Karikaturisti töö ongi pilada ja naeruvääristada ühiskonnategelasi, paljastada ühiskonna valupunkte ja teha lihtsalt nalja olmekonfliktide üle. Kõige sellega tegeles ka Taani karikaturist Bidstrup, keda publitseeriti kapitalistliku ühiskonna kriitikuna rohkesti ka Nõukogude Liidus.
Eestis kannatas tema “Huumorit ja satiiri” välja kaks trükki (1958. ja 1963. aastal). Pärast Teist maailmasõda levisid kommunistlikud ideed laialt kogu Euroopas. Isegi pärast 1956. aasta Ungari sündmusi.
Bidstrup oli Taani kommunistliku partei liige, sai 1964. aastal Lenini-nimelise rahupreemia, valiti 1974. aastal NSVL-i kunsti-akadeemia auliikmeks. Juba enne sõda oli ta olnud Taani ajalehe Socialdemokraten kunstnik ning hiljem, 1945. aastast sai kommunistliku ajalehe Land og Folk kaastööliseks.
Võib julgelt öelda, et tema oli Taanile sama mis meile Gori, meie tuntuim karikaturist – Eesti Daumier, nagu on öelnud Mai Levin. Gori pilas kõike kuni Saksa okupatsioonini. 1944. aastal aga tegi ta enesetapu, muidu oleks temast võinud saada ka Nõukogude ajal terav ühiskonnakriitiline pilaja – materjal missugune, iseasi, kas teda oleks avaldatud.
Bidstrupil läks paremini, kuni Nõukogude Liidu tunnustuseni. Sisult meenutavad tema pildid Vene Kukrõnikseid: ikka nüpeldavad jõulised töölised torukübaratega paksmagusid-kapitaliste.
Mõistagi kuulus Bidstrupi maailmavaatesse ateism. Siit ka kristlikku jumalat pilavad pildid, millele siiski ei järgnenud Taanis pildiskandaali nagu hiljuti islamlasi solvanud piltide puhul.
Olmetasandil on Bidstrup teinud mitu sarja pilte, mis rõõmustaksid feministe. Naine oli ja on paljuski siiani ka Taanis koduori, köögitüdruk ja lastekantseldaja.
