UKU LEMBER: Ajaloolise tõe utoopia
Seda mõtet tervitavad ilmselt paljud. Presidendi soov on justkui ületada inimeste mälestuste vastuolulisus ja kirjutada ajalugu kogu olemasoleva info põhjal “läänelikult ja ausalt”, “nii nagu ta oli”, “viha ja eelarvamusteta”. Kuid ometi sisaldab see üleskutse ka mõningaid probleeme.
On selge, et paljud Nõukogude ja Venemaa ajalootõlgendused tuginevad võltsingutele. Alates 1970. aastatest on lääne ajaloolased hüljanud ambitsiooni kirjutada ajalugu “nii nagu ta oli” – lõpliku tõena. Säärased katsed on parimal juhul populistlikud lihtsustused ning halvimal juhul kui totalitaarsed manipulatsioonid. Minevik on lootusetult möödas – teda reaalteaduslikult näpu vahele võtta ja uurida ei saa. Seetõttu asub ajalugu humanitaar- ja sotsiaalteaduste piirimail, teda ei saa “kokku liita” ning “valmis kirjutada”, meeldigu see meile või mitte.
Ajaloolane kirjutab arhiivide, dokumentide ja mälestuste põhjal ning omaenese parima äranägemise järgi mineviku seletuseks ühe loo (narratiivi). See on tema looming. Faktid (nt 1939 sõlmiti Moskvas Molotovi-Ribbentropi pakt), hinnangud ja selgitused (pakti tähendus maailmale ja Eestile, tollal ja praegu) on selles loos täielikult põimunud. Ajaloolane on mõjutatud oma isiklikust minevikust, väärtustest ja põhimõtetest, mis väljenduvad ka lugudes, mida ta kirja paneb, faktides, mida ta märkab ja esitab või vastupidi – ei märka ega esita. Vaid eneseanalüüs ja tööpõhimõtete selgitamine muudab ajaloolase kirjutise usaldusväärsemaks ja tõsiselt võetavamaks.
Ajal on mitu lugu
Ka president Ilvese kõne on pikitud tugevate väärtushinnangutega. Tundub, et mõne eestlase mälestused meeldivad talle ilmselgelt rohkem kui teise omad. Näiteks on tema arvates hukkamõistu väärt, et Eestis on avalikult lubatud natslikust Saksamaast “mitte vähem elajaliku rezˇiimi” (ENSV) tunnistamine mõnes osas praegusest vabariigist paremaks. Samas räägib president sellest, et on vaja “mitte kohut mõista, vaid mõista, lahti seletada ja analüüsida. Ilma vihata, ilma eelarvamusteta.” Ma ei ole absoluutselt ENSV poole peal, kuid leian, et siin on tugev loogiline vastuolu, mis tuleneb justkui soovist anda ühene hinnang 40 aastat kestnud raskele ajalooperioodile.
Tegelemaks lääneliku ajalookirjutusega, peame aktsepteerima, et “ajal on mitu lugu” ning seejärel olema vägagi tundlikud just nimelt enese “viha” ja “eelarvamuste” suhtes, mida president soovis vältida. Lähiajaloos asuvad meie identiteeti loovad ühised ja individuaalsed mälestused. Tihti ei saa, ei taha ega oska me oma vihkamistest ja eelarvamustest üle olla. Ja siiski peame ajalooga parimal võimalikul moel tegelema.
Ida-Euroopa mälubuum
Ka termin “mälu” kõlab loodava instituudi nimes probleemselt. Mälu ja ajaloo seoste uurimine on tõesti populaarne, Ida-Euroopas valitsevat suisa mälubuum. Enamik uuringuid selles väga avaras vallas tõestavad aga järjekordselt seda, et “ajal on mitu lugu”. Ning erinevalt presidendist usun ma, et eri mälude ja lugude olemasolu on üks vaba ühiskonna alustalasid ja mitte probleem. Peame vältima võimalust, et justiitsministeeriumi alla loodav Eesti Mälu Instituut muutuks Tõe Ministeeriumiks, mis aitab kodanikel “õigesti” mäletada.
1950.–1960. aastatel suutis president Charles De Gaulle prantslasi veenda selles, et nood olid Teises maailmasõjas vastupanijad, vabadusvõitlejad ja võitjad – vive la résistance! Säärane mälu (pigem müüt) oli loomulikult oluline presidendi enese jalgealuse kindlustamiseks alul vähe tuntud kindralina. Vaid 1970. aastatest alates on üksikute vastuvoolu ujuvate ja esialgu vihatud ajaloolaste tööd jõudnud selge tõdemuseni: suur osa prantslastest tegi koostööd natsidega, kusjuures väga erinevatel (eba)inimlikel põhjustel. De Gaulle oli valulise minevikuga tegelemiseks pakkunud kodanikele “võltsitud” päästerõnga ja “parema” mälu. Kuidas seda mõista: üheselt või mitmeti?
Nüüdisaegne lääne uurimistöö on rõhutanud näiteks elu mitmekesisust, keerulisust, värvirohkust ja tavainimeste aktiivset rolli Stalini 1930-ndate NSVL-is, samal ajal mitte pisendades inimeste kannatusi (vt Fitzpatrick, Kotkin, Halfin). President pani ette uurida, “mida Eesti rahvale tehti ja kes ja kuidas sellega hakkama sai”, kuid kindlasti tuleks ohvriks olemisest edasi minna ning vaadata keerulisi ühiskondlikke protsesse selle rahvamassi sees. Inimeste elu on lõputult mitmekesine, seda on ka ajalugu. Samas peab loomulikult jääma meie uuringutesse võimu kuritegudele oluline roll. Läänelikul ajalooteadusel on pakkuda palju põnevaid viise mineviku analüüsimiseks, arhiivide ja mälude “kokkuliitmine” lõplikuks ajalootõeks on aga juba ammu proovitud ja läbi kukkunud üritus (nt Annales koolkonnas).
Presidendi soov jõuda loodava, justiitsministeeriumi alluvuses töötava Eesti Mälu Instituudi töö kaudu ühtse ajaloolise tõe selgitamiseni on teostamatult idealistlik, põhinedes mitteteaduslikul (või väga aegunud) arusaamal ajalookirjutuse olemusest.
Kui presidendi soov on koostada ülevaade Nõukogude võimu repressioonidest Eestis pärast Stalini aega, tuleks nii ka ütelda ning asutada Eesti Repressioonide Instituut – või midagi selletaolist. Kui soov on nüüdisaegselt ja läänelikult lähiajalugu uurida, tuleks nii ka ütelda ning asutada Eesti Lähiajaloo Instituut. Ja isegi kui nimi jääb vastuoluliseks mäluinstituudiks, tuleks loobuda ühtse ajaloolise tõe utoopiast ja olla omaenese hoiakutest avatult teadlik.
Mõlemad alternatiivid on teostatavad, kuid erineva suurusjärguga ettevõtmised. Ning siiski ei saa ma aru, miks peaks ajaloo uurimine toimuma justiitsministeeriumi haldusalas ning kuidas oleks sellisel juhul tagatud teadlaste uurimisvabadus. Tsiteerides Ilvese kõnet, on presidendi sooviks ju “mitte kohut mõista, vaid mõista, lahti seletada...”
Loodan, et tervitatud algatusse kaasatakse võimalikult suur hulk poliitiliselt sõltumatuid ajaloolasi. Nüüdisaegne ja metodoloogiline ajaloo uurimine muudab meid igatahes ka eestlastena kohanemisvõimelisemaks, aidates meil püsima jääda.
