ANU KASMEL: Miks te Eestis oma lapsi tapate?
Muuhulgas võrdles ettekandja laste suremust vigastustesse, mis Eestis on neli korda sagedasem kui Põhjamaades. Ettekandele järgnenud vaheajal küsis mu sõber ja kolleeg Iirimaalt: “Miks te seal Eestimaal küll oma lapsi tapate?”
Kuigi Eesti elanikkonna tervisenäitajates esinevad mõningad positiivsed suundumused, on meeste eeldatav keskmine elu-
iga möödunud sajandi 50. aastate lõpust käesoleva ajani püsinud praktiliselt samal tasemel, kasvades sel perioodil vaid ühe aasta võrra (65 aastani). Naiste eeldatav keskmine eluiga on kasvanud küll nelja aasta võrra ning tõusnud 76 aastani, kuid võrreldes seda teiste EL-i postsovetlike riikidega, jääb eeldatav keskmine eluiga Eestis kolm aastat lühemaks, Lääne-Euroopa riikidega võrreldes koguni kuus-seitse aastat.
Võrreldes Soomega on Eestis väikelaste ja noorte ning keskealiste meeste ja naiste suremus oluliselt suurem. Väikeste poiste suremus on neli ja tüdrukute suremus kolm korda suurem peamiselt just vigastuste tõttu – ometi on laste vigastussurmad välditavad!
Lõhed rahva tervises
Viimase kümne aasta jooksul on Eestis sotsiaalmajanduslike gruppide tervises tekkinud üha suurenevad erinevused. Suremus 100 000 elaniku kohta on kõrgharidusega inimeste seas langenud umbes 500 võrra, kuid põhiharidusega meeste ja naiste suremus on oluliselt tõusnud. Eri haridustasemega inimeste eeldatav keskmine eluiga on Eestis drastiliselt erinev. Näiteks 15-aastastel noormeestel, kes edasise elu jooksul ei omanda kõrgharidust, on lootust elada veel keskmiselt 36,8 aastat, kui neist saavad aga kõrgharidusega inimesed, tõuseb see näitaja 50,3 aastani (vahe 13,5 aastat!). Naistel on samad näitajad vastavalt 47,9 ja 56,5 (vahe 8,6 aastat). Kõrgema haridusega naisel on Eestis lootust elada koguni 19 aastat kauem kui vähese haridusega mehel. Nii suurt erinevust ei eksisteeri üheski teises Euroopa riigis.
Eesti eristub teistest Euroopa riikidest ka selle poolest, et eri sotsiaalsetel positsioonidel asetsevate gruppide tervisenäitajad on väga lahkuminevad. Mida kõrgemal sotsiaalsel positsioonil inimesed paiknevad, seda parem on nende tervis. Kuid inimesed, kes elavad materiaalses puuduses ja kehvades tingimustes, on madalama haridustasemega ja ebakindla töökohaga.
Neil on hulgaliselt psühhosotsiaalseid riskitegureid, mille mõjutamine ei ole tervishoiusüsteemi pädevuses – nende toitumisharjumused ei ole tervist toetavad, nad suitsetavad ja tarbivad sagedamini sõltuvusaineid, kasutavad harvem turvavahendeid, on kehaliselt passiivsemad ja kalduvad üldiselt tervist hävitavamale käitumisele. Uuringud on aga näidanud, et inimeste süüdistamine käitumise eripärade tõttu ning käitumuslike riskitegurite mõjutamine sellistes tingimustes ei too nendes sotsiaalsetes gruppides lahendust. Tervist hävitavat käitumist kujundab suuresti sotsiaalmajanduslik kontekst. Lahendusi otsides tuleb alustada sotsiaalmajanduslike tervisemõjurite muutmisest ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisest.
Võrdsed võimalused
Lapse varane areng määrab suurel määral tema tervise kogu täisea jooksul. Esimesel kolmel eluaastal toimuvad ajus olulised muutused, mida pole võimalik hilisemas elus mõjutada. Lapse arengut teisme- ja täiseas kujundavad esimeste eluaastate jooksul põhiliselt kaks tegurit. Esiteks, laps vajab kindlat ja meeldivat suhet mõne täiskasvanud inimesega. Teiseks, laps vajab turvalist keskkonda, mis soodustab keele, tunnetuse, sotsiaalsete oskuste ja emotsionaalsfääri arengut. Kui need tegurid lapse arengut ei soosi, on suurem tõenäosus, et laps on teismelise ja täiskasvanuna vägivaldsem, kaldub tervist hävitavamale käitumisele, haigestub sagedamini ja vajab sotsiaaltoetust.
See, kas pere suudab need tingimused lapsele garanteerida, oleneb pere sotsiaalmajanduslikust olukorrast. Sotsiaalselt tundlike perede lapsed on nii tervise kui ka üldise arengu suhtes haavatavamad. Mitmed uuringud on näidanud, et arengu-
erinevused on kõigis sissetulekugruppides – pere sissetuleku tase määrab nii lapse tervise kui ka üldise arengu edasise elu jooksul. Inimeste terviseprobleemide lahendamisel on vaja keskenduda nii väikese kui ka keskmise sissetulekuga peredes elavate laste tervislike eluviiside soodustamisele.
Majanduskasv ja tervis
Eesti on uhke oma majanduskasvu üle, räägime “kullavihmast” ja miljarditesse kroonidesse ulatuvast eelarve ülejäägist. Aga ometi iseloomustab ühiskonda järjest suurem diferentseerumine – rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. Seda fenomeni kirjeldab sissetulekute ebavõrdsust näitava Gini indeksi järjepidev kasv Eestis. Näiteks Lätis ja Leedus on Gini indeks oluliselt madalam.
Tervis ja majanduslik heaolu sõltuvad teineteisest. Lootus, et riigi rikkus toob endaga kaasa ka rahva tervisenäitajate paranemise, pole paraku üheski ühiskonnas täitunud. Viimaste aastate uuringud näitavad vastupidist – just elujõuline rahvas on majanduskasvu eeltingimuseks. Terved inimesed on tööviljakamad, tarbivad vähem sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid ning neil on rohkem võimalusi osaleda sotsiaalses, poliitilises ja majanduselus. Keskendudes vaid majandusarengule, suurendame veelgi sotsiaalseid lõhesid.
Tänavu valmis sotsiaalministeeriumi tellimusel mitu rahva tervist ja majandusarengut seostavat prognoosi. Kui me rahva tervise parandamiseks midagi enamat ette ei võta, siis jätkub majandusareng veel mõnda aega, kuid saavutab peagi lae ja seiskub. Saavutades aga potentsiaalse suremuse vähemalt kolmeprotsendise languse, kiirendame oma majandusarengut oluliselt ja kasvatame ka SKT-d.
Mida peaks ette võtma?
Kindlasti ei saa me suremuse vähendamisel pidada adekvaatseks meetmeks mustade lippude heiskamist, millega valitsus tuli välja käesoleva suve erakordselt suurt liikluses hukkunute arvu nähes. Taoline olukord, kus üks pisike riik pole Euroopas esirinnas mitte ainult vigastustega seotud suremuses (tulekahjud, liiklus, väikelaste vigastused jms), vaid ka nakkuslike haiguste (nt aids) ja mittenakkuslike haiguste (südameinfarktid, pahaloomulised kasvajad) esinemissageduses, on nii tõsine, et eeldab valitsuselt erakordseid ja operatiivseid meetmeid.
Tuleb moodustada riiklik tervisenõukogu, mis koordineeriks eri sektorite tegevust, ja igas omavalitsuses töögrupid, mis vastutaks kohaliku elanikkonna terviseprobleemide lahendamisega seotud tegevuse eest. Omavalitsustes ja organisatsioonides tuleb alustada sotsiaalset auditit – varem või hiljem muutub see EL-i liikmesriikides kohustuslikuks protseduuriks. Tuleb kokku leppida alkoholipoliitikas, et vähendada alkoholiga seotud kahju inimestele ja majandusele. Tuleb tõsiselt mõelda noorte lastega perede elamupoliitikale, et tuua pered välja vaesusest ja arendada järgmise põlvkonna heaolu.
Aga kui me jätkame nii nagu siiani, kasvavad sotsiaalsed lõhed veelgi ning rahva tervis muutub palju halvemaks.
