Palju kella tiksumist ja kärppsete suminat
Noor ja tugev mees, põlise perepoja või sulasekonti, on oma karedasse kämblasse haaranud hapra hanesule ja laseb sellega üle paberi käia. Mis tahtmine tal on neid värssisid treida – pääst segaseks tõmmanud või muidu uimukene? Ja pole see tal esimene paberraamat, vaid juba teab mitmes, aga täismõõdus luulekogudest küll alles teine – see kõige kõikuvam, kahtlevam, mis enamasti küsib, kas tasub jätkata, sõnadega jännata. Kes kolmandani on jõudnud, see on juba teisel pool tegijate ringis, kirjanike keskel, kiskugu siis need omavahel või emmaku – omad igatahes! Wimberg on seega veel sellel tasakaaluköiel – hoolimata lasteluule õilistusest –, kust võib äragi kukkuda, kellekski muuks kui eesti kirjatsuraks saada. Eeldused on olnud ju nähtaval “Maaaraamatust” (2000) saati, kirjapildi vormistamise ja teemade nipidki sealtmaalt teada, ent “Kärppsed” ei lase arvustajat laisaks diivanile lamesklema, mõtteid mõlgutama, honorarist unistama – karisid, millest mööda triivida, tuleb üksaina ligidale ja iga kord ei teagi, kas teed endale või autorile liiga.
Linna- või maapoiss?
Wimberg on tegelikult kaks Wimbergi – üks, kes on linna tulnud elu nautima (“Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama,” romaanistas juba Ernst Särgava, 1868–1958) ning igatseb aeg-ajalt kujutelmalist romantilist ja patriarhaalset maaelu. Vanaisa kohalolek on neisse luuletustesse automaatselt sisse monteeritud ja üle õue ja toa kaigub vanaema prohvetlikult nõudlik hääl (“Siis ütles ta meile: “See et – puid tooge keegi köökki. / Kui süüa tahate.”” Lk 73). Ning teine, veidi rabe ja ennast ebalevalt tundev maapoiss, kes otsib ja leiab kontreerivat poliitilis-deklaratiivset rakendust linnas (“ja teistsortti mehed nüüd leiame pukist. / Nad määgida mõistavad sini-must-valgelt”, lk 23).
See pinge rahulik-malbe maaidülli ja närvilise linnamiljöö vahel koob “Kärppsed”, kus luuakse isesorti maailma kuulamise võimalus – vaikus häälte kaudu (“Ja nendest aastatest on / üldse meeles palju vaikkust. Palju kella tiksumist ja / kärppsete suminat – mis kuuluvad vaikkuse juurde”, lk 86), selgus isetute elupiltide kaudu (võtkem või tsükkel “Suvised päevad”, kus palad lihtsalt jooksevad mäluhetkest mäluhetke ja kirgastav puänt pole üldse luuleliselt kõrge või salvav). Sama pädeb unenägude kohta, mis lihtsustavad, madaldavad, maandavad kirjanike elu – pigem oodatud kui ootamatu on Andres Ehini stoilisus kastekannuvihmas. Wimberg on siin rohkem valiv ja sugestiivne kroonik kui luuletaja.
Siiski pigem linnapoiss
Lugedes heakõlalised, deklameeritavadki värsid ei jää ometi eristuvalt meelde, Wimberg kipub kaheks või mitmeks keskse kujundiga klombiks kokku sulama. Keni riime on Wimbergil rohkelt, nii ei jõua allakirjutanu nõrk sulg neid kordama hakata. Terviklik, ent väga isiklik on luuletus “Suvised päevad”, mida iga lugeja saab oma elu seikadele mugandada. Lipamäest ei saa üle ega ümber, see on inspiratsiooni kese ja elutõdede vormumise paik (“Siin vanamehe südames / üks mure valutas, / kui lehma koplist õhta eel / ta koju talutas. // See mure oli sama suur / kui oli Lipamäe – / “kas lambasitta visata / ma jaksan hommepäe?”” Lk 66).
Kas Wimbergi voogav kujundipiltide trall teiselt poolt selliseks luulejõuks muutub, et murendab onupojatsemispoliitika, võib kahelda, ent omanäotsemisnõkse esitab ta “Kärppsetes” piisavalt blaseerunud kindlusega, et teda moodsaks linnaluuletajaks pidada. Ja tema maaidülli ihkamise ind on ehtne. Mis on selle hingehind, seda see luulekogu ei ütle. Oma koloriitse saatemeloodia annavad luuletuste soome- ja ingliskeelsed tõlked, mida lugedes leiab hoopis teisi tekstinüansse kui originaalist. Kultuuri kujud on lõputud, mitte lõpnud.
