Endine noorkunstnik Reisner ütleb ise enda kohta järgmist: “Muidu nii räige ja suurejooneline, kohati grandioosse tegemisega kunstnik Reisner on järsku muutunud pehmeks ja tundeliseks, sisse tulevad lillemotiivid ja kirjad emale. Ja mis kõige hullem, pintslitõmbed on muutunud hillitsetumaks ja kohati igavaks. Tuuleveskitega võitlemine ja tuule tallamine on suurelt mehelt vurtsu välja võtnud, unised näod on muutunud unisemaks ja tööd on depressiivsetes toonides, näiteks tööd pealkirjaga “2020 Autoportree lille nuusutamas” ja “Pulmafoto, sai ju fotograafile öeldud, kurat, et tehku ilus pilt” räägivad selges keeles seda, et kunstniku peas ei ole kõik korras.”

“Midagi pole teha, ökokatastroof tuleb nii ehk naa, parem siis juba nautida elu ja ilu, peamiselt küll otsida seda. Naftavarud on absoluutselt otsas ja lilled kasvavad varsti ainult kasvuhoonetes, no ja päikest ei saa ilma prillideta vaadata. Raketid ammuilma käivad Marsil,” lisab Reisner.

Näitus jääb avatuks kuni 19. augustini 2007.