Tiia Treimann: Ka proteesiga saab joosta ja lennata
Naeruhimuline Tiia Treimann (37) teab elust rohkem, kui arvata võiks. Ta on viis korda uuesti käima õppinud, eluga hüvasti jätnud ja mõttes oma peiesid korraldanud. Üle elanud pere purunemise ja leidnud uue sõbra.
Elurõõmsa ja optimistliku noore naise elu muutis seitse aastat tagasi pealtnäha tühine seik – ta väänas parema jala hüppeliigesest välja. Jalg paranes, aga haiget saanud kohale tekkis vutimunasuurune muhk. Väike iluviga, mõtles Tiia.
Mõne aja pärast hakkas ettekandjana töötanud Tiia tundma, et haige jalg mõnikord ei kanna. Justkui vajuks läbi põranda. Muretu meelega Tiia saatis arsti juurde hoopis tööandja. “Ta muretses, et olen alailma väsinud ning polnud enam nii hea teenindaja.”
Haapsalu arstid kaksasid munakese poole tunniga ära. Koe-proov midagi halba ei näidanud ja Tiia põrutas kuuma päikese alla puhkama. Alles pärast sai teada, et ere päike pole värskele haavale hea.
Muhk oli mõne aja pärast tagasi. Nüüd saatis Haapsalu kirurg Tiia Keilasse ortopeedi juurde. Uus operatsioon ja koeproov, kuid nüüd näitas see halvaloomulise kasvaja rakke. Järgmine operatsioon tehti juba Hiiu onkoloogiahaiglas.
Diagnoos – luusarkoom. Järgnes ränk keemiaravi. Iga kolme nädala järel ööpäev tilgutite all. Nii viis korda. Lõpuks oli Tiia nii nõrk, et ei suutnud ennast voodis keeratagi. Kirjutas omastele kirjad ja lubas need avada, kui teda enam ei ole. Kujundas oma matuseid ja pani kirja, mis muusika peielauas kõlama peab. Igale lähedasele oli mõeldud üks lugu ning Tiia mõtles veel, kas igaüks tunneb ikka ära just temale mõeldud muusikapala. Keemiaravi lõppes ning Tiia rebis kirjad väikesteks tükkideks.
Lootusest saab loobumine
Ometi ei olnud keemiarünnakust kuigi kauaks kasu. Nüüd sattus Tiia Tartu arstide käe alla. Need soovitasid luukonservi siirdamist. “Olin nõus, sest kes ikka oma jalast loobuda tahab,” jätkab Tiia.
Siirdamine läks hästi, organism võttis võõrad rakud omaks, aga nüüd nöökisid naist lihaskude ja nahk. Ilukirurgid soovitasid võtta kehalt lihast ja nahka ning jalale siirdada. Kindlust, et jalga ei amputeerita, see ometi ei andnud. Vintsutustest väsinud Tiia võttis mõtlemisaega. Tuli haiglast koju, rääkis pere ja sõpradega. “Olin omadega läbi. Tahtsin selgusele jõuda, mida teha.”
Ta jalas oli nii suur auk, et päike säras sellest läbi. Traatide ja mutritega lapitud haava tuli iga päev siduda ning sel alal oli parim Tiia poeg, naise suurim tugi.
Samal ajal käis paraolümpia ja telerist näidati, kuidas proteesidega inimesed sporti teevad. “Ema, miks sa oma jalga valutad, kui võid proteesiga joosta?” küsis poeg.
Siis Tiia otsustaski, et jalg tuleb maha võtta, ning andis ennast taas arstide kätte. Oli aasta 2001. Julgust andsid ka arstid. “Milleks sulle sant jalg, kui saad hea proteesi,” kiitsid nad Tiia otsuse heaks.
Kui naine narkoosist toibus, oli põlvest allpool tühi koht. Pool säärt oli läinud.
Proteesiga käima õppis ta Elva haiglas, kus oli Eesti ainuke õhkprotees. Sellega saab käimist õppida, kuni valmib päris protees. Kuu pärast operatsiooni oli tal juba oma protees.
Vaevalt oskab lugeja arvata, mida naine uue proteesiga esimese asjana tegi. Ta lendas. Tõusuvarjuga. Tahtis nii kangesti lennata, et tegi paar sammu karkudeta, kuni vari ta õhku tõmbas. Langevarjukogemus andis julgust juurde ja naine istus taas autorooli. Kuigi parema jala proteesi alla jäävad gaasi- ja piduripedaal, ei valmista autosõit talle raskusi isegi mitte enesetapjaliku liiklusega Tallinnas.
Kui noorena oli Tiia laste tantsuõpetaja, siis nüüd on tal hulk medaleid invaspordivõistlustelt ja auhindu näitemängufestivalidelt. Haapsalu veekeskuses ollakse harjunud, et ujulas võib tooli kõrval olla kellegi poolik jalg. Nüüd on Tiial uus lootus: ehk saab ta niiskuskindla jala ega pea enam nagu toonekurg ühel jalal du‰i all keksima. Siis saab suvel ka meres ujuda.
Pere toel mustast august välja
Muidu elurõõmus ja kraps Tiia tunnistab, et haigusaastate jooksul on ta nii mõnegi kriisi üle elanud. Mustast august on välja aidanud omaksed ja sõbrad. Kauges Tartus, kus tal tuttavaid pole, oli haiglapersonal pere eest. “Ma pole üksi olnud ja selga pole mulle keegi pööranud,” ütleb Tiia, vakatab ja lisab: “Ai, valetan! Elukaaslasega läksime lahku.” Tiia meest siiski hukka ei mõista: “Igal inimesel on taluvuse piir, ju oli minu haigus talle liiga raske taluda.”
Nüüd, mil Tiia on ise mitu kursust läbinud ja aitab Läänemaa vähiühingu juhina teisi abivajajaid, teab ta, et raske haigus paneb paljud abielud proovile.
Praegu saab Tiia alla paari tuhande krooni pensioni. Lisa teenib ta Haapsalu sotsiaalmaja turvakodu valvurina. Vähiühingu töö on vabatahtlik, kuid ametliku kõnetunni kõrval on tema abi vaja läinud ka muul ajal. Ta on valmis igal ajal aitama, sest halvim, mis võib juhtuda, on üksindus.
Tiia on inimene, kes mõtleb teistele. Tulevikus tahakski ta sedasama teha palgatööna, mida praegu vabatahtlikuna teeb.
Tiia maal on Kuninglikus Galeriis
•• Ravimifirma Eli Lilly, Eesti Vähiliit ja rahvusvaheline vähihaigete organisatsioon National Coalition For Cancer Survivorship (NCCS) kuulutasid tänavu märtsis välja kunstikonkursi “Onkoloogia lõuendil 2006”. Konkursi eesmärk oli anda vähihaigetele ja nende lähedastele võimalus väljendada emotsioone, mida haigus ja sellega võitlemine on neile tekitanud. Konkursile olid oodatud osalema nii patsiendid kui ka meedikud.
•• 2006. aasta konkursile laekus 2000 tööd, millest Londoni Kuninglikus Galeriis näidatakse umbes 500. Eestist osales konkursil 7 tööd, näitusele valiti Tiia Treimanni pastellmaal.
•• Tiia Treimann on Haapsalu Vähiühingu esinaine ja puutus kunstiga pärast kooli esimest korda kokku Eesti Vähiliidu kunstiteraapia kursusel.
•• Novembri alguses alustas Haapsalu sotsiaalmajas Tiia Treimanni ärgitusel tööd ka kunstiteraapia ring, mida rahastab Läänemaa Puuetega Inimeste Koda, juhendab kunstiõpetaja Vaike Õlekõrs.
