Alar Kilp on Tar­tu üli­koo­li po­li­to­loo­gia­lek­tor, kel­le pea­mi­sed uu­ri­mis­vald­kon­nad on re­li­gioon ja po­lii­ti­ka ning po­lii­ti­li­ne fi­lo­soo­fia. Pea­le sel­le on ta ak­tiiv­ne ki­ri­ku lii­ge ning osa­le­nud ka üld­po­li­to­loo­gia loen­gu­kur­sus­te kor­ral­da­mi­ses.

Usk võib eden­da­da lõimu­mist ja vä­hen­da­da rah­vus­lik­ke pin­geid üsna sar­na­selt spor­di, tea­du­se või kuns­ti­ga. Nii na­gu töö­kol­lek­tiiv, jalg­pal­lik­lu­bi või ka­la­mees­te selts võib too­ta sot­siaal­set ka­pi­ta­li ehk eden­da­da suht­le­mist näi­teks eri ko­du­kee­le­ga ini­mes­te va­hel, kel­le suht­lus­ring­kond mui­du oma­va­hel kok­ku ei puu­tu, võib se­da te­ha ka ki­rik. Sel­lis­te ühen­dus­te te­ge­vu­se pea­mi­seks eesmär­giks po­le in­teg­ree­ri­mi­ne.

Ühen­dus­li­ku lõimu­mi­se pa­ri­maks näi­teks prae­gu­ses Ees­tis võiks tuua jalg­pal­li, kus nii klu­bi­des kui ka koon­di­ses män­gi­vad lä­bi­se­gi eri­ne­vat et­ni­list pä­ri­to­lu män­gi­jad. Kõik võib aga ol­la ka vas­tu­pi­di: kui jalg­pal­li­mees­kond koos­ta­tak­se vaid eest­las­test, siis too­dab see ne­ga­tiiv­set sot­siaal­set ka­pi­ta­li ega ai­ta lõimu­mi­se­le kaa­sa. Sa­ma­moo­di võib ka ki­rik eri rah­vu­sest ini­me­si ühen­da­da või üks­tei­sest eral­da­da.

Kas on te­ge­mist usu­li­se inimühen­du­se­ga või mit­te, rah­vus­li­ku­le lõimu­mi­se­le ai­tab ta kaa­sa siis, kui ta on ava­tud eri­ne­va­te­le et­ni­lis­te­le grup­pi­de­le, ei ole oma ene­semõist­mi­ses rah­vu­si­den­ti­tee­di­ga vä­ga ti­he­dalt seo­tud ega väl­jen­da rah­vus­li­ke pin­ge­te ajal oma sõnu­mi­tes era­poo­li­kust.

Üks­ki krist­lik usut­ra­dit­sioon – ol­gu sel­leks lu­ter­lus, bap­tism, õigeusk või ka­to­liik­lus –po­le ole­mus­li­kult ei ava­tud ega su­le­tud. Lõuna-Itaa­lias on ka­to­liik­lus (kee­le­lis-rah­vus­li­kult) su­le­tum kui Amee­ri­ka Ühend­rii­ki­des, lu­ter­lus ilm­selt Ees­tis su­le­tum kui Tan­saa­nias ela­va­te su­gu­ha­ru­de seas. Po­tent­siaal mõle­maks on aga ole­mas igas usus.

Kõige­pealt peab kaar­dis­ta­ma, kui suur kan­de­pind ki­ri­ku­tel Ees­ti ühis­kon­nas üld­se on ja mis us­ku jär­gi­vad eest­la­sed ja vä­he­mus­rah­vus­te esin­da­jad.

Ees­ti ühis­kon­na usk­lik­kus

1999. ja 2000. aas­tal kor­ral­da­tud Eu­roo­pa väär­tus­te uu­rin­gu[i] and­me­te ko­ha­selt võib öel­da, et Ees­ti kuu­lub Eu­roo­pa kõige se­ku­laar­se­ma­te maa­de hul­ka. Ki­ri­ku­liik­meid on meil vä­hem kui mu­jal: mõnda ki­ri­kus­se kuu­lu­vaks peab end 25% Ees­ti ela­nik­kon­nast. Re­gu­laar­seid ki­ri­kusk­äi­jaid ja veen­du­nud ateis­te on um­bes sa­ma vä­he kui Root­sis või Taa­nis (ja se­da hoo­li­ma­ta ko­ge­tud Nõuko­gu­de ajast). Ai­nu­laad­ne on ka Ees­ti ela­nik­kon­na “ki­ri­ku­lei­gu­s”: Ees­tis on roh­kem neid, kes pea­vad end usk­li­kuks (41%) või usu­vad Ju­ma­las­se (51,4%), kui neid, kes tun­ne­vad end ole­vat ki­ri­ku­ga seo­tud.

Sa­ma­su­gu­sed tu­le­mu­sed an­dis ka Ees­tis 2000. aas­tal teh­tud rah­va­loen­dus, mil­le ko­ha­selt 13,6% ela­nik­kon­nast pi­das end lu­ter­las­teks (152 237 ini­mest) ja 12,8% õigeusk­li­keks (143 554), nei­le järg­ne­sid bap­tis­tid (6009) ja ka­to­liik­la­sed (5745). Ees­ti rah­vu­sest ini­mes­te seas oli usu jär­gi­jaid al­la vee­ran­di (24,3%) ning ehk­ki neist val­dav osa (80,5%) olid lu­ter­la­sed, oli um­bes iga kümnes (10,2%) õigeusk­lik. Vä­he­mus­rah­vus­te hul­ka kuu­lu­vad ini­me­sed olid olu­li­selt usk­li­ku­mad: 38,7% ve­ne­la­si (neist 91,7% kuu­lus õigeus­ku ning ülejää­nud ja­gu­ne­sid mit­me usu­ko­gu­kon­da­de va­hel – 1689 lu­ter­last, 1326 Je­hoo­va tun­nis­ta­jat, 822 bap­tis­ti, 713 ka­to­liik­last, 600 ne­lipühi­last), 43% uk­rain­la­si (neist 87,3% õigeusk­lik­ke) ja 44% val­ge­ve­ne­la­si (neist 83,5% õigeusk­lik­ke ja 11,5% ka­to­liik­la­si).

2004. aas­tal kor­ral­da­tud Eu­roo­pa sot­siaa­luu­ring[ii] näi­tas oo­da­tult, et nen­de Ees­ti ela­ni­ke hul­gas, kel­le ko­du­kee­leks on ees­ti keel, on usk­lik­ke olu­li­selt vä­hem, kuid ülla­tus­li­kult ka se­da, et pro­tes­tan­did hak­ka­vad jää­ma Ees­tis usu­li­seks vä­he­mu­seks, sest ena­mik va­li­mis end usk­li­kuks mää­rat­le­nud me­hi (54,5%) ja nai­si (54,1%) olid õigeusk­li­kud.

Suu­re­ma­tes­se ki­ri­ku­tes­se kuu­lu­mi­se osas pais­tab rah­vusg­rup­pi­de ühen­da­ja­na sil­ma eelkõige õigeusk, mil­lel on olu­li­sel mää­ral jär­gi­jaid nii eest­las­te kui ka suu­re­ma­te rah­vusvä­he­mus­te seas. Lu­ter­lus on hoo­li­ma­ta oma pi­kaa­ja­li­sest tra­dit­sioo­nist Ees­ti rah­vusvä­he­mus­te seas vä­he le­vi­nud. Kui õigeu­sust ja lu­ter­lu­sest kui re­li­gioo­ni­sot­sio­loo­gi­li­ses mõttes ki­ri­ku­test (ko­gu­kon­nast ra­di­kaal­selt mit­te eris­tu­va­test usuor­ga­ni­sat­sioo­ni­dest) eris­ta­da sek­te ehk usug­rup­pe, mis pea­vad usu­list pöör­du­mist ko­gu­kond­li­kust kuu­lu­vu­sest olu­li­se­maks, siis võiks lõimu­mi­se kõige edu­ka­ma­teks kand­ja­teks Ees­tis pi­da­da just vii­ma­ti mai­ni­tuid. Kõige sil­ma­tor­ka­va­mad on Je­hoo­va tun­nis­ta­jad, va­ba­ko­gu­du­sed ja ne­lipühi­la­sed, mis on le­vi­nud nii eest­las­te kui ka vä­he­mus­rah­vus­te seas. Ku­hu­gi va­he­pea­le jää­vad bap­tis­tid, kel­le liit ühen­dab nii ve­ne- kui ka ees­ti­keel­seid ko­gu­du­si, kuid mai­ni­tud eri­keel­se­te ko­gu­dus­te oma­va­he­li­sed suh­ted on suh­te­li­selt nõrgad.

 

Lu­ter­li­kust õigeusk­li­kuks?

19. sa­jan­di kesk­pai­gast ala­tes, mil eest­la­sed olid val­da­valt lu­ter­la­sed, on lu­ter­las­te arv jär­je­pi­de­valt ka­ha­ne­nud[iii]. Tä­na­seks päe­vaks on lu­te­ri ki­ri­kul ni­me­li­si an­ne­ta­ja­liik­meid jää­nud Ees­tis al­les kok­ku um­bes 3% ela­nik­kon­nast[iv]. Üks põhju­si on ol­nud lu­ter­lu­se vä­he­ne seos rah­vus­lii­ku­mi­se­ga. Ehk­ki õigeusk on seos­tu­nud ve­nes­ta­mi­se­ga, ku­ju­nes Tei­seks maail­masõjaks siis­ki väl­ja ka “eest­las­te oma õigeus­k”. 1897. aas­taks olid 13% eest­las­test õigeusk­li­kud[v], 1909. aas­tal oli ena­mik Ees­ti õigeu­su preest­reid eest­la­sed (61% ehk 123-st 75) ning 1936. aas­taks oli õigeu­su ki­ri­kul Ees­tis ju­ba 212 700 lii­get (ar­ves­se tu­leb võtta ka Nar­va-ta­gu­sed alad ja Pet­se­ri­maa)[vi]. Al­les 1905. aas­tast hak­ka­sid eest­la­sed nõud­ma en­da­le ees­ti soost lu­te­ri vai­mu­lik­ke ning veel 1918 oli eest­las­test vai­mu­lik­kon­na osa­kaal lu­te­ri ki­ri­kus kõigest 44%[vii]. Näib, et 20. sa­jan­di al­gu­ses oman­das lu­ter­lus eest­las­te rah­vus­tead­vu­ses po­si­tiiv­se mai­ne aas­takümneid hil­jem kui õigeusk. Nüüdseks on po­si­tiiv­se­ma mai­ne oman­da­nud nii lu­ter­lus kui ka seit­se sa­jan­dit bal­ti­sak­sa ülemvõimu. Te­gid nad ju mõle­mad “eest­la­sest eu­roop­la­se”.

Suu­re­ma­te ja väik­se­ma­te, lää­nek­rist­li­ke ja idak­rist­li­ke ki­ri­ku­te suh­ted on Ees­tis teis­te Eu­roo­pa rii­ki­de­ga võrrel­des era­kord­selt head. Nii laial­da­ne koostöö ja võrd­ne rii­gi­pool­ne koht­le­mi­ne, mis saab Ees­ti ki­ri­ku­te nõuko­gu raa­mes osaks ne­lipühi­las­te­le ja bap­tis­ti­de­le koos ka­to­liik­las­te ja lu­ter­las­te­ga, on Eu­roo­pas pi­gem erand. Et ka usu­va­ba­du­se poo­lest on Ees­ti maail­ma ab­so­luut­ses ti­pus[viii], siis ei pais­ta usu­ko­gu­kon­da­de va­hel – vä­he­malt prae­gu – üht­ki suurt vas­tas­sei­su.

Vä­he­ne usu­lis-po­lii­ti­li­ne ak­tiiv­sus

Prae­gu­seks on Ees­ti­maa õigeu­su ko­gu­du­sed lõhe­ne­nud Mosk­va ja Kons­tan­ti­noo­po­li pat­riar­haa­di­le al­lu­vaks suu­naks, kuid see lõhe ei kul­ge (õnneks) mit­te pi­ki rah­vus­pii­re: on ees­ti­keel­seid õigeu­su­ko­gu­du­si, mis al­lu­vad Mosk­va pat­riar­haa­di­le, ning ve­ne­keel­seid ko­gu­du­si, mis al­lu­vad Kons­tan­ti­noo­po­li pat­riar­haa­di­le. “Õi­geu­su ki­ri­kulõhe” po­le te­ki­ta­nud vas­tan­du­mist ka suu­re­ma­te rii­gi­ko­gus esin­da­tud era­kon­da­de va­hel.

Kõige puh­ta­mat usu­lis-ühis­kond­li­ke väär­tus­te ak­tiiv­sust (sur­ma­nuht­lu­se ja re­li­gioo­niõpe­tu­se pool­da­mi­ne, abor­di, ho­mo­sek­suaal­su­se ja al­ko­ho­lis­mi vas­ta­sus) esin­da­vad Krist­li­kud De­mok­raa­did, kel­le va­li­mis­ni­me­kir­jast võis 2007. aas­ta rii­gi­ko­gu va­li­mis­tel lei­da kõige enam vai­mu­lik­ke (pea­mi­selt ne­lipühi­las­te, me­to­dis­ti­de, bap­tis­ti­de ja va­ba­ko­gu­dus­test).

Hoo­li­ma­ta nõrgast seo­sest rah­vus­lii­ku­mi­se­ga on taa­si­se­seis­vu­nud Ees­tis usu­lis-rah­vus­lik­ku po­lii­ti­list ak­tiiv­sust kõige enam esin­da­nud just lu­ter­la­sed. Üld­ju­hul on po­lii­ti­li­selt ak­tiiv­sed lu­te­ri vai­mu­li­kud (tei­ne­kord ka praos­tid) osa­le­nud po­lii­ti­kas just rah­vus­li­ku era­kon­na (Isa­maa, Isa­maa­liit, Isa­maa ja Res Pub­li­ca Liit) liik­me­te­na[ix].

Ki­ri­ku­te sõnum ja pronkssõdur

Päev pä­rast ra­hu­tus­te al­gust, 27. ap­ril­lil 2007 kut­sus Ees­ti ki­ri­ku­te nõuko­gu oma aval­du­ses üles ra­hu­le ja dia­loo­gi­le, hoi­du­ma vih­ka­mi­sest ja kao­sest ning ela­ma ühe ko­gu­kon­na­na meie väi­ke­sel Ees­ti­maal, hoo­li­ma­ta sei­su­koh­ta­de eri­ne­vu­sest.

Va­ba­ko­gu­du­sed kor­ral­da­sid Tal­lin­nas ne­lipühi­las­te ki­ri­kus 29. ap­ril­lil ees­ti­keel­se­te ja ve­ne­keel­se­te ko­gu­dus­te ühis­tee­nis­tu­se, mil­les osa­le­nud vai­mu­li­kud tau­ni­sid ühispöör­du­mi­ses “dia­loo­gi asen­da­mist konf­ron­tat­sioo­ni­ga kum­malt­ki poo­lel­t” ning leid­sid, et “tu­le­vik­ku ei saa ra­ja­da vih­ka­mi­se­le, ka mit­te õigus­ta­tud vih­ka­mi­se­le”. Pöör­du­mi­se­le kir­ju­ta­sid al­la mit­med bap­tis­ti, ne­lipühi, lu­te­ri, me­to­dis­ti ja va­ba­ko­gu­dus­te pas­to­rid. Kum­mas­ki aval­du­ses ei seos­ta­nud ki­ri­kud end kum­ma­ga­gi konf­lik­ti osa­pool­test.

EELK pea­piis­kop An­ders Põder kuu­lu­tas 6. mai 2007 era­kor­ra­li­seks pal­vep­äe­vaks. Pea­piis­ko­pi vas­ta­va­si­su­list pöör­du­mist – mil­les kut­su­ti üles nii “a­val­da­ma toe­tust ja tun­nus­tust Ees­ti Va­ba­rii­gi va­lit­su­se­le” kui ka mõtle­ma “ees­ti rah­va ek­si­mus­te­le” – tõlgen­da­ti aja­kir­jan­du­ses kui toe­tust va­lit­su­se po­lii­ti­ka­le[x]. Eri­ne­vus ki­ri­ku­te sõnu­mi­tes pol­nud suur, kuid siis­ki mär­ga­tav.

Po­lii­ti­li­ne lu­ter­lik iden­ti­teet õigeu­su vas­tu

Ees­ti pro­tes­tant­li­kel ki­ri­ku­tel po­le konf­lik­ti õigeusk­li­ke­ga ega ole ka ühis­kon­nas laie­malt usu­list konf­lik­ti pro­tes­tan­ti­de ja õigeusk­li­ke va­hel. Spor­dis, tea­du­ses, kul­tuu­ris ja äris saa­vad eest­la­sed ja ve­ne­la­sed, pro­tes­tan­did ja õigeusk­li­kud te­ha häs­ti koostööd, sest nad aja­vad ühis­tes hu­vi­des ühist as­ja. Po­lii­ti­kas võivad neist aga saa­da pal­ju suu­re­mad vas­ta­sed kui te­ge­li­kus elus.

Kui eest­la­sed pürgi­sid 1990. aas­ta­tel Eu­roo­pa Lii­tu ja soo­vi­sid tun­da end eu­roop­las­te­na, sai omaet­te müüdiks tõde­mus, et eest­la­sed on töö­ka­mad, eda­sijõud­nu­mad, vas­tu­tus­tund­li­ku­mad ja sea­dus­kuu­le­ka­mad, sest nad on sa­jan­deid kuu­lu­nud lu­ter­lik­ku sak­sa kul­tuu­ri­kesk­kon­da ning eris­tu­vad Ees­ti kon­teks­tis eelkõige õigeusk­li­kest, kel­le ju­mal on “an­des­tav ja lo­hu­tav Püha Maar­ja, kes ra­hus­tab ja si­li­tab pea­d”, ning nen­de lõimu­mi­ne saab usu­lis-kul­tuu­ri­lis­te eri­ne­vus­te tõttu kest­ma põlv­kon­di[xi].

Krist­lus ja rah­vus

Ko­gu­kond­li­kult mõel­des on võib-ol­la loo­mu­lik, et “meie us­ku” pee­tak­se pa­re­maks “nen­de usus­t”, kuid krist­lu­se põhisõnum ei kes­ken­du mit­te ko­gu­kon­na­le ja kee­le­le, rah­vu­se­le ega oma­riik­lu­se­le, vaid ini­me­se­le. Kris­tu­ses po­le juu­ti ega kreek­last. Ju­mal ei ole ei eest­la­se ega soom­la­se poo­lel. Uue Tes­ta­men­di ko­ha­selt ei tee ini­mest õigeks üks­ki gru­pi­kuu­lu­vus.

Õh­tu­maa aja­loos tek­kis rah­vu­se ja ki­ri­ku ti­he liit al­les 15. ja 16. sa­jan­dil, mil rii­gid al­lu­ta­sid ki­ri­kuid oma ülemvõimu­le. Sel moel võis ki­ri­kust saa­da va­lit­su­se po­lii­ti­ka krii­ti­ka­va­ba õigus­ta­ja. Kes­ka­ja võimu­de la­hu­su­se ase­mel, kus võim jao­tus keis­ri, ku­nin­ga­te, va­sal­li­de, lin­na­de ja ki­ri­ku va­hel, koon­dus ko­gu võim rii­gi kät­te. Tu­le­mu­seks oli ab­so­lu­tism.

Nüüdseks on taas mõis­te­tud, et “hea va­lit­se­mi­ne” eel­dab li­saks võimu­de la­hu­su­se­le ja va­lit­susvõimu sea­dus­te­ga pii­ra­mi­se­le ka olu­lis­te ühis­kond­li­ke grup­pi­de, seal­hul­gas sot­siaal­tead­las­te ja usug­rup­pi­de kaa­sa­mist ot­su­se te­ge­mi­se prot­ses­si.

Iseä­ra­nis üldi­se süüdis­ta­mi­se, vas­tas­poo­les hal­vi­ma esi­le­too­mi­se ja huk­kamõist­mi­se õhk­kon­nas võik­sid usug­ru­pid kut­su­da üles õig­lu­se­le, ra­hu­le ja inimvää­ri­ku­se­le ning eden­da­da em­paa­tiat ja dia­loo­gi, le­pi­tust ja an­dek­sand­mist. Keel ja rah­vus on ka olu­li­ne, kuid ei to­hiks ol­la usu­li­seks eesmär­giks. Vä­he­malt mit­te krist­li­kus tra­dit­sioo­nis.



[i] Loek Halman (2001) The European Values Study: A Third Wave. Source book of the 1999/2000 European Values Study Surveys. Tilburg University: WORC. Uuringu andmed on kättesaadavad ka koduleheküljel http://www.worldvaluessurvey.org/

[ii] Vt Mare Ainsaar, Dagmar Kutsar, Maarike Harro (toim) (2005) Euroopa sotsiaaluuringu 2004 Eesti raport. Tallinn: Eesti tervise- ja käitusmisteaduste tippkeskus, www.tai.ee/failid/ESS04_Eesti_raport_uus.pdf, lk 124-130.

[iii] Aastaks 2006 oli luterlaste arv kahanenud 170 000-ni. “President Rüütli usukaaslaste osakaal kasvab”, Eesti Ekspress 20.09.2006.

[iv] Marek Roots, “Eesti Evangeelne Luterlik Kirik / Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik – 90”. Eesti Elu Online, 25.05.2007, http://www.eesti.ca/.

[v] Raigo Liiman (2001) Usklikkus muutuvas Eesti ühiskonnas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 14.

[vi] Toomas Karjahärm ja Väino Sirk (2001) Vaim ja võim: Eesti haritlaskond 1917–1940. Tallinn: Argo, lk 111, 115.

[vii] Riho Saard (2000) Eesti rahvusest luterliku pastorkonna väljakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 1870-1917. Helsinki: Suomen kirkkohistroiallisen seuran Toimituksia, lk 312. Karjahärm ja Sirk 2001, lk 108.

[viii] Hudson Institute’i (crf.hudson.org) 9. juulil 2007 avaldatud uuringu kohaselt on maailma neli kõige suurema usuvabaduse riiki Ungari, Iirimaa, Eesti ja USA. Tuuli Aug, ”Eesti on usuvabaduselt maailma esikolmikus”, EPL, 11.07.2007

[ix] 2007. aasta riigikogu valimistel kandideeris 8 luteri kiriku vaimulikku, neist viis Isamaa ja Res Publica Liidu, kaks Kristlike Demokraatide ja üks Roheliste nimekirjas. 2003. aasta 11-st kandideerinud vaimulikust üheksa kandideerisid Isamaaliidu nimekirjas, neist neli olid EELK praostid (1/3 praostidest). Andres Põder oli Isamaaliidu liige kuni EELK peapiiskopiks saamiseni (2005).

[x] Kerttu Rannamäe, “Peapiiskop Põder avaldas valitsusele seoses pronkssõduriga toetust”. EPL, 06.05.2007

[xi] Vt Toomas Hendrik Ilvese sissejuhatus Samuel P. Huntingtoni raamatule (1999) Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Tallinn: OÜ Fontese Kirjastus, lk 11–22.