Marju Lauristin ja Hans H. Luik: mida tähendab tänapäeval vabadus, võrdsus ja vendlus?
Marju Lauristin:
Me kõik teame, et “Vabadus, võrdsus, vendlus” oli Prantsuse revolutsiooni lööklause, see on Prantsusmaa hümni ja Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni ning paljude teiste oluliste juhtmõtete aluseks. Kuid tavaliselt ei mõtle me nende sõnade tähendusele. Need tunduvad enesestmõistetavad.
Kuid kas meile, eestlastele on neil sõnadel sama tähendus nagu prantslastele, inglastele või ameeriklastele? See on tegelikult tõsine küsimus ning ühtlasi osa küsimusest, kas me tegelikult kuulume Euroopasse. Kas oleme läände jõudnud või alles liigume sinnapoole? Kes me üldse oleme? Kus me oleme?
Öeldakse, et igal kultuuril on oma tüvitekstid – kõige olulisemad tekstid, milles väljendub selle kultuuri üdi ja sisu. Võib öelda, et lääne tsivilisatsioonis tähendab vabadus, võrdsus ja vendlus keskset põhimõtet, millele on paljuski rajatud ka seadustik, igapäevased arusaamad ning konfliktidki. Seetõttu on see muutunud osaks vaikivast teadvusest, millest inimesed alati ei mõtle, kuid millest nad juhinduvad.
On see nii ka Eestis? 1989. aasta 23. augustil, päeval, mil toimus Balti kett, seisin ma Pika Hermanni tornis ja hoidsin ühe käega kinni sinimustvalge lipu vardast – tuul oli kole kõva – ning teisega hoidsin mikrofoni, et öelda sinna Balti keti algussõnad. Balti ketis osalejatel olid kaasas väikesed transistorraadiod ning asi pidi algama ühel hetkel – sõna “vabadus” skandeerimisega eesti, läti ja leedu keeles.
Sellel hetkel ja sellel ajal tundus endastmõistetav, et me kõik mõistame seda sõna ühtemoodi – see, mida me tahame, on vabadus, mis ühendab meid vaba maailmaga. Kui mõni aeg hiljem tehti sellest üritusest raamat, mis ilmus Soomes, siis panime sinna ka fotosid Balti keti järgsest miitingust Eesti-Läti piiril, kus inimesed seisid loosungitega ümber lõkke. Soomlased ütlesid, et neid fotosid ei maksa panna – Euroopa ei saa sellest aru ning lõketega miiting seostub neile traumeerivate fa‰ismimälestustega.
Samade sõnadega võivad eri maades seostuda hoopis teised tähendused ja tunded. Need on sügavalt seotud ühe või teise rahva ajaloo ja kultuurirajaga. Just kultuurikogemuste kaudu omandavad sõnad emotsionaalseid tähendusi, mis tunduvad ühes või teises kanalis nii enesestmõistetavad.
Hans H. Luik:
Ma ei usu, et soomlased olnuks sel hetkel vabadusest hoopis teisel arvamusel kui sina. Aga ilmselt ei tundunud see antud hetkel pieteeditundeline. Mulle meenub siin 2003. aasta märts, mil Ühendriigid alustasid George W. Bushi näpunäidete kohaselt Iraaki vabaduse viimist – ehk selle maa pommitamist. Eestis protesteeris selle vastu üks väga armas Tallinna organisatsioon – Prussakovi jalgrattaühing, kes ei pidanud süütute inimeste tapmist kohaseks. Ent maksumaksja poolt üleval peetav kaitsepolitsei sekkus armutult. Jah, sõnavabadus on üldiselt OK, aga toona tundus, et nüüd minnakse suure asja vastu. Ning kui praegu mõelda, mis asja ajas Bush ning mida Prussakovi jalgrattaühing, siis võib-olla oli Prussakovi omadel õigus.
Lauristin:
Jah, võib-olla nemad mõistsid vabadust euroopalikumalt. See ongi see küsimus, et sõnade tähendus sõltub ajaloost ja kultuurist. Ameeriklaste arusaam vabadusest, võrdsusest ja vendlusest on ilmselt kantud tõekspidamisest, et teatud rahvastele vabadust ja kultuuri jõuga peale suruda ei olegi eriti suur patt.
Eesti rahvusliku mõtte aktiivseid viljelejaid Aarand Roos on öelnud, et vabadus on eestlastele ülim väärtus, aga tegelikult ei ole “vabadus” eesti keeles oma sõna. “Vabadus” tuleb venekeelsest sõnast svoboda ja “priius” saksakeelsest Freiheit’ist. Meil seostuks sellega nagu teatav pinge.
Mõelgem kas või Kitzberg “Libahundile” – konfliktile, mis tekib Tammaru pere ja erineva, mustajuukselise, vabadust ihkava Tiina vahel. Seal on väga tugevasti tunnetatud konflikti kogukondliku “meie” vabaduse ning vaba isiku vabaduse vahel.
Kui me loeme näiteks ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, siis seal mõeldakse pigem ennekõike isikuvabadust kui kollektiivset riiklikku vabadust. Isikuvabadus kui selline jõudis Eesti ellu väga hilja. Veel 18. sajandil oli põhiline orjus, mitte vabadus. Vabaks saada tähendas midagi väga konkreetset – see tähendas saada vabaks konkreetsest orjusest, konkreetsest seotusest. Ning Kitzbergi näidendis kirjeldatud vabadus – isiku vabadus teha ja olla ning ka omade hulgas tunda, et sa vajad teatud ruumi – see kõik oli suhteliselt võõras. Ma julgen arvata, et hetk, mil need kolm sõna “vabadus, võrdsus ja vendlus” tunduksid meile sama enesestmõistetavad kui Euroopas, ei ole Eestis veel saabunudki.
Miks ma nii arvan? Sõnad “vabadus, võrdsus ja vendlus” tähendavad üheskoos midagi muud kui üksikult võttes. 18. sajandi valgustusajastul leidis aset filosoofiline pööre – pööre mõtteviisis. Ja ma julgen öelda, et meie mõtteviisis ei ole seda pööret veel toimunud.
Milles see pööre seisnes? Abstraktsuses. “Minu vabadust” hakati võtma kui üldist – kui universaalset vabadust. Mina olen vaba, sest ma olen inimene, inimolend ja niivõrd kui mina olen inimolendina vaba, oled sina ka inimolendina vaba ja igaüks teist on inimolendina vaba. Sellel abstraktsel inimesel ei ole rahvust, nahavärvi ega sugu – abstraktne inimsus on omane kõigile. Järelikult on kõik vennad.
Ma mõistan enda vabadust siis, kui mõistan, et sina oled sama vaba kui mina.
Iseenesest ei ole siin midagi uut – see on kristlik põhimõte. Sellest algaski nn uus ajaarvamine: arusaam, et inimene on midagi enamat kui “sina” või “mina” – arusaam, et inimeses kui sellises on jumaliku vabaduse alge.
Valgustusajastul tõlgendati inimese loomust eeskätt kui vaba mõistust, kes vajab enda vastu teist vaba mõistust, kellega ta saab mõtteid vahetada, kes ei ole oma mõtlemises piiratud.
Lisaksin veel ühe mõtte. Ilmselt pole keegi teine kirjeldanud vabaduse puudumist nii tabavalt kui George Orwell. Minu jaoks on “1984” raamat, milles on kõige mõjusamalt kirjeldatud totaalset vabaduse puudumist, inimese totaalset ahistamist. Orwell on öelnud: “Vabadus tähendab vabadust öelda: “Kaks korda kaks on neli.” Kõik muu on sellest tuletatav.”
Jah, see tundub peaaegu triviaalne, igaüks õpib juba algkoolis, et kaks korda kaks on neli. Aga kujutage ette, et teile öeldaks: “Teate, meil ei ole praegu selleks veel õige aeg. Meil oleks praegu võib-olla õigem leppida kokku, et praegu on kaks korda kaks 5,8 ja siis tasakesi, plaanipäraselt on ta 5,2. Aga kui me kokku ei lepi ja meil on väga tugevad vastasjõud, siis proovime sellest mitte rääkida. Aga kui leiaksime kellegi, kes ütleb, et kaks korda kaks on kolm, siis ehk saaksime ühise laua taga kompromissi teha?” Just see on Orwelli mõtte sügavus: kaks korda kaks on neli sõltumata sellest, kas keegi kuskil tahaks, et see oleks viis, ja sõltumata sellest, kas keegi kuskil ähvardab: kui ütled, et see ei ole kolm, siis alles näed, mis sinuga juhtub! Vabadus tähendab vabadust tunnistada tõsiasju.
Luik:
Räägiksin ühe jahmatava ebavabaduse näite, mida ma hiljuti kogesin. Avasin ühel nädalal taas oma lemmiknädalalehe – see ei ole eesti- ega venekeelne, vaid hoopis Kommersant Vlast. See on vägev, vaimukas ja informeeritud ajakiri, mis kuulus tükk aega Berezovskiga seotud firmadele. Aga nüüd on selle – nagu Venemaal ikka juhtub – üle võtnud üks poliitikaga seotud Putinile truu Gazpromi meediaharu. Ehk siis firma, mis on oma edu ja olemasolu eest administratsioonile nii palju võlgu, et ostab muudkui kokku meediaväljaandeid ja telejaamu ning pöörab neid Putini usku. Seekordses numbris arutasid kolumnistid filmi “Borat” Venemaal ärakeelamist ja jutt oli absoluutselt ebavaba. Kui firma omanikku vahetas, siis kaadrit seal kuigipalju ei vahetatud. Tööle jäid needsamad erudeeritud, võimsad ja vaimukad inimesed, kes nüüd kirjutavad, et filmitsensuuris pole midagi ebatavalist, filme on alati ära keelatud. Need inimesed olid täiesti vabad – ja korraga on nad mittevabad. Aga nad ei loobu palka saamast, töötavad edasi. Ja seda on kurb lugeda! Need vaimukad ajakirjanikud valivad vabaduse saada oma palka ja mitte vaidlustada Putini administratsiooni otsust.
Lauristin:
Jah, filmid on alati ka maitse- ja moraaliküsimus. Aga kui ma siit jätkan, siis tundub, et Eesti ei ole jõudnud päriselt selguseni, et on olemas inimsuse ja tõe väärtusi, mille üle ei ole ülimuslikud rahvuslikud huvid ega muud südamelähedased emotsionaalsed asjad.
Igaüks võib järele mõelda ja vaadata, kus on need keelud või tabud – kohad, kus me tunneme, et peaks ütlema: “kaks korda kaks on neli”, aga ometi küsime endalt: “Kas ikka tasub? Võib-olla veel ei tasu? Võib-olla ei ole? Võib-olla peaks tegema rahvahääletuse? Võib-olla on asi teisiti?”
Väga paljud asjad viitavad meie mõttevabaduse piirile, kus me mõtleme, aga ei ütle. Veel hullem on, kui me ka ei mõtle. Vabadus viitab sellelegi, kui kaugele sa julged ja jõuad oma mõtlemisega minna – ning mitte ainult enda, vaid ka teiste suhtes.
Voltaire on öelnud, et vabadus algab hetkest, kui inimene tõsiselt tahab vaba olla. Kas see hetk jõuab kätte või me lükkame seda edasi? See on üsna raske ja ebameeldiv.
Luik:
Kus ilmneb eestlaste mittevabadus eriti selgelt?
Lauristin:
Näiteks siis, kui arutleti 9. mai üle – kas Arnold Rüütel peaks Moskvasse minema. Ma kirjutasin juba tookord ajalehes, et kuigi mittemineku ametlik ja väga pateetiline seletus oli: tahan olla sel päeval koos oma rahvaga, oli selle taga mittevabadus, hirm olla olukorras, kus sa ei suuda olla adekvaatne.
Meie suhtumine mitte ainult Venemaasse, vaid ka siin kohapeal elavatesse venelastesse on väga terav küsimus. Me räägime kogu aeg, justkui see oleks võõras küsimus – meid kästakse, meid sunnitakse, meilt nõutakse.
Me ei saa olla vabad, kui tunneme, et tahame kellegi teise vabadust takistada – mitte vabadust teha halba, vaid inimlikku vabadust. Kui me tunnistame: mina olen samasugune inimene kui teine inimene minu vastas ja meie mõlema vabadus koos annab meile suurema vabaduse – siis oleme sellest piirist üle saanud. Meil ei ole see enam poliitika küsimus, keegi ei saa meid sundida. Aga kui me kardame üht või teist sammu teha, sest me tunneme, et keegi meie selja taga või piiri taga mõtleb, kuidas seda saab tõlgendada, siis oleme nagu hüpiknukud, ja see on mittevabadus, kuigi võime välja näha väga vabad.
See oli näide poliitikast, kuid neid võib tuua ka inimeste isiklikust elust. Võtkem kas või inimeste pereelu. Kui palju inimesed ahistavad end sellega, et nad ei julge endale ega teistele öelda, kuidas asjad tegelikult on! Või inimeste enesemääratlemine – kui paljud inimesed valetavad endale oma vaimuannete või majandusliku seisu kohta – need oleksid nagu väikesed praktilised asjad. Aga kui printsiip on tähtis, siis see avaldub ka pisiasjades – ta avaldub pisikestes ja suurtes asjades ühtemoodi. See on vaba inimene. Vabaduse üks võimalik definitsioon on, et sa ei karda midagi. Kartuse puudus ei tähenda, et sa ei karda välist ähvardust. Kõigepealt ei tohi sa karta iseennast. Inimene, kes ennast kardab, ei ole kunagi vaba.
Luik:
Siin on vahe. On lihtne tunnistada, et mul on ühest või teisest ostust 12 000 puudu – mul on näpud põhjas. Aga tunnistada endale, et olen lollivõitu, et mul on mõistust puudu, on juba raskem.
Lauristin:
Igaühel on erinevad kriitilised situatsioonid, kus tal on raskem tõtt rääkida. Kui räägime laiemast, mitte ainult endaga seotud küsimusest, siis selleks, et tõtt tunnistada, peab tahtma tõtt teada. Kui räägime vabadusest laias mõttes ja jõuame sõnavabaduse ja poliitiliste vabadusteni – mis kõik lähtuvad sellest esimesest maksiimist –, siis nende hulgas on olulisim mõtte- ja ideevabadus, et inimene saaks mõelda ja jõuda tõeni kõigis, ka väga keerulistes asjades ega laseks end takistada.
See on teaduse jaoks tähtis. Teadust ei saa olla, kui pole mõttevabadust. Ka ajakirjandust ei saa siis olla. Inimeseks olemise sund on, et tahame tõtt teada ja mitte ainult teada, vaid ka teistega arutada, tahame jõuda koos võib-olla selgemate arusaamadeni. Minu jaoks taandub küsimus kristlikust ja valgustuslikust arusaamisest lõpuks ikka selleni, mis on inimese kutsumus või mõte maailmas.
Kui inimene on loodud erinevalt kõigist teistest mõtlevaks olendiks, siis järelikult on see kutsumus tõe teadasaamine ja väljendamine. Kõik olud ühiskonnas, perekonnas, poliitikas või sõprade hulgas, mis takistavad tõe teadasaamist ja väljendamist, mõtlemist, kahtlemist, on kõik mittevabaduse tingimused.
Kui inimene ise on piiratud ja mittevaba, siis ta kindlasti tahab ka teist ahistada. Kas keegi, kes on mittevaba, kannataks enda kõrval vaba inimest? Öeldakse, et kultuurid, rahvad, kellel sisemise vabaduse ja sallivuse endastmõistetavus on kaugemale arenenud, püüavad vältida ka agressiooni, vägivalda. Ja mitte põhjusel, et keegi neid karistaks – vaid see on nende jaoks lihtsalt sisemiselt võõras. Võtkem Rootsi, kes oli kunagi siin Läänemere ääres vägev sõjapidaja, aga nüüd on ta arendanud mitusada aastat kultuuri ja iseolemist ilma vägivallata teiste suhtes. Ja ma ei arva, et ta on sellest midagi kaotanud.
Luik:
Ehkki Rootsi on ka võimas relvade tootja...
Lauristin:
Ükski abstraktne printsiip ei teostu maa peal täielikul kujul.
Vabaduse, võrdsuse ja vendluse puhul on huvitav, et nad peavad üksteist tasakaalustama. Kui üks läheb teiste arvel liiga tugevaks, siis ei tule ka midagi välja.
Meenutagem kas või seda, kuidas teatud sõnad muutusid kommunismi ajal tühjaks. Algselt lähtus Marxi õpetus justkui valgustuslikust vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideest. Aga kui ta muutus poliitiliseks ning kõige rohkem hakati mõtlema võrdsusest – vabadusest järjest vähem, ning lõpuks hakati seda üldse pidama vaenlaseks, mis tuleb maha suruda –, siis ei jäänud ka vendlusest midagi järele. Lõpuks ei jäänud ka võrdsusest midagi järele, sest see oli ju väga ebavõrdne ühiskond.
See ongi üks näide sellest, et tahtes ühes nurgas midagi maksimaalselt välja arendada, laguneb kõik koost. Kui võtad vabaduse ega mõtle, et sellega koos peab ka teise vabadus olema sama suur – mis tähendab sallivust, vendlust –, siis tuleb välja see, mida oleme näinud uues Eestis. Siingi oli vabadus põhimõttena – nagu alguses, käest kinni, uskusime – kõige tähtsam, aga võrdsuse ja vendluse kohta mõeldi, et see on värk, mida oleme Vene ajal küllalt näinud, jätame selle minevikku.
Aga mis Nõukogude propagandas tegelikult juhtus? Võeti need lääne sõnad, ilusad Prantsuse revolutsiooni sõnad, ja nendesse puges nagu mingi tõuk, võimu, ideoloogia tõuk, mis sõi selle keha seest tühjaks.
See ideoloogia oli nagu tõuk, mis sõi Euroopa kultuuri põhimõtted seest tühjaks ja kasutas seda kui välist maski, et läänega suheldes näidata: meie kuulume ka siiasamasse.
See on siiamaani takistanud meil näha ja tunda, et kui tahame vabadust isiku, mitte riigi mõttes, siis see tähendab, et peame nägema: vabadus tähendab ka teiste vabadust.
Kui olete Hemingwayd lugenud, siis temal on moto: ära küsi, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sinule. Kui kedagi ahistatakse, siis sind! Kui keegi kannatab, siis sina! See on inimsuse mõte.
Muide, Nõukogude Liit ei tähistanud ÜRO ülemaailmset puuetega inimeste päeva. N Liit ütles: meil neid ei ole! Meil on ainult sõjaveteranid, aga puuetega inimeste probleemi meil pole!
Kui asusin 1992. aastal sotsiaalministri ametisse, siis nägin ise, kuidas oli Nõukogude süsteemis koheldud puuetega inimesi, näiteks liitpuuetega lapsi. See süsteem ei pidanud kõiki inimesi, nt puuetega inimesi inimesteks. Sellest väljatulemine on eestlastel olnud väga pikaldane. Mäletan, kuidas 1993. aastal kogunesid puuetega lapsed Pärnus Koidula ausamba juurde ning eesti inimesed kurtsid: “Mis neid siia tuuakse!” See oli Nõukogude Liidu süsteemi jälg ja selliseid jälgi on palju. Me ei ole veel vabad, me ei näe inimsust igas inimeses. Me ei mõista, et kui me teisi ei näe ja teistele kaasa ei tunne, siis me ei saa oodata, et meile tuntaks kaasa.
Luik:
Tahaksin provotseerida ja küsida: kas sulle ei tundu – mäletades esimese värske vabadussõõmu hetke –, et praegu on Eestis võib-olla vabadustunnet vähem kui kümme aastat tagasi?
Lauristin:
Ma ei arva, et täna on vähem. Inimestele tundub, et on vähem, sest vabaduse vajadust on rohkem. Inimestel on rohkem tegevus-, mõtte- ja võrdlusruumi. Seetõttu nad tajuvad tugevamalt ka piire. Nõukogude süsteemis tulid kõik nagu ühest barakist, võrdlusvõimalusi oli vähe, tahtmised väikesed, ja seetõttu ei olnud esimene hetk nii terav. Meie ühine vabanemine oli nii valdav. Aga isikuvabaduse vajaduseni jõudmine on pikk töö ja ses mõttes erineb tänapäevane vabadusekäsitlus Voltaire’i aegsest. Kui Voltaire ja Rousseau arvasid, et kõik inimesed sünnivad vabana, siis tänapäeva vabadusefilosoofia ütleb, et inimene peab isikuvabaduseni kasvama. Ja see ei ole ainult üksiku, vaid kogu kultuuri küsimus. Miks sa ütled, et inimesed tunnevad, et on vähem vabad? Sest meil on vabadus muutunud eraldiseisvaks asjaks ja võtnud väga kitsa ilme: ettevõtlusvabadus oleks nagu kõige tähtsam vabadus – nr 1. Jah, ajakirjandusvabadus on ka peaaegu tähtis, aga kui ikka on olemas poliitiline tahe, siis lepime kokku, et kaks korda kaks on ajutiselt 5,3. Meil tulevad kompromissid väga kergelt vabaduse arvelt. Näiteks suhtumine teistsugustesse inimestesse, venelastesse, homodesse, ka naistesse. Mõtlemine: kui mina oleksin tema koha peal, mida ma tunneksin ja teeksin – see on alles väga kaugel. Netikommentaaride arvamusavaldused mustade aafriklaste kohta näitavad, et me ei kuulu veel vabade kultuuride sekka. Meil on vaja sinna jõuda, aga me läheneme sellele lootustandvalt. Mida rohkem erinevaid olukordi inimene läbi elab, seda enam ta mõistab: ära tee teisele seda, mida sa ise ei taha, et sulle tehtaks! See on seotud ka vabaduse, võrdsuse ja vendlusega. Oleme juba peaaegu kogenud globaalseid riske ja katastroofe ning et maakera on pisike ja võib sootuks puruneda… Kui hakkame aru saama, et maakera on ümmargune ja väga väike, siis ehk tekib ka tunne, et oleme suured ja vabad, kui tajume end osana sellest. Igas punktis on üks auk taevasse. Igas punktis on võimalik olla suur, inimene kui niisugune, tunda, et sul on teised inimesed ümberringi, et sa ei ole kõigiga sõjas. Kõige hullem vabaduse vaenlane on tunne, et oled kõigiga sõjas. Siis on sisemine ahistatus väga suur: oled kaevikus ja vaatad ainult, kuidas lasta. Eesti ajalugu on sisaldanud liiga palju hetki, kus on pidanud tundma: oleme üksi ja meie vastu on suur ja vägev. See on soodustanud sisemist vabadusest loobumist – ise loobumist. Siin on esimene aste, et me püüaksime aru saada, miks on teised teistsugused, miks nad teevad seda, mis meile ei meeldi. Tuli meelde ·veits – kui hakkame nägema niisugust maailma teise inimese pilguga ja mõistma, et tal on ka vabadus olla see, mis tundub talle kõige õigem.
Luik:
See on nii ilus ja humanistlik, mida sa rääkisid. Aga räägime konkreetsemalt vabadusest ja demokraatiast. Tahaksin esile tuua mõned Eesti demokraatia puudused ja mulgud.
Näen, et demokraatia ei ole selles riigis päris välja kujunenud. Meil on täitevvõim, seadusandlik võim, kohtuvõim, ajakirjandus, aga kui mõne aasta eest arutati üle Euroopa EL-i põhiseaduslepingut, siis olin kutsutud Toompeale võluva daami, Prantsuse suursaadiku juurde, kes ütles: vaadake, Hans, teil on osa ühiskondlikku debatti puudu. Vastasin: proua, ma kinnitan teile, et Eesti ajakirjandus arutleb palju – kindlasti tõlgitakse teile. Tema ütles, et see polevat see. Üks professor ütleb, et Euroopa üldse on jama, teine ütleb, et ei ole – see, et mõned kirjutavad, et tähenda veel debatti. Ja selgitas: meil Prantsusmaal on nii, et pärast kinoetendust palutakse publikul, kes on asjast huvitatud, sinna jääda. Tehakse ettekanne, siis hakatakse vaidlema: mis me teeme nende uute riikidega, kuipalju me immigratsiooni tahame, kas EL on kristlik ühendus? Toimub arutelu. Või öeldakse koolilaste vanematele: jääge siia, arutame. Ta väitis: Prantsusmaal toimub selline arutelu, see on salongiavalikkuse moodi asi, mida teil Eestis pole.
Interneti kaudu oleks kuskil nagu salongiavalikkus tekkinud. See asi on demokraatiast puudu ja teine asi, mis on puudu, on kolmas sektor, kes peaks olema valitsusele partneriks. Mittetulunduslik tegevus on igapäevane demokraatiakool. Nagu kas või ühistuline liikumine – mõelge, kuidas ühistud arendavad Eestis demokraatiat! Kui üks ikka ei taha aknaid tihendada, allkirja anda või katust vahetada, siis on ta vaja üles otsida, veenda, laua taha tuua ja kompromissi otsida.
Tunnen ohtu, et kui kolmanda sektori osas kestab vaakum veel kaua – keegi ei tule valitsusele partneriks, esindama ühe, teise või kolmanda grupi huve –, siis ilmub mõni populist, kes kaaperdab kolmanda sektori ja hakkab meie kõigi eest rääkima. Nagu Bidstrupi karikatuuril ametiühingujuhist, kes tuleb ja sõimab, käised üles kääritud, seejärel aga istub tagatoas ja pahvib kapitalistiga jämedat sigarit.
Veel üks asi, mis ei näi hästi toimivat, on õiguskaitsesüsteem. Ma küll austan kohtuotsuseid ja Eesti Vabariigi õiguskorda, ent paraku ei pruugi üks või teine kohtuotsus näidata veel seda, mis on tõde. Ka kohtunik ei pruugi oma otsuses väita, et see on tõde. Kohtunik ütleb, kas on või ei ole tõendeid, et ühe või teise pügala järgi õigust mõista. Mõnikord on kohtuotsus ka nagu appikarje.
Paljud ajakirjanikud on lugenud üht toredat otsust – Merle Partsi otsust Siim Kallase kümne miljoni dollari kohtuasjas. Kohtunik näitab põhjalikult, et kümnest miljonist dollarist, mis kahtlaste vahendajate kaudu Eesti Pangast välja tõmmati, rändas umbes kaks miljonit oma teed. Selle kohta leiti tõendeid, leiti ka kolme härrasmehe nimed – kõik nad olid Eesti Panga kõrged töötajad ja kõigi perekonnanimi algab K-ga –, aga kuna need leiti ühest arvutist, mille äravõtmise juures ei olnud manukaid, siis see tõend ei kehtinud.
Merle Parts, kellel on kirjanduslikku annet, on kirjutanud asja lahti ning öelnud, et kuna osa süütõendeid olid ebakvaliteetsed, ei saa kohus Kallast süüdi mõista. Meediat kasutatakse tihti, kui muud sanktsiooni ei ole. Kui seadused ei aita, siis tehakse natuke meediapeksu. Sageli jääbki see ainsaks sanktsiooniks.
Üks mu tuttav, kellest kirjutati maadevahetusega seoses ajakirjanduses, küsis hiljuti mu käest: kuidas on võimalik minust nii kirjutada? Minu kohta ei ole ju kohtuotsust, too üks tõend!
Ma vastasin: ei ole mõtet ärrituda, mina teen oma tööd, sina teed oma tööd – võib-olla oled ahnusega üle piiri läinud. Aga see tõenäoliselt jääb ainsaks sanktsiooniks, mis on. Ütlesin talle: kannata see ära nagu süst, tõmba püksid üles ja kõnni välja.
Lauristin:
Üks tõend vabaduse defitsiidist Eestis on minu jaoks seegi, et üksteist pidevalt kahtlustatakse – arvatakse, et kõik poliitikud valetavad jms. Vabadusega kaasneb armastus tõe vastu, püüd jõuda tõeni, ootus, et teine räägib tõtt. Demokraatliku avalikkuse üks tunnus on, et kõik, kes sõna võtavad, on vähemasti subjektiivselt veendunud, et see, mida nad püüavad teada saada, teistele ütelda ja milleni koos jõuda, on tõde, mitte manipuleerimine, mingil kõrvalisel põhjusel asjade mittetõena esitamine. See on sisim tõearmastus. Meie, ajakirjanikud ja poliitikud peaksime nägema, et tõeni jõudmine on väärtus ise-enesest, tõearmastus ise on väärtus, mis on vabadusest lahutamatu.
Luik:
Sa oled nii idealistlikult meelestatud…
Lauristin:
Miks ma ei võiks olla?
Luik:
…et raske on sinuga mitte nõustuda. Aga “seal väljas” on väga erinevaid tõevorme. Manipulatsioonid ning ilustamine on ja jäävad. Piir peaks olema selline, et sa võid pruudikandidaati kiita ja ilustada, aga ei tohi tema soo kohta valetada. Kuskil on piir.
Mis puudutab meediat, siis mõne välismaa kontserni pilguga on meedia tegelikult selleks, et vahendada reklaamiandjale publikut. Information ja entertainment pannakse kokku ning välja tuleb infotainment. Selle asemel, et anda korralikke uudiseid, on meil kõigil kiusatus hakata publikut lõbustama. Mõtlesin tänase ürituse alguses, et teeks nalja ja ütleks: tervist, armas rahvas, siin on minu professor, kes andis mulle suunamise Tartu hullumajja! Ehkki jah, sa tahtsid mind Nõukogude sõjaväest päästa.
Lauristin:
See on väga hea näide. “Nõukaaeg” oli selline, kus küsimus ei olnud tõe rääkimises. Küsimus oli selles, kuidas tõtt mitte rääkida. See aeg geneereris seda mittetõde, et valet on eluks vaja ja tõde on ohtlik. See saast on siiamaani alles.
Aga jah, nüüdsel ajal teeme me ajakirjandusosakonnas tõesti vahet meedial ja ajakirjandusel kui kahel eri asjal. Ajakirjandus on vaid väike osa meediast, ajakirjanduse kohta kehtivad nagu muiste needsamad reegid. Meedia, mis peab kasumit ja reklaami kõige olulisemaks, läheb järjest suuremaks, ajakirjandust jääb järjest vähemaks.
Luik:
Need reeglid on teil kateedris. Aga öeldakse: meil siin on tööstus. Tegelikult tähendavad need reeglid moraali. Niikaua kuni toimetuseruumides on sinu õpilased, mäletavad nad reegleid. Ajakirjanduse missiooniks peaks olema poliitikute võrdlemine, tõeotsimine, ühiskonna kajastamine ehk siis haritud valija tekitamine. Aga ikka küsitakse: kuidas saaks rohkem vaatajaid? Kas ei peaks piirduma hoopis kolmelauseliste artiklitega?
Lauristin:
Kui rääkida, et ajakirjandusvabadus kuulub põhivabaduste hulka – et vaba ühiskond on see, kus ajakirjandus on vaba –, siis seda ei saa ümber ütelda teise lausega, et meediaorganisatsioonid on vabad. Meediaorganisatsiooni vabadus on ettevõtlusvabadus. Aga ettevõtlusvabadus ei ole seotud eksklusiivse juurdepääsuõigusega, mis on ajakirjanikel. Ajakirjanik erineb ettevõtjast, isegi kui ta töötab ettevõttes – tal on erilised õigused nagu arstil. Sa ei lase igaühel oma kõhtu auku teha. Aga kirurgil lased. Sa usud, et kirurg teeb seda sinu heaks, see on õige asi. Ajakirjanikul on vabadused, aga ta peab järgima reegleid, mis lubavad usaldada teda kui avaliku tõe otsijat. Aga kui ta seda ei tee, siis pole tal enam ka seda õigust, ta ei tohi enam pretendeerida eksklusiivsele vabadusele.
Luik:
Märgata võib kurba trendi, et inimesed, kes on teinud korralikku uurivat ajakirjandust, on sunnitud hakkama iga hinna eest inimesi lõbustama. Muide, olen märganud ka ühte meediaga seotud väga laialt levinud demagoogiaviisi. Professor Raivo Palmaru on kultuuriministrina analüüsinud tekste, vaadates ühele või teisele parteile antud hinnanguid. Parteid küsivad ikka ja jälle: miks räägitakse eri erakondadest nii erineval toonil? Miks suhtutakse eri parteidesse erinevalt? Aga juba antiikfilosoofid küsisid: kui suhtuda ebavõrdsetesse võrdselt, kas me siis tekitame võrdsust? Ei, nii suurendame ainult ebavõrdsust.
Kuidas saab siis ajakirjanikelt – kes on üldiselt tublid ja ausad inimesed ega salli vargaid – lõputult nõuda võrdset suhtumist neisse, kes varastavad, ja neisse, kes ei varasta?
Lauristin:
Abstraktse või idealistliku arusaama järgi võidame me mõlemad, kui suurendame teineteise vabadust. Aga kui me mõlemad suurendame enda vabadust teise allasurumisega, siis me kaotame mõlemad, sest vabadust üldse jääb vähemaks. Erakondade vahel toimub sama asi. Näib, et on tekkimas olukord, kus erakonnad, kes peaksid olema demokraatlikud poliitika instrumendid ja seeläbi suurendama meie kõigi vabadust ning aitama ühiskonnal mõistlikult funktsioneerida, muutuvad vastupidi nagu mingiteks korvpallimeeskondadeks, mis tähendab: mina püüan saada sajaprotsendilist võitu, et sina sajaprotsendiliselt kaotaksid.
Just siit tulenebki seesama punktilugemine. See, kui loetakse kokku lehemainingute punkte, on selle üks ilminguid. Selle asemel, et lugeda üle, kui palju keegi on ühist kasu suurendanud, loetakse seda, kui palju keegi on saanud teiste arvel.
Samuti kirjutatakse enda arvele seda, mida teised on saavutanud. Mulle tundub, et Eesti ühiskonnas ei ole tugevat sisemist soovi vabaks saada – vabaneda asjadest, mis meid kõiki segavad. Me sallime liiga palju, kuidas keegi püüab endale saada suuremat vabadust ja suuremat võimu kui teistel – aga võim on teatavasti vabaduse vastand…
Minu arvates on probleemiks, et meil praktiliselt puudub poliitiline ajakirjandus. Ma ei mõtle poliitilise ajakirjanduse all seda, et ajakirjanik muutuks poliitikuks ja ajaks mõne erakonna asja, vaid ajakirjandust, mis suudaks analüüsida, kuidas poliitikud seal platsil tegutsevad, ja teha selgeks, kes on mida teinud. Oleks aeg, et meil oleks ajakirjanduses kommentaatorite ja analüütikute jõud, kes ajaks poliitikutele hirmu nahka.
Luik:
Mul on tekkinud teatav ohutunne. Me võime ju mõelda, et poliitikas kord võidavad ühed jõud, siis pöördub pendel tagasi ja võidavad teised… Kuid meil ei ole pika demokraatiakogemusega valijat, puudub salongiavalikkus. Ning äkki tekib olukord, et laev on kreenis ning pendel jääbki paigale?
