Romaaniülikool: Ernest Hemingway “Ja päike tõuseb”
Algselt pakkus autor romaani pealkirjaks lihtsalt “Fiestat”. Jäänuks nii, võinuks arvustus hiljem öelda, et teos on kirjutatud pealkirjast mööda. Fiesta on religioosne pidu, härjavõitlus üks episood sellest.
Mis tahes teos teda sissejuhatava moto järel võiks olla ka illustratsioon (või analoog) eelkäija poolt juba loodud motiivile. Otsekohe tekib aga küsimus, miks peaks kirjanik ainult illustratsiooniga piirduda tahtmagi. Konkreetsem olles: mida pakub “Ja päike tõuseb” niisugust, mida Koguja raamatus ei leidu?
Betti Alver kirjutas oma “Vanitas vanitatumi” (1983) ilma motota, kuid lähtub samast allikast. Luuletuse vaatepunkt pole saatuse paratamatuse ees põrmugi alandlik. Selline tunne polnud autorile omanegi. Alver on nimelt sageli vaidleja, mõnikord vigurlikki. Just säärane on tema “Kuradile mingu mure” (1968), mis on kirjutatud nõnda, nagu poleks seesmist traagikat üldse olemas.
Ka “Vanitas vanitatum” vaidleb, sest kuskil on ikka kellegi sünnituba, kus tulesäde pole kustunud (motiiv, mille juurde jõuab Alver korduvalt). Seda mõtet, usku uue võimalikkusesse, Koguja raamatus ei ole, vähemasti mitte alverlikus veendumuses. “Ja päike tõuseb” jõudis eestikeelse lugeja kätte 1962. aasta algul. Alver võis seda lugeda kohe, ent hilisemates luuletustes ta Hemingwayga ei vaidle. 1986. aastal kirjutatud luuletustest “Arbujate aegu” 1–2 on väga raske välja lugeda, nagu oleksid arbujad olnud Alveri meelest kadunud põlvkond läbi mitme sõja.
Inimese ja katsumuse suhe
Sõda pole ealeski niisugune töö, nagu näiteks laevajuhtimine. Laev peab jõudma sadamasse, sõjal head sadamat ei ole (järeldus, milleni August Sang jõudis luuletuses “Kõrgem õiglus” (1958) täiesti iseseisvalt). Sõda on mitme tundmatuga ülesanne, kus tapmine võib olla kergem kui ellujäämine. “Ja päike tõuseb” kirjeldab seda kogemust kahes põhimõtteliselt erinevas situatsioonis: sõjamehe elus pärast lahinguid ja härjavõitluses areenil. Jacob Barnes ei ole tapetud, mis tunduks olevat nagu väike ime, sest ta polnud väljaõppinud sõdur, kes tunneb sõja nõkse. Ta on sõtta kistu, kellele rahu on harjumatu. Traagiline Falstaff ehk veteran, kellel vastupidiselt Shakespeare’i kroonu onule puudub lõbus ankruplats.
Sääraselt taustalt jälgibki Barnes härjavõitlust kui väikest meeskondlikku (pikadoor, toreadoor, matadoor) sõda, milles tapmine on nii professionaalide tööks kui ka etenduseks. Ühelt poolt oleks see nagu suure sõja analoog. Teiselt poolt, lähtudes eriti sellest, et Hemingway kirjutas romaani kui ameeriklane, tekib härjavõitlejate suhtes küllalt tajutav paralleel Ameerika kauboidega. Filmikangelane võib olla purjutajast revolvrikõmmutaja ning kannustega naistekütt. Tegelikkuses pidid karjusel olema väga head hobused, erakordselt tugevad ja täpsed käed – mismoodi sa muidu rahutust loomast jagu saad? – ning korralik köis. Näitlemist on selle töö argipäevas vähe.
Kolmanda poole moodustab romaani arhetüüpiline sügavus, inimese ja katsumuse suhe. See suhe läbib tervet Hemingway loomingut, olgu kangelasena kujutatud inimese vastaseks teine inimene, härg või marliin. Muidugi võib inimese suurust mõõta ka selle järgi, kes või mis on tema vastas. “Elu nimel / oled saatuse vastu, / kui vaja,” kirjutas Betti Alver luuletuses “Elu on alles uus” (1981). Sedasama ütleb August Sang mitmeski luuletuses. Saatus võib olla tõesti üks inimese hindamise mõõdupuid, kuid on ka teine – see igavik, mida ühiskond tunneb mälu kaudu. Siis saab kaalukeeleks aga hoopiski see, mida on inimene reaalselt korda saatnud ja kuidas ta on seda teinud. Jälgides seda, kui tähelepanelikult vaatab Jacob Barnes härjavõitlejate tööd, võiks koguni lisada: kui professionaalselt on keegi meist rakkes. Barnes paneb tähele, kui lähedalt mees areenil härjaga töötab. See võib olla detail ja Hemingway ei hakka seda üldistama. Miski ei keela meid aga järeldamast, et surm ei ole kunagi meist lõpmata kaugel, niisiis ei saa temaga suhelda pika distantsi pealt. Tahtmine siiski ellu jääda on Hemingwayle tema romaanis ometi tähtsam.
Kibe enesetunnetus
Neljas pool tekib mõistest “kadunud põlvkond”. Kirjandusloolise protsessi liigendamises on see küllalt selge “ühik”, ent näiteks kõigile, kes sündisid üle-eelmise sajandivahetuse paiku, seda üldistada ei tohi. Teoreetilist füüsikat vedasid 1920. aastatel just Hemingway eakaaslased. Sama mõiste tüpoloogiline jätkamine paneb aga mõtlema. Umbes veerandsada aastat tagasi ütles tollane entsüklopeediamees ja ajakirjanik Mart Ummelas, et just meiesugused (sündinud ligikaudu 1953–1955) on kadunud põlvkond. Psühholoogiliselt oli see tollal arusaadav, kuid säärane enesetunnetus on alati pisut kibe. Samas poleks see ka kooskõlas Hemingway romaaniga.
“Ja päike tõuseb” ei ole nekroloog. Ta lõpeb sellega, et Madrid tuleb uuesti avastada. Niisiis mitte põgenemine, vaid valmisolek järgmisteks käikudeks.
Hemingway Eesti moodi
•• Vaba mees – mõnikord on see uhke, teinekord aga väga kurnav seisus – Jaak Rähesoo (1941) ja Eesti maaülikoolis inglise keelt õpetanud Enna Sau (1940–1997) kuuluvad ühte põlvkonda. Kõrvuti nendega ka näiteks Hando Runnel, Jaan Isotamm, Rein Saluri, Jüri Kärner, Andres Tarand, Vaino Vahing, Jaan Kaplinski.
•• Vanemate poolest Eestisse jäänud osa sellest generatsioonist tutvus Hemingwayga kahest allikast. Üks oli “Vanamees ja meri” (eesti keeles 1957), teine Kuuba või õieti kuubalikkus Castro kaudu: Castrot aktsepteerisid isegi Eesti antikommunistid.
•• Aastal 1975 kaitses Enna Sau doktoritööd tegelase kui kangelase arengust Hemingwayl vahemikus 1925–1940.
•• Aastal 1968 avaldas Jaak Rähesoo artikli “Hemingway esteetilisest ja eetilisest ideaalist”. See esindab väga varast Rähesood, kellel oli pisut sassis, kui palju tohib kirjandusteadlane üldistada autori tekstist väljapoole ja kui põhjalik peab seejuures olema. Jaak Rähesoo ega ükski tema põlvkonnakaaslane ei saanud lapsepõlves veel mõista, mida toob enesega võõras sõda, kus sina pole ealeski sõdur, kuid teed kõike kaasa.
Elust ja loomingust
Ernest Hemingway
21. VII 1899, Chicago, Illinois – 2. VII 1961 Ketchum, Idaho
•• 1913–1917 keskkool
•• 1917 alustas tööd reporteri ja kirjasaatjana mitme väljaande juures
•• 1918 sai Esimeses maailmasõjas raskelt haavata
•• 1921–1928 Euroopas, eeskätt Pariisis
•• 1934 ning 1953–1954 Kenyas
•• 1937–1938 Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel
•• 1939 ostis Havanna lähedal maja Finca Vigia, kus elas paarkümmend aastat
•• 1944–1945 sõjakirjasaatja peamiselt Prantsusmaal
•• 1953, 1959 ja 1960 Hispaanias
•• 1959 ostis maja Ketchumis, kus end kaks aastat hiljem maha lasi.
•• Abielud: 1921–1927 Elizabeth Hadley Richardsoniga, 1927–1940 Pauline Pfeifferiga, 1940–1945 Martha Gellhorniga, alates 1946 Mary Welshiga
•• 1952 pälvis Pulitzeri ja 1954 Nobeli preemia
•• Looming eesti keeles: “Ja päike tõuseb”, (1926, ee 1961, Valda Raud), “Mehed ilma naisteta” (1927, ee 1959, Johannes Seppik), “Hüvasti relvad” / “Jumalaga relvad” (1929, ee 1937 Jüri Variste; 1955 Valve Saretok; 1983 Enn Soosaar), “Aafrika haljad künkad” (1935, ee 1963, Juhan Lohk), “Kellel on ja kellel pole” (1937, ee 2001 Maret Kangur), “Kellele lüüakse hingekella” (1940, ee 1970, Enn Soosaar), “Vanamees ja meri” (1952, ee 1957 Ellen Laane; 1985 ja 2007 Enn Soosaar), “Pidu sinus eneses” (1964, ee 1965, Enn Soosaar), “Francis Macomberi üürike õnn” (1965, tlk Juhan Lohk), “Jutud I” (2007, tlk ja järelsõnastanud Enn Soosaar)
