ANTS PARKTAL: Ainult sõltlane ise saab ennast aidata
Kui aga vaadata toimuvat psühhoana-lüütilises plaanis, siis tekib küsimus: kas seda põrgut tuleb otsida väljastpoolt inimest või tema enda seest?
Mõnigi kord tõstavad inimesed enda jaoks talumatud või vastuvõetamatud tunded, fantaasiad ja soovid oma sisimast psüühilisest maailmast välja ning seovad need välise maailma konkreetsusega, sest nii on kergem vaevavate tunnetega toime tulla. Midagi sellist toimub ka praegu Eesti meedias, kus arusaamatutele psüühilistele nähtustele püütakse leida välisest maailmast võimalikke lahendusi. Aastate jooksul hasartmängusõltuvusega kokku puutunud psühhoterapeudina võin kinnitada, et säärane mõttekäik ei ole üksnes eksitav, vaid võib teha tänasele või homsele sõltlasele ka tõelise karuteene.
Nimelt võib kasiinode siunamine anda probleemidesse sattunud mängijale mõista, et tema on vaid ohver ning süüdlaseks on mängupõrgu. Nii võib inimene oma haigusega rahumeeli edasi elada, kirudes mõttes kasiinot, kus ta parasjagu viibib. Tegelikkus on aga ebameeldivalt vastupidine: demokraatlikus ühiskonnas kannab inimene ise oma elu eest vastutust. Ainult inimene ise saab oma probleeme lahendada ja teised saavad teda selles vaid aidata. Lahendused algavad igaühe seest.
Olen aastate jooksul kokku puutunud paljude Eesti meestega, kel esineb psüühikahäireid, sealhulgas ka hasartmängu-sõltuvust. Väga paljudel juhtudel ulatuvad probleemide põhjused aastate või aastakümnete taha.
Meie ühiskond on elanud 20. sajandil üle palju vintsutusi. Indiviidi vabadust ning arengut jõuliselt pärssinud sõjad, küüditamised ja okupatsioonid olid rängad sündmused, mis on tõenäoliselt mõjutanud meist igaüht – keda otseste läbielamiste, keda kodu ja perekonna kaudu. Sageli on inimesed kahjuks jäänud psüühilises plaanis oma traumade aega kinni ega pääse oma eluga kuidagi edasi.
Eraldi tuleb nimetada ka tormiliste arengute aega ehk taas-iseseisvumisele järgnenud küm-nendit. See oli kasiinosõltuvuse tekkeks soodne pinnas ning mitte ainult põhjusel, et meil on palju kasiinosid – kui vaja, leiab sõltlane üles ka linna ainukese kasiino. Probleemi tuum peitub või-me(tuse)s aktsepteerida majanduslikku ebavõrdsust, näiteks olukorda, kus naabermaja lapsepõlvesõber on teinud kiiret ja tulusat karjääri ning pääsenud “haljale oksale”, kuid, näe, minul on läinud teisiti. Lääne ühiskonna liikmed on sellise ebavõrdsuse aktsepteerimiseks oluliselt küp-semad ning inimeste rollide ning staatuse erinevusega aastaküm-nete jooksul harjunud.
Meil kehvemale järjele pidama jäänule tundub see ebaõiglane ning sageli otsitakse kiire rikastumise võimalust. Nii saavadki üheks “õlekõrreks” loto- ja kasiinomängud, mille abil loodetakse kiiresti rikastuda. Kui Eestis loodavad paljud hõlptulule ja kiirele rikastumisele, siis läänes suudab keskmine kasiinoklient pakutava teenuse mõtet endale paremini avada. Tõsi, see ei tähenda, et läänes ei oleks omi sõltlasi, pankrotte ja peredraamasid – lihtsalt ühiskond on nendeks paremini ette valmistatud.
Ainult ise saab end aidata
Mis tahes sõltuvuse, ka hasart-mängusõltuvuse puhul on oluline teadvustada, et abi saab anda vaid sellele, kes seda tõepoolest ise soovib. Professionaalses plaanis ei saa sõltlast aidata ei perekond ega sõbrad, sest nemad kuuluvad suhetesüsteemi, kus sõltlane pidevalt viibib. Lähedased saavad ainult toeks olla ning suunata probleemides vaevlevat inimest abi saama – olgu siis tegu tugirühma või psühhoterapeudiga.
Samas peab inimese eneseaitamise soov olema suur ja pidev. Ei ole harvad juhud, mil alkoholisõltlane läheb lähedaste survel ravile ja naastes tundubki tervenenuna, kuid juba mõni aeg hiljem on vanad probleemid tagasi. Sellise efekti võib tekitada just piisava personaalse paranemissoovi puudumine ning naasmine igapäevaellu, milles elades sõltuvusprobleemid omal ajal alguse on saanud.
On olukordi, kus lõplikult teadvustamata soovi ajendil psühholoogilise abi otsimine võib pöörduda hoopis inimese enda vastu. Nõustamise või teraapia katkemine, kui inimese sügavuses peituvad sõlmprobleemid on lahti harutatud, kuid neile ei ole veel jõutud leida vastuseid ja lahendusi, võib mänguri paisata veelgi keerulisemasse hingelisse seisundisse. Nõnda uuesti mängima sattumisel on enamasti väga kahetsusväärsed tagajärjed.
Avalikus diskussioonis ei tohiks jääda domineerima kasiino kui põhisüüdlase võrdkuju, sest see võib anda hasartmängusõltlasele võimaluse vältida oma probleemi lahendamist ja nihutada isiklik vastutus oma elu eest teistele. Kui tahame aidata sõltuvusprobleemidega ligimest, siis tuleb mõista, et tegemist on haigusega ehk tänapäevases mõistes häirega, mis vajab ravi. Paranemisele saab loota vaid siis, kui sõltlane ise suudab jõuda konkreetsele otsusele ning tõepoolest tahab lasta ennast aidata. Professionaalne abi omakorda peab suutma tekitada olukorra, kus inimene ise suudab oma probleemide mõtte avada ja need lahendada.
