“MIRR” — halastamatu pilk teismeliste hingeellu
“MIRR” on viimaste kuude jooksul juba teine noorte muredest ja eneseotsingutest kõnelev algupärane Eesti näidend kodumaistel lavalaudadel. Kui Rakvere teatris mullu oktoobris esi-
etendunud “Kuidas elad?… Ann?!” kaasas publiku loosse saalile esitatud küsimuste ja vastuste kaudu, siis Eva Koffi kirjutatud ja Katrin Nielseni lavastatud “MIRR” on rohkem tavalise teatri moodi: näitlejad on laval ja publik saalis.
Alates 12-aastastele noortele suunatud tüki peategelase esitatud küsimused on valusad ning arvatavasti tuttavad paljudele praegustele ja endistele teismelistele: miks ma olen? kellele mind vaja on? miks ma olen just selline? Lõpuks jõuab Mirjam alias Mirr (Kadi Jaanisoo) ka küsimuseni: kas ma ikka olen olemas?
Lühidalt sisust. Mirjami ema elab Kreekas uue mehega, kes on olulisem kui oma tütar – ka jõulupühad ei ole piisav põhjus tütre külastamiseks. Isa on populaarse tõsielusaate produtsent, kelle silmarõõm on 19-aastane armuke Britta (Mari-Liis Veiberg). Uhiuues ja moodsalt sisustatud kodus kasvab peategelane üksi, vaeveldes armuvalus, mille põhjustajaks on Mirjami esimene armastus Danel (Joonas Parve). Pidutsejast sõbranna Hanna-Liis, keda kehastab Piret Soosaar, ei leevenda oma pealiskaudsuses Mirjami üksindustunnet. Kõige lähedasemaks inimeseks oli tüdrukule hiljuti surnud vanaema (etenduse liikumisjuht Mari Mägi) ning kujutlus ja mälestus vanaemast on noore neiu ainus tugipunkt lootusetuna näivas üksinduses.
Pole kerge olla noor
Kuigi lavastuse põhitoon on sünge, hellitatakse publikut aeg-ajalt tegelaste eluterve iroonilise huumoriga. Sellegipoolest kulgeb Mirjami, Hanna-Liisi, Daneli ja Britta täiskasvanuks saamine valuliselt ja läbi suurte raskuste ning noored esitavad tõsiseid eksistentsiaalseid küsimusi.
Vaataja on sunnitud karmile tõele näkku vaatama: järjest enam on lapsevanemaid, kelle prioriteet ei ole oma lapsest hoolimine ega armastava ja kaitsva kodu loomine. Üha rohkem on lapsi ja noori, kelle vanemad on küll majanduslikult heal järjel, kuid hind, mida selle eest (peamiselt lastel) tuleb maksta, on kõrge.
Mirjami vanemaid (keda publik ei näe kordagi, kuuleb vaid korra ema häält) portreteerides osutavad Eeva Koff ja Katrin Nielsen halastamatult praegusele ühiskonnale iseloomulikule hedonistlikule ja vaid endast hoolivale (täiskasvanud) inimesele. Lavastuse lõpp annab siiski lootust, et esimesed eluraskused on ületatud ning elu läheb edaspidi ülesmäge.
VAT-teatri Foorumgrupi näitlejad mängivad usutavalt ning panevad vaatajad endale kaasa elama ja tundma. Kadi Jaanisoo Mirjam on väga armas ning asjalik, sarnaselt Aidi Valliku loo “Kuidas elad, Ann?” peategelasega. Väga usutavalt on välja mängitud küünilisema kihi kasvatamine neiu õrna hinge ja tundliku loomuse kaitseks. “MIRR” on eelkõige tüdrukute kasvamise ja arenemise lugu, Daneli tegelaskuju jääb pisut tagaplaanile, mängides küll tähtsat rolli Mirjami hingepiinades.
Etenduses on olulisel kohal Viljandi kunstiakadeemia videostuudio Kadri Karu heliefektid ja videod.
