Praegu elab koomiksivaimustust läbi ka Hollywoodi filmitööstus, mis on linastanud kunagiste menukoomiksite põhjal mitmeid edukaid kassahitte. Sildre usub, et koomiks kätkeb endas siiski midagi enamat, kui filmikunst suudab pakkuda, ning huvilistel on kunstiharult veel palju oodata.
Koomiks balansseerib kuskil pildi ja sõna vahel ja seetõttu on seda raske, kui mitte võimatu üksüheselt filmi või kirjandusse üle kanda. “Film animeerib Miki-Hiire ja Asterixi, kuid see pole kogu koomiksi sisu,” räägib Sildre. “On terve plejaad zˇanre, mis mahuvad põhivoolu ja art-house’i vahele. Koomiksikunst meie näitusel kuulub pigem viimasesse kategooriasse.”
“Pildi ja sõna kombineerimine on küllaltki arhailine ja loogiline eneseväljendusvahend,” ütleb Sildre. “Selles mõttes annab see igale autorile täieliku vabaduse luua ise midagi uut ja klisˇeevaba.
Koomiksipõhised filmid on Sildre hinnangul pigem veel üks Hollywoodi suund. “Jääb petlik mulje, et kui koomiks tehakse filmiks, oleks see justkui valmis saanud, jõudnud oma sihini. Tegelikult on koomiks valmis siis, kui autor paneb paika viimase joone või lause. Filmiformaati ümberpanek võib säilitada loo, kuid vaataja esteetilise objekti taju on koomiksi ja filmi puhul kardinaalselt erinev.”
Ajakirjanduses ei kohta Eesti oma koomikseid just sageli, sest nende avaldamisega ollakse üsna kitsid.
“Eesti ajakirjandusmaastik on stabiliseerunud ega julge enam riskida,” nendib Sildre. “Väheste kultuuriväljaannete jaoks on koomiks tähtsusetu nisˇitoode.”
Aga kui tõsta kirjastajate teadlikkust? “Kuidas tõsta inimeste huvi luule või süvamuusika vastu?” küsib Sildre vastu. “Ja kuidas seda mõõta? Mõõta edukust läbimüügis ja meediasäras on nähtus, mis viitab massikultuurile, mis omakorda viitab kunstilise väljendusvabaduse puudumisele. Seda me endale lubanud pole. Põranda alla jäämine on seega lõiv, mida tuleb maksta kommertssurvele allumatuse eest. Parem äratada väiksemat publikuhuvi, kuid olla see-eest osa autentsest subkultuurist.”
Koomiks kui puhas kunst
Sildre ennustab, et festivali Plink Plonk ja koomiksinäituse külastajad ei kuulu sellesse tõugu, kes läheks õlletelki end laiatarbemuusika saatel unustama.
Aga laiatarbekoomiksid? “Eestis on väga vähe inimesi, kes suudaks teha iga päev ajalehesabas avaldatavat riba, nõnda et see oleks aastaid nauditav,” kostab Sildre. “Kirjastajad, nagu kõik kommertsettevõtted, pelgavad vähest müügiedu. Laiatarbekoomiksile, nagu ajalehekoomiks või noortekoomiks, leiduks kindlasti tarbijaskonda, kui vaid tegijaid-tellijaid jaguks.”
Sildre usub, et Eesti koomiksi tulevik on siiski suuretiraazˇiline. “Kavas on anda välja paar-kolm originaalkoomiksite kogumikku, otsime juba sponsoreid,” märgib ta. “Valdkond on tegelikult otseselt seotud animatsiooniga, mida peetakse juba kaua aega iseenesestmõistetavalt Eesti kultuuri visiitkaardiks maailmas. Tekib küsimus, mille poolest on koomiks halvem, et on seni vaeslapse ossa jäetud.”
Tõsisemate koomiksikunstnike tööd on koondatud internetilehele www.hot.ee/koomiks.
Osalevad
Peeter Krosmann (1971, Tartu ülikooli maaliõppetool, Tartu kõrgema kunstikooli õppejõud – illustratsioon/koomiks)
Kristel Maamägi (1986, Tartu kõrgem kunstikool, õpilane)
Lilli-Krõõt Repnau (1982, kunstiakadeemia, vabagraafik)
Elina Sildre (1980, kunstiakadeemia, vabakutseline illustraator ja kujundaja)
Joonas Sildre (1980, kunstiakadeemia, vabakutseline illustraator ja kujundaja)
Veiko Tammjärv (1967, kunstiakadeemia, art director)
Paco Ulman (1980, kunstiakadeemia, arhitekt)
Edvin Aedma (1983, Tartu ülikool, semiootik, kirjamees, tõlkija)
© Endorfin Fractured Communications (asutatud 1990. aastate alguses)
Tartu galeriis Rael Artel vaid 15. ja 16. juulil, kuid seejärel läheb näitus tõenäoliselt teistessegi linnadesse tuuritama.
