PETER SINGER: Kas otsustajate eraelu peaks meile huvi pakkuma?
Prantsuse presidendivalimistel püüdsid mõlemad kandidaadid hoida oma eraelu kampaaniast lahus. Ségolène Royal pole abielus François Hollande’iga, kes on tema nelja lapse isa. Küsimusele, kas nad on paar, vastas Royal: “Meie elu kuulub meile.” Kuuldustele, et presidendiks valitud Nicolas Sarkozy ja ta abikaasa teed on läinud lahku, andis Sarkozy pressiesindaja samalaadse vastuse: “See on isiklik asi.”
Prantslastel on ammune tava respekteerida poliitikute eraelu puutumatust ning Prantsuse avalik arvamus on sallivam kui USA oma, kus vallalisel nelja lapse emal poleks mingit võimalust saada suurpartei presidendikandidaadiks. Ja näiteks läinud kuul astus tagasi USA välisministeeriumi tähtis nõunik välisabi küsimustes Randall Tobias, kes oli üles tunnistanud, et kasutas eskortteenust, mida on iseloomustatud kui “tippklassi erootilise fantaasia” pakkujat – kuigi Tobias ütles, et talle tehti vaid massaazˇi.
Suurbritannias lahkus BP peadirektori kohalt lord John Browne, kes oli kasvatanud selle kunagi teisejärgulise Euroopa naftakompanii üleilmseks gigandiks. Browne astus tagasi pärast ülestunnistust, et oli kohtus valetanud oma geikaaslasega tutvumise asjaolude kohta (ilmselt kohtusid nad meeste eskortagentuuri vahendusel). Ametit maha pannes ütles Browne, et on alati pidanud oma seksuaalsust eraasjaks ning on pettunud, et üks ajaleht (The Mail on Sunday) tegi selle avalikuks.
Avalikku ametisse kandideerijate, kõrgetel administratiiv- ning korporatiivkohtadel töötajate üle tuleb otsustada nende poliitika ja tegevuse, mitte eraeluliste tegude järgi, millel pole tähtsust sellele, kuidas nad oma avalikke ülesandeid täidavad või täitmata jätavad. Mõnikord need asjad muidugi kattuvad. The Mail on Sunday ja selle sõsarväljaanne The Daily Mail õigustasid Browne’i endise kaaslase paljastuste avaldamist põhjusel, et neis leidusid ka väited, et Browne oli võimaldanud tal kasutada ettevõtte vahendeid oma eraäri heaks. Aga BP lükkas need süüdistused tagasi.
USA rahvusvahelise arenguagentuuri administraatorina täitis Tobias Bushi administratsiooni poliitikat, mis nõuab HIV/aidsi vastu tegutsevatelt ühendustelt prostitutsiooni taunimist, kui nad tahavad olla USA abiks kõlblikud. Sellist poliitikat on kritiseeritud, kuna nii muutuvat raskemaks abistada seksitöötajaid, keda HIV/aids ülimalt ohustab. Väidetavalt on aga avalikkusel huvi teada saada, kas need, kes eelnimetatud poliitikat jõustavad, ka ise seksteenuste eest maksavad.
Seal, kus miski ei viita sellele, et isikliku moraali küsimus oleks avaldanud mõju ettevõttejuhi või valitsusametniku tegevusele, peame me respekteerima privaatsust. Aga kuidas jääb poliitikutega, kes kandideerivad juhiks?
Kuna poliitikud paluvad meil usaldada neile ulatuslik võim, võib väita, et me peaksime nende moraalsusest teadma nii palju kui võimalik. Näiteks võiksime me põhjendatult küsida, kas nad maksavad korralikult makse, või uurida nende annetusi heategevuseks. Sellised asjad ütlevad meile üht-teist nende murest avaliku hüve pärast.
Meedia surve
Kuid kas õigustatud huvi teada poliitiku kohta enamat laieneb ka üksikasjadele isiklike suhete kohta? On raske tõmmata põhimõttelist piiri ümber mingi valdkonna ja otsustada, et sellest teadmine pakub olulist pilti poliitiku moraalist. Probleem on selles, et meedial on huvi avaldada informatsiooni, mis suurendab auditooriumi, ning isiklik, eriti seksuaalse iseloomuga teave teeb sageli just seda.
Sellegipoolest, kas inimesed abielluvad või mitte, kas nad on heteroseksuaalsed või homoseksuaalsed, isegi kas nad maksavad oma erootiliste fantaasiate täitumise eest või on neil fantaasiaid, mida nad saavad täita tasuta, ütleb meile vähe selle kohta, kas nad on ka head inimesed, kellele võiks usaldada kõrge ametikoha – loomulikult muidugi juhul, kui nad ei ütle ühte asja ja ei tee samas teist.
Prostitutsioon on ebaseaduslik suuremas osas USA-st, kaasa arvatud Washingtonis, ja see võis olla üks põhjus, miks Tobias pidi tagasi astuma. Aga kui New Jersey kuberneri Jon Corzine’iga juhtus läinud kuul raske liiklusõnnetus, siis tuli avalikuks, et ta rikkus oma osariigi seadust ega olnud kinnitanud turvavööd. Mis tahes mõistliku mõõtme järgi oli Corzine’i seadusrikkumine tõsisem Tobiase omast. Seadused, mis nõuavad turvavöö kinnitamist, päästavad palju elusid. Seadused, mis keelavad prostitutsiooni, ei too ilmset hüve ning võivad teha hoopis kahju. Aga mitte keegi ei nõudnud, et Corzine peaks rumala ja ebaseadusliku teo pärast tagasi astuma. Vähemalt USA-s toob seksuaalsete normide rikkumine endiselt kaasa moraalse põlastuse, millel pole seost tegeliku kahjuga, mida see võib teha.
Copyright: Project Syndicate, 2007
