Hambaprofessorid Sööbik ja Pisik
Kairi Prints
kriitik
Esimene mulje Siiri Laidla teisest lasteraamatust “Apteegitont Aavi” on paljulubav. Tavaformaat ja kõva köide on kõige kindlam variant, kui raamatut on tarvis uuesti ja uuesti lugeda või kui see ööseks kaissu ununeb. Tore, kui raamat on selliseks kohtlemiseks hästi ette valmistatud.
Stiililiselt pole raamatule samuti midagi ette heita. Kirjaniku keelekasutus on rikas ja mahlakas, kujundid leidlikud. Ka sündmuste kulg raamatus läheb loomulikult mõjuvat rada pidi – tegelaste retk punktist A punkti B võib olla küll krutskeid täis, kuid on seevastu igati loogiline.
“Apteegitont Aavi” on väga turvaline ja klassikaline, et mitte öelda kli‰eeline lasteraamat, millel on natuke liiga pealetükkiv maailmaparandajalik iseloom. Kirjanik tahab lugejaid paremaks muuta. Ta ütleb umbes nii:
“Lapsed, hoidke oma sõpru ja hoolige ka vaenlastest! Olge tolerantsed! Emad, olge oma laste juures! Inimesed, mõelge positiivselt ja tablette pole enam vajagi!”
Kõik see on ju iseenesest tore ja tänuväärne, aga sellise serveeringu juures hakkavad asjad, mis peaksid olema loomulikud, mõjuma ebaloomulikult. Jääb mulje, nagu oleks lastele vaja hoolivust õpetada ja emasid selles veenda, et nad peaksid laste elust rohkem osa võtma. Aga lapsed ongi ju hoolivad ja emad armastavad oma lapsi niikuinii. Ja kui ei armasta, ei ole seda moraalilugemise abil võimalik muuta.
Siiri Laidla toob raamatusse sisse lapsepõlvest armsaks saanud lasteraamatud. Üks peategelastest – pisik Pisik – on pärit Thorbjorn Egneri tuntud raamatust „Sööbik ja Pisik”. Keda tänastest lapsevanematest on kunagi jäänud painama Sööbiku ja Pisiku kurb lõpp – nimelt uhuti armsad kangelased julmalt kraanikausist alla –, võivad nüüd rõõmustada. “Apteegitont Aavi” lõpus leiame need jõnglased töötamas hambaprofessoritena. Veel leiame raamatust Kunksmoori, Karlssoni, Nils Holgerssoni, Mary Poppinsi ja palju teisi, kes kohtuvad Aaviga kuskil Eesti ja Hispaania vahele jäävas õhuruumis. Suuremat osa neist ei nimetata küll nimepidi, vaid on jäetud lastele enestele ära tundmiseks. Laene teistest raamatutest leiab “Apteegitont Aavist” ka varjatumal kujul. Aavi ja Pisiku kooliskäimine meenutab kangesti Viplala kooliaegu, nende sõprade – inimlaste Ly ja Sassi suhe meenutab “Kevade” Arno ja Teele afääri.
“Apteegitont Aavi” tegelased on kõik viimseni head, neil on küll omad inimlikud või tondilikud nõrkused, kuid alati jääb peale nende loomupärane abivalmidus ja armastus kaastegelaste vastu, mis paneb nad kõik õigesti ja korrektselt käituma. Üksteise abil lõpetavad kõik tegelased õnnelikult: ema tuleb tagasi lapse juurde, Pisik leiab kauaotsitud Sööbiku, onu Kolja saab terveks, koristaja Klaava teeb karjääri ja saab kuulsaks, lapsed lepivad ära jne.
Kujutan ette, et selline “Apteegitont Aavi” moodi võiks välja näha üks eeskujulik Ameerika lasteraamat. Väärtusi propageeriv, poliitiliselt korrektne. Ise tahaks lasteraamatust leida rohkem teravust, mitmetähenduslikkust, veidi üle vindi keeratud huumorit. Raamat võiks veidi ehmatada, natuke kriipima jääda. Eestlasele nii armas must huumor siit raamatust praktiliselt puudub, paar laste lemmikut kakanalja siiski leidub.
Ehk olen ma lihtsalt liiga heade lasteraamatutega ära hellitatud. Minu esimene raamat oli võllanaljadest kubisev “Mõmmi aabits” ja kõik järgnevad ilmusid ajal, mil suured inimesed olid sunnitud pidevalt peitust mängima ja laste elu sellega hiiglama põnevaks muutsid. Nüüd on täiskasvanutelt mängimise vajadus ära võetud. Paljud lastekirjanikud proovivad mängida laste mänge, aga laste tasemeni täiskasvanu hästi ei küüni ja nii võibki juhtuda, et tegelikult hea tahtega ja tõesti südamlikult ja armastusega kirjutatud lasteraamat ununeb lõpuks ikkagi riiulile ja mitte kaissu.
