Tarmo Kulmar seletab inkade kaudu tänapäeva maailma
Tarmo Kulmar on arheoloogi ja psühholoogi ettevalmistusega teadlane, kes on uurinud mitmeid religiooniajalooga seotud küsimusi. Alates mumifitseerimisest kuni selleni, miks ajaloolised inimesed on käitunud nii kummaliselt. Ent Kulmari süda on pidama jäänud Lõuna-Ameerikasse, mille muistsete indiaanikultuuride keskelt otsib ta siiani vastuseid ka tänapäeva ühiskonna probleemidele.
Kulmari suureks eeskujuks on norralane Thor Heyerdahl. Mees, kes seilas papüüruslaevadega üle ookeanide, üritades tõestada omaaegset rahvaste-rännet.
“Ma tean, et uurija seisukohalt kõlab see mõnevõrra avan-türistlikult,” muigab Kulmar tagasihoidlikult. “Kuid tema fanatism ja soov iga hinna eest oma seisukohti tõestada on mulle sümpaatne. Mina pole siiski selline organisaator, ma olen märksa rahulikum.”
“Treppide raamat” nakatas
Kulmari huvi ajaloo vastu tekkis poisikesena koolis. Abiks oli loominguline ajalooõpetaja Kaarel Kotsar, kes tegi ajaloo klassiruumis elavaks. Kui oli vaja maha pidada Vana Kreeka rahvakoos-olek, siis lavastati see ka klassiruumis. Kui teemaks oli Caesari mõrv, siis muutus klassiruum Vana Rooma senatiks ja kurb-mäng mängiti maha. Samamoodi etendati ka omaaegse feodaalse hierarhia toimimist.
Mõni aeg hiljem sattusid Kulmari kätte raamatud Muinas-Ameerika ajaloost. Esimene kokkupuude oli Cerami “Jumalad, hauakambrid ja õpetlased”, kus oli peatükk “Treppide raamat”.
“See oli minu esimene kokkupuude maiade ja asteekide kirjasõnaga ja sealt see nakkus külge jäi,” sõnab Kulmar. “See oli 1960-ndate alguses ega ole üle läinud siiani. Vahepeal tulid juurde muidugi teised asjad. Kui astusin 1970. aastal Tartu ülikooli, sain kokku Linnart Mälliga. Seoses mõne raamatukese ja selle kokkupuutega tuli huvi orientalistika vastu. Hiljem psühholoogiat õppides mõjutasid mind Peeter Tulviste kätte juhatatud teemad. Eeskätt etno-graafia ajaloost ja mõtlemis-tüüpidest. Sealt kasvas hiljem välja ka huvi totalitarismi vastu. Eriti huvitas küsimus, kas me leiame totalitarismist jälgi ka muistsete ühiskonde puhul.”
Niimoodi on siis seotud inkade päikeseimpeerium, Hiina Quini dünastia ja tänapäeva totalitarism.
Iseolemine on karistatav
Totalitarismi definitsioon on pärit 20. sajandist. Klassikalise totalitarismi all mõistatakse tänapäeval üldiselt kommunistliku Hiina, Nõukogude Venemaa ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa reÏiimi. Ometi on Kulmar sama mõiste alla mahtuvat leidnud ka kaugemast ajaloost.
“Ehk on see jalgratta leiutamine, kuid ma märkasin just Peruu inkade ühiskonda uurides väga iseäralikke sarnaseid jooni,” märgib Kulmar. “Uurides raamatuid, mis võrdlesid inkade riiki eelmise sajandi sotsialistlike süsteemidega, sattus mulle samal ajal kätte allikaid Hiina riigi kohta 3. sajandist enne meie ajaarvamist. Ja jällegi leidsin sarnaseid jooni. Praegu olen veendunud, et totalitarism valitses lühikest aega ka Hiinas Quini riigis ja muistses Peruus inkade impeeriumi ajal. See pole seal mitte alati nii olnud. Ja mul on tunne, et mõnest maailma piirkonnast võiks veel samasuguseid asju leida. Ma ei söanda seda veel siiski väga suure kindlusega öelda.”
Nimetatud ühiskondades domineeris riik täielikult sotsiaalkorralduse, majanduse, välispoliitika ja suhtlemise vallas. “Ja seda märksa laiemalt, kui võiks omistada kas või absoluutsele monarhiale.”
Kulmari näpp tõuseb tähendusrikkalt püsti ja langeb rõhutatult koputades lauale. “Näiteks muistses Peruus oli kord, et majapidamiste uksed pidid kogu aeg lahti olema, et kontrollijad näeksid, kui palju toitu ära tarvitatakse ja kas öösel ikka ka sugu tehakse, sest fertiilses eas inimesed pidid andma riigile järglasi.”
20. sajandi totalitaarsed süsteemid toetusid teatud kirjapandud põhitekstidele. 20. sajandil olid selleks Marxi-Lenini ja Hitleri-Rosenbergi tööd. Kulmar satub õhinasse ja loetleb näiteid, mis seavad muistsed tsivilisatsioonid õige räpasesse valgusesse.
“Inkade riigis oli igatahes olemas suuline normatiivne tekst – teatud hümnid ja müüdid, mida kontrolliti ja redigeeriti, mis pidi kuulutajatel peas olema ja millega ei tohtinud eksida. See oli omamoodi tsiviilreligioon, mille sõnumi võib kokku võtta nii: päikesejumal oli käskinud esimesel inkal minna inimeste sekka, õpetada neile tsiviliseeritult elamist ja päikeseriigi eeliseid ning käskinud õpetada sama kas või vägivaldsel teel ka teistele rahvastele. Sellise teksti ettelugemist kohtas ka Vanas Hiinas, kus igasugune inimlikkusest tulenev mõtlemine oli mitte ainult keelatud, vaid ka surmanuhtlusega karistatav.”
Kes õpib ajaloost?
Kulmari lähenemine võib tunduda harjumatu. Päevapoliitika ja ajalehed tegelevad Teise maailmasõja järgsete sündmustega, nagu oleks inimkonna ajalool pikkust vaid napp 70 aastat. Kulmar tuulab aga tuhandete aastate vanuste sündmuste keskel teisel pool maakera. Miks küll?
“Ma tahan näidata, et demokraatiavaenulikud ideoloogiad oskavad ennast väga hästi maskeerida.” Kulmar vajutab tähendusrikkalt kolm korda pöidlaga lauale.
“Võib-olla aitab see teadmine kaasa edasiste hädade äratundmisele ja ennetamisele. Muidugi öeldakse, et ega inimesed ajaloost õpi, seda on öeldud ka Eesti ajaloo kohta. Mul jääb üle loota, et ehk see nii ikka pole. Mulle näib aina rohkem, et vana ajaloo uurimine aitab paremini mõista tänapäeval toimuvat. Ma pole küll politoloog, kuid mulle tundub, et mõned kultuurid on mingitel põhjustel orienteeritud pigem hierarhilisemale ühiskonnakorraldusele, kus valitseb kõva käega ainuvalitseja, ja mitte sellisele, mis juhinduks Kreeka tüüpi demo-kraatiast. See võib tulla ajaloo omapärast või etnopsühholoogilistest põhjustest. Ent õnneks pole ma leidnud ka ühtegi ühiskonda, kelle eesmärgiks oleks algusest peale totalitaarsus.”
Kulmari teadmised ja töö pole ainult kirjutuslauatarkused. Nagu ütleb teadlane ise: internet on tore vahend, et saada teada, kust midagi leida. Ent teaduskonverentse ja kuluaarivestlusi internetis ei peeta.
Mitmesaja aasta vanuseid käsikirju ei tohi raamatukogudes pildistadagi, rääkimata skaneerimisest. Seega tuleb vanade ürikute lugemiseks käia maailma eri otstes asuvates raamatukogudes.
Ja ka inkade arhitektuurimälestisi või Suurt Hiina müüri pole võimalik kogeda interneti vahendusel. Maailma mööda on Kulmar üksjagu seigelnud. Eriti Lõuna-Ameerikas.
Kulmar pole lasknud Peruu hirmutaval mainel oma reisi-plaane segada.
“Ehk olen ma seal käinud õnnelikumal ajal, mil terrorism oli pagendatud Peruu äärealadele, kuhu mul polnud asja. Ega ma armasta siiamaani käia dÏunglis ja selvas – seal on liiga palju ebameeldivaid loomi,” itsitab teadlane. “Mina lähen teisele maale vaatama esmajoones vanade kultuuride muistiseid, inimesi ja ilusat loodust. Kuid ebatavalistest olukordadest eelistan end eemale hoida, ma ei ole seiklushimuline inimene.”
Ohutu Lõuna-Ameerika
Kulmari Lõuna-Ameerikas ellu jäämise retsept on lihtne. Kõikjal võib liikuda, kui pidada kinni teatud mängureeglitest.
Näiteks tuleb uude linna sattudes kohe küsida infopunktist linna kaart. Sealsed töötajad joonistavad kaardile siseringi ja välisringi. Soovitatakse viibida siseringis ja pimeduse saabudes välisringist eemale hoida. Need on paigad, kus on slumm, vaesus ja kuritegevus. Sisering hoitakse aga pidevalt turvalisena.
“No ega ma lähe vabatahtlikult ka pead tulle toppima,” noogutab Kulmar kinnituseks. “Ja mis puutub räpasusse, siis võrreldes klanitud Põhja-Euroopaga on see tõesti nii. Peruus loobitakse päeval praht lihtsalt maha. Öösel tulevad koristajad ja teevad linna säravpuhtaks. Ma küsisin, miks nad ometi prügikaste ei pane. Seepeale küsisid nad imestunult vastu: aga kuidas inimesed siis tööd saavad? Jälle õige põhjendus. Kokkuvõttes ütleks, et Ladina-Ameerika ei vasta alati ootustele, aga ma soovitan sinna ikka minna. Mina olen oma südame sinna jätnud.”
Kulmaril on nüüd üks mure vähem. Seni peamiselt saksa keeles kirjutanud humanitaari aastakümneid väldanud tööd koondav teos ilmus lõpuks ka eesti keeles. Töid, mis pole aga veel ilmavalgust näinudki, on virnade viisi. Kulmar lubab, et pole totalitarismi avaldumisvormide uurimist veel kaugeltki lõpetanud.
Mälu kadus inimpõlvega
•• Inkade impeeriumi totalitarismist on õppida enamgi, kui esialgu paistab. Ehkki teadaolevalt puudus inkade tsivilisatsioonis kirjakeel, on Kulmar veendunud vastupidises. Ametlikult oli impeeriumis vaid omalaadne kangasse punutud sõlmkiri, millega sai statistilisi andmeid edastada.
•• “Mulle tundub kirjakeele puudumine kahtlane. Tsivilisatsiooni aluseks on riik kui paremini korrastatud ühiselu vorm, ja kiri kui efektiivne info salvestamise, säilitamise ja taasesitamise viis. Need asjad kutsuvad paratamatult teineteist esile. Ja ma ei suuda uskuda, et inkade arenenud riigikorralduse juures kiri puudus. Usun, et hägused teated sellest, nagu oleks inkadel kunagi kiri olnud, on tõesed. Ideoloogilistel põhjustel otsustati see hävitada. Usun, et süvenev totalitaarne riigivõim hävitas teadlikult kirja kui vabamõtlemise ühe alustala.
•• Ma olen üldiselt veendunud (nagu üks Hispaania kroonik nimetab), et kunagi on olnud inkadel kiri, aga mingil põhjusel nad hävitasid selle ja keelasid seda kasutada. Seda võis soovitada oraakel, kui pool rahvast oli taudi suremas, või midagi sellist. Tegelikud asjaolud jäävad hämaraks. Seda teadet on peetud kahtlaseks, kuid mina pean seda üsna tõepäraseks.
•• Võib-olla hävitati kirjakeel kui võimule ohtlik nähtus. Seda kinnitavad ka kirjaga sarnanevad märgid keraamikal ja kangastel, mida on seni leitud vaid hauapanustest. Ülejäänud kirjaleiud on seletamatul kombel kuhugi kadunud. See näitab, mida suudab teha totalitaarne süsteem vaid mõne põlvkonna jooksul.”
Ameerika avastamine mitmel rindel
•• Tarmo Kulmar pooldab ka ideed, et Ameerika maailmajagu on asustatud mitmes eri laines ja mitte ainult Siberi ja Alaska kaudu. “Alaska migratsioon on kõige tõenäolisem, kuid teatud artefaktid ja arheoloogia annavad alust arvata, et inimene jõudis Ameerikasse ka hulljulgelt üle ookeanide sõites Polüneesiast, Melaneesiast ja Aasia idarannikult.”
Tarmo Kulmar
Sündinud:
13. augustil 1950 Rakveres
Haridus:
Lõpetanud 1975 Tartu ülikooli ajaloo eriala arheoloogina
Töö
•• Töötanud ülikoolis ametnikuna ja Viljandi Ugala draamateatris kirjandusala juhatajana.
•• Oli 1981–1991 alaliste arheloogiliste päästekaevamiste asejuhataja Olustveres ja Lehmjas.
••Lõpetas 1991 Tartu ülikoolis psühholoogia eriala ja kaitses magistrikraadi folkloristika alal.
•• Taasavatud usuteaduskonnas oli ta esimene doktoriõppe üliõpilane, kaitses doktorikraadi 1994. aastal.
•• Alates 1997 Tartu ülikooli võrdleva usuteaduse professor ja olnud ka usuteaduskonna dekaan.
•• Uurib vanaaja ajalugu ja religioone, eriti Kolumbuse-eelset Ameerikat ja Põhja-Euroopa esiaega.
