Toivo Tulev: kõik pole müüdav
•• Kui oluline on teie jaoks äsjane muusikanõukogu preemia?
See aasta on kujunenud mitmes plaanis ja mitmel põhjusel kokkuvõtete tegemise aastaks ning seetõttu tunnetan seda preemiat kui omamoodi punkti eelnevale. Ehk pole see siiski fullstop, võib-olla on tegemist ühega kolmest punktist. Seda näitab elu. See preemia on ka vihje kontaktivõimalusele muusika kirjutaja ja muusika kuulaja vahel. Ja see rõõmustab kindlasti.
•• Milles seisneb muusikanõukogu tähtsus Eestis?
Ma võin seda ainult oletada. Arvan, et ühiskonnas peaks süvamuusika teadvustamiseks ja selle kaitseks olema mingi autoriteetne ja usaldusväärne ühendus, hääl, mida kuulatakse. Mõelda vaid, et hiljuti rippus isegi Klassikaraadio olemasolu ainult juuksekarva küljes. Meie olukorda tervikuna silmas pidades tundub, et kogu elu mõõdetakse vaid majandusedukuse järgi. Näib, et eesmärkide ja vahendite vahekord ja mõisted ise on tublisti paigast nihkunud. Hea oleks mõista, et kõik asjad pole müüdavad või ostetavad. Selleks, et hoone ehitajad nurgakivi kõrvale ei lükkaks, et meie laevuke ümbritsevad tormid ja tuuled üle elaks, on vaja tugevat ja kindlat ankrut. Kui muusikanõukogu pole just ankur, siis ankruköis kindlasti.
•• Kui palju on eesti heliloojatel erialast tööd?
See kõlab minu jaoks nagu küsimus, kui palju linnuke laulda võib. Vastus oleks, et kogu aeg, öösel ja päeval. Teine pool selles küsimuses on tellimused ja kui palju neid järgima peaks. Tellimuste arv sõltub aastast. Kord on neid rohkem, kord vähem. Ja et tellimused seostuvad tasuga, seondub muusika kirjutamine, heliloojaks olemine elukutse mõistega. Aga oleks väär siduda muusika kirjutamist ainult tellimusega ning näha seda muusika loomise ainsa ja vältimatu põhjusena. See poleks õiglane ei muusika ega looja suhtes.
•• Kas heliloojad kirjutavad pigem tellimuse või oma soovi järgi?
Võin rääkida ainult enda kogemusest. Kipub minema nii, et tellimusi tuleb rahulikult sõeluda, kõik ideed ei jäägi sõelale. Ning kogu muusika ei mahu ka etteantud formaati. Ja üldse ei pea päris kõike salvestama, paberile panema. Mitte, et see salvestamist väärt ei oleks, mõte on selles, et see lihtsalt ei tarvitse sellest paremaks muutuda, võib olla ka vastupidi. On väärtusi, mida ei pea ilmtingimata jäädvustama, materialiseerima.
Ja samas ei tehta kõike ka müügiks. Heliloojale lihtsalt meeldib muusikat kirjutada, küllap on see loomulik osa tema elust. Ja sellisel puhul ei küsita, kas see sobib reaalsesse ja etteantud olukorda. Olen aastaid sattunud musträstaste laulu kuulama. Esimesed korralikud laulud on ta viimasel ajal juba jaanuari keskel laulnud, pilkases pimeduses, kaugel kevadest ja selle rõõmudest, ajal, mil enamik kuulajaid magab. Sellist oludest üleolemist kuulda ja näha on vägagi liigutav ja õnnestav.
Nii et hoolimata sellest, et heliloojad üritavad olla praktilised, ei suudeta seda siiski alati. Ja seetõttu on lugusid, mis jäävad riiulil oma õiget hetke, võimalust ja kuulajat ootama. Ja selles polegi midagi traagilist, kui üks öine laul kellelgi kuulmata jääb.
•• Kui palju dikteerib tellija?
Enamasti küsib tellija lugu konkreetseks kontserdiks. Sel juhul on teada esituskoosseis, saal oma iseärasustega. Helilooja saab arvestada akustikat ja seda, millises keskkonnas muusika kõlab. Tihti on paigas ka ajalised piirangud, kui kontserdi muu repertuaar juba teada on. Vahel harva juhtub ka seda, et dirigendil on ettekujutus teose ülesehitusest suhteliselt detailselt juba peas olemas. Olen leidnud, et ka nii on väga huvitav töötada. Välistest piirajatest sündiv kammitsetus võib olla seotud pigem sisemise vabaduse puudumisega.
Helilooja
Toivo Tulev
sündinud 1958
•• Tulev lõpetas 1990. aastal Tallinna konservatooriumi Eino Tambergi õpilasena, täiendanud end Stockholmis ja Kölnis.
••Tegutsenud pikka aega vabakutselise muusikuna, sealhulgas lauljana varajase muusika ansamblites. Hetkel juhatab Toivo Tulev Eesti muusika- ja teatriakadeemia kompositsiooniosakonda.
••Tema muusikat on esitatud viimasel ajal palju, sh festivalidel Berliini Maerzmusik, Varssavi Sügis, Klangspuren jne.
