Mark Twaini ja Tom Sawyeri lapsepõlvelinnas Hannibalis
Hannibal on ka kirjaniku enda lapsepõlvelinn ning koht, kus peale Tomi veel paljud teised tema tegelased ringi kõndisid ja raamatulehtedel surematuks saanud tegusid korda saatsid.
Unine väikelinn elabki tänapäeval Mark Twaini ja Tom Sawyeri najal – samamoodi nagu näiteks Stratford-upon-Avon Inglismaal toitub ainult Shakespeare’ist. Pea iga teine või kolmas maja linnas on seotud mõne raamatu tegelaskujuga ning kõikjal on mälestustahvleid ja skulptuure, mis paiku kuulsa sulemeistri ja tema teostega seovad.
Ent üldpildis ei tundu linnakeses legendaarse kirjamehe aegadest tõesti midagi muutunud olevat. Madalad vanamoodsad majad, kreemitordina mõjuvad Mississippi jõelaevad ning Tomi ja Becky moodi rõivastatud muuseumitöötajad ja jäätisemüüjad mõjuvad kuidagi hüpnotiseerivalt, justkui polekski tegu mitte ainult raamatulinnaga, vaid ka möödunud ajastuga.
Twaini lapsepõlvekodu
Tomi, Sidi, Mary ja tädi Polly väike valge majake asub praegu täiesti Hannibali südames. Samuel Clemens, kirjanikunimega Mark Twain, paigutas rüblikust poisikluti ning tema perekonna elama omaenda lapsepõlvemajja. Olgugi et Tom ei olnud kirjaniku enda kehastus, vaid mitme tuttava poisi iseloomujoontest kokku kirjutatud tegelane, lasi Twain tal möllata, magada, süüa ja tädi kiusata samades tillukestes ruumides, kus ta ilmselt ise kunagi sama tegi.
Majast on nüüdseks tehtud kirjaniku majamuuseum… Või Tom Sawyeri muuseum, kuidas võtta. Sest kuigi mööbel ja kõik esemed on pärit Twaini lapsepõlvest, tunneb neis ilma vaevata ära raamatus nii sageli esinevaid objekte. Suhkrutoos, mille Sid laualt maha ajas ning mille eest Tom tädi Pollylt obaduse sai. Lühike voodi, kus Tom lesis ning koolist puudumiseks ettekäänet otsides hirmsat moodi ägades hambavalusse suremist teeskles. Sahver, kust Tom aeg-ajalt näkitsemist näppamas käis, ning laud, mille taga Tom meeleheitlikult tuupis: “Õndsad on need, kes vaimust vaesed…”
Maja kõrval on püsti ka raamatust ning loendamatutest filmidest-teatritükkidest tuttav valgeks võõbatud tara – kirjade järgi sama puuplank, mida Tom karistuseks ühel laupäeva hommikul lupjama pidi. Meenutage, kuidas see käis!
“Tom ilmus kõnniteele lubjaämbri ja pikavarrelise pintsliga. Ta silmitses planku, ja rõõm kadus loodusest ning sügav kurbus asus tema hinge. Kolmkümmend jardi üheksa jala kõrgust planku! Elu tundus Tomile tühjana ja olemasolu lausa koormana. Ohates kastis ta pintsli värvi sisse ja tõmbas sellega ülemist lauda mööda; kordas seda operatsiooni; tõmbas veel korra; võrdles tühist lubjatud riba kaugeleulatuva lupjamata plangupinnaga ja istus löödult tünni otsa.”
Loomulikult meenub aga ka fakt, et ettevõtlik Tom ei norutanud kaua ning müüs töökohustuse nutikalt üsna varsti möödaminejaile maha, saades õnnelikuna mitme “aarde” omanikuks ning töö ülikiiresti ja isegi mitmekordselt tehtud. Tädi Polly hämmastuseks oli isegi aia ette maha valge jutt maalitud ning korraks tekkis vaesel vanadaamil suisa lootus, et vigurivändast hakkab asja saama…
Keset Hannibali, kohe Tomi majast üle tänava seisab teinegi raamatust kuulus, lihtsalt pisut suurem valge puuhoone. Ukse kõrval olev suur ja vanaaegne maalitud silt kuulutab koha olevat Becky Thatcheri maja ehk Tomi kena blondipatsilise kallima elupaiga. Just selle ees kohtas Tom esimest korda Jeff Thatcheri ilusat tütart, “veetlevat väikest sinisilmalist olendit heledate, kahte pikka palmikusse punutud juustega, valge suvekleit seljas ja tikitud püksikesed jalas”.
Becky tilluke tuba
Kena tüdruk oli jõukast perest ning selles mõttes on Thatcherite majamuuseum praegu üllatav – seegi mõjub ääretult kitsukesena ja korraga mahub Becky tillukesse tuppa sisse kiikama täpselt üks täiskasvanud inimene. Mis siis veel rääkida toonastest vaeste perede elamistest, kus ei mahtunud tõenäoliselt ümbergi keerama!
Tomi maja tagant hakkab tõusma madalavõitu Cardiffi küngas, millel oli raamatus samuti oma roll. Lisaks sellele, et see oli Tomi jaoks suurim vabaduse sümbol, millest poisiklutt kõige tüütumate kohustuste ja koolitundide ajal unistas, elas kõrgel künkal olevas majas lesk Douglas. Tema nimi kerkis Twaini kuulsaimas raamatus päris mitu korda esile – eelkõige seoses legendaarse varandusega, mida poisid taga ajasid. Poisikluttide seikluste meenutuseks on künka jalamile paigutatud pronksist Tomi ja Hucki skulptuur, viidates nende mitmetele avantüüridele.
Muide, toona oli tegu linnataguse kõrgustikuga – eks ikka sellepärast ta Tomi jaoks säärane vabaduse võrdkuju oli –, nüüd on see aga samuti elukvartal ning tõeliselt pisikesse Hannibali linna sulandunud. Pisut avarama tunde tekitab vaid künka tipus asuv lumivalge majakas, kust avaneb ümbruskonnale sama ülevaatlik pilk kui Twaini eluajal.
Samast paistab kätte veel üks raamatust tuntud huviväärne paik, mida sulesepp kirjeldas nõnda: “Kolme miili kaugusel St. Petersburgist, kus Mississippi jõgi oli veidi üle miili lai, oli jões pikk kitsas metsaga kaetud saar madala leetega ülemises otsas. Saarel ei elanud inimesi, ta asetses jõe teise kalda lähedal tiheda metsa vastas, kuhu eksis harva inimese jalg.”
Otse loomulikult oli saar see paik, kus Tom oma sõprade Joe ja Huckiga nädal otsa mereröövleid mängis, samal ajal kui kogu linnake neid uppunuks pidas. Vanad valged raudpitsilised ja Mark Twaini nime kandvad jõelaevad seilavad saarest endiselt iga päev mitu korda mööda ning kõigile külastajaile näidatakse ilmtingimata kätte kohti, kus poisid laagris olid, esimest korda piipu tõmbasid, surnukehi otsivat laeva piilusid ning kilpkonnamune otsisid.
Varandusekoobas
Ning viimaks – linnakesel on veel üks tõmbenumber. Pärast Twaini maja on tähtsuselt ja külastatavuselt teine paik kahtlemata kaljukoobas, mille juures Becky oma sünnipäeva pidas. Koopasse kõndima läinud Tom eksis oma kaunitarist sõbratariga sinna tükiks ajaks ära, leidis muuhulgas Indiaani Joe kuldse varanduse ning pääses sealt imekombel tänu juhusele välja. Indiaani Joe aga leidis oma hirmsa otsa pärast õnnetust koopasuu ette ehitatud ukse taga.
Ning mida veel Hannibalil pakkuda oleks? Olgem ausad… väga palju muud huvipakkuvat peale nende pisikeste muuseumide külastamise ja kirjandus-
klassika meenutamise Hannibalis praegu teha ei ole. Raamatust tuttavaks saanud St. Petersburg ehk Hannibal on täiesti tavaline unine Ameerika väikelinnake, kus mõned poed ja jäätisekohvikud, jutukalt sõbralikud inimesed ning külastajate puuduses eksponaatide kõrval tukkuvad muuseumitöötajad. Ühe pisut vihmase pärastlõuna jooksul õnnestus tänavail kohata tervelt kolme inimest ning needki olid Tomi-Becky moodi riides ja kliente ootavad teenindajad, kellel filmisõpradest ameeriklaste maal külastajaid vist pisut napib.
