Krasnodarka küla tänaval Krimmis kõlab laste suus selge eesti keel
Märtsikuises Krasnodarka külas Krimmi põhjaosas ei viita veel miski kevade saabumisele, vastupidi, vihma sajab kolinal ja tuul lõõtsub mis kole. Tuuline ilm on selles eesti ning tegelikult ka tatari-vene-t‰ehhi ja kes-teab-mis-veel-rahvaste sega-külas täiesti loomulik – ümberringi laiub vaid lage stepp ning mis seal varju andma peakski. Külma tuule kaitseks on paljud aknad talveks kilega üle löödud, sest ehkki gaasi jagub kütmiseks piiramatult, seab rahanappus omad piirid.
Krasnodarka peresid võib iseloomustada ühe mudeli järgi: mehed kuskil kaugel (enamasti Jaltas) tööl, naised kodused või peavad lehmi. Piimaandjad annavad seal väga kaaluka osa pere sissetulekust.
Ei ole Krimm enam see tõotatud maa, kuhupoole eestlased üle 140 aasta tagasi prohvet Maltsveti kutsel rändasid ja kus nad lõpuks kanda kinnitasid. Ja veel nii tugevasti, et eesti keel pole ka poolteist sajandit hiljem kuhugi kadunud. Vähe sellest – “tere” oskab öelda vist küll iga teine külaelanik ning küla vahel liikudes kostab rõõmsameelne eestikeelne tervitus iga lapse suust.
“Omavahel räägime ikka eesti keelt,” kinnitab eakas Rosilda Lotus (82), kes elab päevast päeva ühes toas koos õe Liidiaga, küla vanima (85) eestlasega. Nüüd – kolm nädalat pärast minu reisi – on Liidia jäänud üksi, sest õde suri. Haigete jalgade tõttu Liidia õue ei pääse ja sõltub täiesti Rosilda Lotuse tütre Emma hoolitsusest.
Pole selleski peres teenistusvõimalustega teisiti kui mujal. Emma venelasest mees on juba pikka aega kuskil tööl. “11. veebruaril tuli Kiievist, 13-ndal sõitis juba minema ja pole teda vahepeal näinudki,” kirjeldab Emma vene ja eesti segakeeli olukorda, millega tuleb paljudel Krasnodarka naistel paratamatult leppida. Eks seetõttu kõlabki külaelanike suust üksmeelne kiitus Nõukogude-aegsele kolhoosikorrale. “Öeldagu mis tahes, aga raha oli, tööd oli,” meenutab Rosilda. “Kolhoosis oli mitu tuhat lehma, hobused, lambad, kanad. Viinamarju oli, vein voolas igal pool… Nüüd otsib Emma mees tööd Simferopolis, Jaltas. Näe, ootas teda eile koju, aga ei tulnud.”
Et Emmal on viis last, on ta juba pensionil ja võib arvestada 500-grivnase (u 1250 krooni) sissetulekuga. Hõlpsat äraelamist see muidugi ei tähenda, sest kodus elab veel ka 10. klassi poiss Maksim ning aastaks võttis oma Eesti õpingutest pausi tütar Polina (19), kellest peaks Tartu ülikoolis saama eesti keele õpetaja. Eesti keel on piigal sama selgelt suus kui vanaemal ja vanatädilgi.
Kange koduigatsus kiusas
Ainult et talvega kasvas kolmandat aastat võõrsil viibinud piiga koduigatsus suureks ning õppevõlad üle pea, lisaks jäi ta ka haigeks ja nii pidas paremaks aastaks akadeemilisele puhku-sele jääda. Polina tunnistab, et esimese hooga oli tal tunne, et tuleb koju ja Eestisse tagasi ei lähegi. Nüüd on ta kodus mõne aja kosunud ning üsna optimistlik. “Kui olen siin, tuleb igatsus, tahan tagasi, õppida, linnas olla…” Polina ei salga, et on murdumise tundega võidelnud mitmelgi korral oma Eestis viibimise ajal. Muheledes meenutab ta, kuidas ta esimesel aastal Raina Reiljani (Krasnodarkas olnud eesti keele õpetaja – K.V.) juures Tartus elades muudkui sõnaraamatuga jooksis, et end Raina äraolekul tema abikaasale Toomasele selgeks teha. Toomas ei osanud vene keelt üldse.
“Raina aitas mind väga palju,” on Polina õpetajale tänulik. Ja kuigi ta kolis hiljem ühiselamusse ja tekkisid uued sõbrad-tuttavad, jäi õpetaja talle ikka eriliseks toeks, kelle vanematekoju Võrumaale nädalavahetust veetma minna. Sest just üksildased laupäevad-pühapäevad olidki Polina sõnul suuresti süüdi selles, et ta hakkas võõral maal nii suurt koduigatsust tundma. “Teised ju läksid koju, mina jäin üksi Tartusse – tahaks ju ka nädalavahetuseks koju minna,” meenutab ta.
Augustis lubab Polina igatahes tagasi Tartus olla.
Missuguse riigiga tüdruk oma tuleviku seob, ta veel kahtleb. “Vist ikkagi tahaks Eestisse jääda,” arvab Polina, kuigi ilmselt leiaks ta eesti keele õpetajana tööd ka läheduses asuvas Aleksandrovka keskkoolis, kuhu saadetakse juba viiendat aastat Eesti riigi kulul õpetaja Eestist.
Polina muigab, kui mõtleb, mis saanuks temast siis, kui ta Eestisse õppima poleks sõitnud. “Siis oleks mul vist juba mees ja laps, nagu paljudel tüdrukutel meie külas…”
Tüdrukute varajane elukool
Näide varajasest pesapunumisest on Polina poolvenna Igori naine Viktoria Belonok (kah Eesti juurtega, tema isa nimi on Leo Peek), kes sünnitas oma esimese lapse juba 16-aastasena. Nüüd on tütar AnÏela kümnene ning poeg Roman kaheksa aastat vana ning nende kasvatamisega naine peamiselt tegelebki. Oma Eesti päritolust hoolimata naine eesti keelt ei kõnele.
Tööl Viktoria ei käi, sest seda pakutakse naistele vaid hoo- ajaks. Viktoria just tulebki meditsiinikomisjonist, kus tal oma sõnul tuli läbi käia 11 (!) arsti, et pääseda tööle mõne kilomeetri kaugusele rajatavasse aiandisse.
Nagu ämmagi peres, tuleb ka Viktorial leppida, et mees on enamiku ajast kaugel ehitamas ja jõuab koju vaid mõneks päevaks iga kahe-kolme nädala tagant. Vähemasti tähendab see kasinat, aga siiski enam-vähem püsivat sissetulekut. Noor naine mõtleb hetke ja ütleb, et kuus tuleb hakkama saada keskmiselt 1000 grivnaga (u 2500 krooni). Kusjuures toit poes pole sugugi odav ja kui alkohol välja arvata, maksab sama palju kui Eestis. Viimast tegelikult Krasnodarka kahes äärmiselt askeetlikus külapoes ei müüdagi, sest igas peres on lauale panna omaaetud samagonni. Maitse pole sel – sõltuvalt muidugi tegijast – üldsegi hull, sest puskarit tehakse nii viinamarjadest kui ka virsikutest.
Lauale pandav söögikraam on suuresti koduaiast pärit ja menüü on kõigis peredes laias laastus sarnane. Nii õnnestus mul süüa lap‰aad, pelmeene, kartuliputru rammusa pardilihakastmega, pilaffi pardilihaga, kohupiimaga täidetud pannkooke, ahjus hautatud kartuleid pekiga – kõike ikka suurte portsudena. Katsu sa vähe süüa, sest kohe kurdab perenaine: “Tak malo ku‰aje‰, kak tsõpljonka!”
Kange eestlane Rita
Vaieldamatult on eesti keele ja meele kohalik hoidja 67-aastane Rita Kadilkina (neiupõlvenimega Kuusk), Krasnodarka Eesti seltsi esinaine. Tema kodus on elanud enamik Krasnodarkat külastanud tähtsaid Eesti ninasid. Ka president Arnold Rüütel käis oma 2003. aasta oktoobrikuisel külaskäigul Rita juurest läbi. Fotod sellest tähtsast külas- käigust on peres siiani aukohal.
Ka kõik Eesti õpetajad on läbi aastate elanud just Rita juures. “Muidugi tahaks, et eesti keel jääks,” kinnitab Rita tuliselt. “Vahel hakkan mõtlema: vanad surevad ja noored on küll Eesti juurtega, aga ei räägi. Nii kaobki ära…”
Rita ise vadistab mõnusas vanas eesti keeles, öeldes näiteks “tahtsivad”. Ka kahe ö-ga sõnadesse lipsab ühe ö asemele hoopis ü. Nii et kui Rita käsib süüa, siis ütleb ta ikka “Süö!”. Süüa saab Rita juures muidugi ohtralt ning tänavune eesti keele õpetaja Enda Trubok, kes Rita juures elab, juba kahtlustabki, et on juurde võtnud.
Enda Trubok on Krasnodarkas neljas õpetaja, kes valiti konkursiga seitsme kandidaadi seast. Enne Krimmi sattumist töötas Enda Albu põhikoolis ja sealsete õpetajate soovitusel ta lõpuks Krasnodarkasse kandideeriski. “Haridusministeeriumist valgustati, et siinsed tingimused on keerulised ning mugavat äraolemist pole,” meenutab Enda. Albu kooli direktor igatahes kohkus üsna ära, kui Enda tuli teatama, et sõidab Krimmi. “Ütles: oota, ma istun, mul vererõhk tõuseb,” muigab õpetaja.
Hoolimata direktorit ähvardavast kehvast tervisest, otsustas Enda väljakutse vastu võtta ja sõitiski möödunud aasta 28. augustil Krimmi. Külla jõudes olid tal vastas väiksed tüdrukud lilledega: “Õpetaja, tulge, näitame teile küla!”
Et Enda saabus Eestist suure hulga tehnikaga – sülearvuti, DVD-mängija ja projektor, Aleksandrovka keskkoolis enneolematud vahendid –, kogunes õppeaasta algul keeletundidesse kokku lausa 46 last, neist sugugi mitte kõik Eesti juurtega.
“Suur huvi oli läptopi vastu, tegime graafiku, kes millal saab programme kasutada,” jutustab Enda. Palju eestikeelseid sõnu sai selgeks virtuaalse aabitsa “Virbits” abil. Üldse on mängulistel õppematerjalidel sealses keeleõppes suur osa.
Eesti Tare nooruke perenaine
Kevade poole on eesti keele tunnis käijaid märgatavalt vähemaks jäänud, üheks põhjuseks on koolibussi muutunud sõidugraafik. Talvel varastati Simferopolis ära ka õpetaja sülearvuti.
Laste keeleoskust kommenteerides märgib Enda, et eesti keeles vestlemisest väga rääkida ei saa.
Endal on käsil viimane õppeveerand. “Kaalun praegu tõsiselt, mida edasi teha,” tunnistab ta, et ei välista teisekski aastaks Krimmi jäämist.
Õhtuti koguneb küla noorus sel sügisel avatud Eesti Tarre, mille perenaine on nooruke Kristi Kruus (22), Euroopa programmiga aastaks siia tööle tulnud vabatahtlik. Kuigi maja kannab Eestiga seotud nime, ei tähenda see, et teisest rahvusest lastel sinna asja poleks. Kui oled nõus Kristi kehtestatud karmi korraga ja tõestuseks allkirja andnud, siis palun – uks on lahti. Noorsootöötaja haridusega Kristi on konkreetne: ei mingit ropendamist, alkoholilõhnu ega suitsetamist maja territooriumil. Kõik nõudmised seisavad ka kenasti kahes keeles maja seinal ja Kristi kinnitab, et nendest peetakse üldjuhul kinni.
Kristi räägib, et hämmastub üha, võrreldes Eestis elavaid lapsi siinsete noortega. Palud noor- tel tare ruume koristada – pole probleemi. Olin isegi tunnistajaks, kuidas teismelistel poistel oli niks-naks tööjaotus tehtud, esik pühitud, toad tolmuimejaga üle käidud ja põrandad pestud.
Samasuguse innuga löövad noored kaasa kas või pärliloomade tegemisel. Pane sa Eestis 15–16-aastane noormees pisikestest pärlitest ja traadist kujukesi meisterdama. Unistus! Aga Eesti Tare seinad on loomakesi täis, nagu ka kipsist pilte, kootud sokikesi ja muud käsitööd.
“Mulle niiii meeldib siin,” kinnitab Kristi tuliselt, hoidmata saladuses sedagi, et algul oli ta üsna suures ‰okis. “Ma jääkski siia,” naerab piiga. “Üks laps ütles mulle ükspäev – tead, Kristi, kõik armastavad sind. See annab nii palju! Aga tulen ikkagi Eestisse tagasi, mul on ka seal oma elu.”
Krasnodarka-elu on jäänud Kristile veel novembrini.
Eesti Päevaleht jätkab mitteperioodilist sarja endise NSV Liidu aladel asuvatest Eesti küladest. Kui lugejatel on endise NSVL-i aladel paiknevate eesti või setu külade kohta huvitavat materjali või infot, siis palun saatke see aadressil jaanus.piirsalu@epl.ee või siis postiga toimetusse.
Maa, kus voolab piim ja mesi
•• Eestlaste massiline Krimmi rändamine sai alguse 1861. aastal mitmel põhjusel.
•• Kõige olulisemateks võib pidada rasket teoorjust ja saksa mõisnike poolset julma kohtlemist.
•• Tublisti otsustavust lisas ka prohvet Maltsveti ehk Järvamaalt pärit Juhan Leinbergi üleskutse. Maltsvet rääkis Krimmist kui vanas testamendis Moosesele tõotatud Kaananimaast, lubades oma jüngrid viia maale, kus pidi voolama piima ja mett. Ta ise läks Krimmi olukorraga tutvuma 1861. aasta veebruaris.
•• Leinbergi pooldajad ootasid aga Tallinnas valget laeva, kuni linnavõimud nad laiali ajasid.
•• Paljud otsustasid teekonna ise ette võtta ja nii asuski juunis Kolgast teele esimene rühm inimesi (kümme peret). Augustis jõudsid nad Akat‰-Kijati külla, mis ristiti Aabramiks. Püsivat eesti asundust sellest siiski ei saanud.
•• Teine rühm, 120 inimest, läks mõni päev hiljem teele Tiskrest ja asus elama Zamrukki, praeguse nimega Beregovojesse.
•• Albust läks 1862. aasta mais Krimmi poole teele kaks voori.
•• Krasnodarka asustati 1863. aastal põhiliselt järvalastega. Külas elab ligi 60 Eesti juurtega peret.
•• Lisaks Kransodarkale on eestluse hõng säilinud ka Beregovojes, Novoestonijas, Pervomaiskis.
2001. aasta rahvaloenduse andmetel elas Krimmis 674 eestlast.
Allikas: Eduard Leppik, “Krimmi eestlastest”; Mart Mikk
