Anna Haava unistas oma kodust ega abiellunud iial
Ta rõhutab Haava rahvuslikust liikumisest innustumist ja isamaa mõju tema loomingule, kuid ei seosta luuletusi parasjagu ühiskonnas toimunuga.
Soravas jutustuses saab meile lühidalt selgeks Anna Haava ehk Haavakivi põlvnemine, lapse-põlv ja kooliminek. Haava esimese luulekogu puhul käsitleb autor pigem luuletuste analüüsi ning retseptsiooni. Pigem Haava elust eemale põrkav jutustav vorm tuleb täielikult tagasi alles lõpus, kui Haava polnud enam eriti viljakas ning märkimisväärseks muutusid hoopis tema koduotsingud, kõrge iga ja natuke liiga hilja tulnud tunnustus.
Tõsi ta on, et Anna Haava on ehk tuntud pigem armastusluule ja kuulsate rahvuslike heliloojate lauludeks seatud salmide poolest kui tugeva kriitikameelega ühiskonnalaulikuna. Ometi annab tema elulugu mõista, milline olukord valitses nii lillelisena kujutatud rahvusliku ärkamise kui ka sõjaeelse vabariigi ajal. Pisut paradoksaalsena mõjub seegi, et kodust unistanud luuletajanna sai päris oma kodu alles Nõukogude ajal punaselt valitsuselt, olles enne pidanud kolima iga mõne kuu tagant ja ööbima pööningulgi.
Halastaja samariitlane
Rahva seas armastatud luuletaja ei abiellunud kunagi, tema armastatu suri, teine ei vastanud ta südame kutsele samaga. Enese eest hoolitsemise asemel võt-tis ta algaja õpetajana ulu alla lapsi, põetas haigeid sugulasi, halastajaõena kontvõõraid ning nägi paljude lahkumist siit elust, jäädes ise vaid ohkama, et “hea on selle poolest, et teises ilmas vist haigeid, surma ja matuseid ei ole” (Säärits 2007: 58).
Kui Haava lapsepõlve maalib Säärits kujundirohkelt ja värviliselt, siis tema elu viimaseid aastaid ja matuseid ette kujutades valdab lugejat kurbus ja härdus. On tunda, et Ello Säärits oli nii Anna Haava elu kui ka loomingu austaja ja agar uurija, kuigi võib-olla mitte nii põhjalik, kui tahaks. Ehk teenib seegi raamat teksti paigutatud luulekatketega üllast eesmärki juhatada lugeja läbi looja elu ka tema loomingu juurde.
