JÄRJEJUTT (1): Küllo Arjakas: Afganistan 1979–1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu
Nõukogude Liidu sõjaline invasioon Afganistani algas 1979. aasta lõpupäevil. Esialgu lühiajaliseks plaanitud sõjaline sissemarss ning tugev jõudemonstratsioon muutus järk-järgult otseseks, venivaks ja kurnavaks sõjategevuseks. Viimased Nõukogude väed lahkusid Afganistanist 1989. aasta veebruari keskel. See oli esimene Nõukogude regulaarvägede laialdane sõjategevus II maailmasõja järel väljaspool Varssavi pakti riike. Sõda ja üldolukord Afganistanis erines aga tunduvalt 1956. aasta Ungarist või 1968. aasta Tšehhoslovakkiast.
Üsna tihti arvatakse, et Afganistani sõda oli NSV Liidule sama, mis Vietnami sõda Ameerika Ühendriikidele. See ei ole päris õige. Paralleele võib leida veel 20. sajandi algusest Suurbritannia-Buuri sõjaga Lõuna-Aafrikas. Mõlemal juhul oli maailma avalik arvamus suurriigi vastu – ehkki Buuri sõja aegne “avalik arvamus” erines tuntavalt 1960. aastate lõpu ülivõimsatest sõjavastastest demonstratsioonidest. Ent isegi sajandi alguse Eesti ajalehtedes tunti vapratele buuridele kaasa.
Erinevuseks jääb, et nii Suurbritannia kui ka USA elasid need pikad koloniaalsõjad üle. Ka NSV Liit elas Afganistani sõja üle. Aga see sõda nõrgestas NSV Liitu tunduvalt: alates kasvavatest sõjakuludest, mis koormasid niigi vaevlevat majandust, lõpetades rahvusvahelise autoriteedi ja mõjuvõimu vähenemisega. Lisagem juurde veel tänapäeval uskumatuna tunduv nafta- ja maagaasi hinna mitmeaastane järsk langus maailmaturul ja sellega seotud valuutapuudus ning hulk muid faktoreid, mis kõik valmistasid ette NSV Liidu kokkuvarisemist. Võib nõustuda ühe kirjandusliku hinnanguga, et Afganistan oli kui Taaveti lingukivi, mis lõi Nõukogude Koljati jalust maha.
Erinevuseks Buuri ja eriti Vietnami sõjast jääb seegi, et afgaani sissidel puudus terviklik organisatsioon ja üldjuhtimine. Ühtset vastupanuliikumist ei tekkinud, sest eri rahvusrühmad tegutsesid omaette, nagu ka religioossel pinnal eristuvad sunniidid ja ‰iiidid. Samuti jäi mudÏahiidide väljaõpe, relvastus ja varustamine pikkadeks aastateks tihti üsna juhuslikuks. Juurde aga tuli hulk muid faktoreid, alates islami usu tugevast mõjust ja lõpetades afgaanide üldise surmapõlgusega.
Üldisest olukorrast Afganistanis 1970. aastatel
Afganistani sõja kaugemaks taustaks jäävad NSV Liidu ebaõnnestumised Berliinis ja Kuubal 1960. aastate algul. NSV Liidu juhtkond hoidus otsesest sõjalisest väljakutsest Ameerika Ühendriikidele ja võttis 1970. aastatel suuna rahvuslike vabadusliikumiste toetamisele Angolas, Etioopias, Afganistanis ja Nicaraguas.
1970. aastate algul tugevnesid nii Ameerika Ühendriikide kui ka NSV Liidu huvid Afganistanis (657 000 km2). Afganistanis püsis kuningriik ja USA välispoliitika taotles mitmel pool pärilike monarhiate asendamist “demokraatlike valitsustega”, keda saaks hõlpsamini mõjutada ja nii nendega “sõbralikult asju ajada”.
NSV Liit tegi panuse kommunistlikule Afganistani Rahvademokraatlikule Parteile (AHDH), mis asutati 1965. aasta Kabulis. Uue partei asutamine toimus Nur Muhhamad Taraki kodus ja “kombekohaselt” valiti võõrustaja partei peasekretäriks. Taraki oli juba 1951. aastal värvatud NSV Liidu julgeoleku agendiks, koodnimega NUR. 1966. aasta esimestel parlamendivalimistel Taraki ja tema lähimatest kaasvõitlejatest Hafith Allah Amin parlamenti ei jõudnud, sinna aga valiti Babrak Karmal.
Taraki ja Karmali vaen viis 1967. aastal AHDH lõhenemiseni: Tarakist sai Khalq’i (Rahvas) ja Karmalist Partcham’i (Lipp) nimelise fraktsiooni liider, Amin kuulus Khalqi. Mõlemad rühmad vandusid Moskvale truudust, mõlemal oli oma ajaleht, ideoloogiliselt kuulusid mõlemad kommunistlike rühmituste hulka ja erinevused jäid pigem taktikalis-konjunktuurseks. Ainus oluline erinevus: Khalq ühendas peamiselt maa kagu- ja lõunaosas elavaid puštusid, Partcham aga teisi rahvusrühmi.
1972. aasta seisuga elas Afganistanis ligi 17 miljonit inimest, neist 90% maal. Kindlasti ei ole õige rääkida afgaanidest kui rahvusest, ehkki see on kirjanduses üldlevinud lihtsustus. Pigem on see üldnimetus, sest Afganistanis elavad pu‰tud (50%), tadÏikid (ligi 20%) , türkmeenid (ligi 10%), usbekid, hesaarid, afridid, belutšid, kasahhid, karakalpakid jt rahvad. Laias laastus olid need rahvad pisut Nõukogude-meelsemad, kel elas piiri taga sugulasi, ent siingi on suuri erandeid.
1973. aastal tegi kuningas Zahir-·ahhi nõbu Sardar Muhammad Daud kommunistlike ohvitseride toel välkkiire riigipöörde ja Daudi valitsuses anti algul seitse ministrikohta Partchami liikmetele. Juba alates 1933. aastast riiki valitsenud kuningas viibis riigipöörde ajal Itaalias silmaoperatsioonil ja otsustas sinna jäädagi. Afganistanist sai nüüd vabariik, riigipeaks Daud. Riigipööre nõrgestas islamiste, kes oma mõjukust ajapikku tugevdasid. Järgnevalt löödi nende rühmitused sõjaliselt puruks ja nad põgenesid Pakistani.
