LEO KUNNAS: Lõiv õhukesele riigile
Miks siis tugeva sisepoliitika, tugeva välispoliitika ja õhukese riigi kooslusel puuduvad pikemas perspektiivis edu eeldused? Miks on õhukese riigi isevooluteed kulgevad protsessid riigi julgeolekule ohtlikud?
Kõigepealt – kuidas meil üldse teadvustatakse ja käsitletakse ühiskonna võtmeprobleeme? Iga probleemi lahendamiseks on kaks teed: kas ennetada või reageerida. Ennetamine on alati lihtsam, valutum ja odavam. Kahjuks pole ametlik Eesti pärast iseseisvuse taastamist ühiskonna võtmeprobleemide ennetamisega just hiilanud. Rahvastikuteadlased hoiatasid meie suurima probleemi – rahvastiku vähenemise ja selle tagajärgede eest kohe 1990-ndate algul, kui ilmusid esimesed sellele viitavad statistilised andmed. Arstid ja sotsiaaltöötajad hoiatasid õigel ajal aidsi ja narkomaania eest. Ebaühtlane regionaalareng ja maapiirkondade vaesumine ei tulnud samuti välguna selgest taevast.
Kui asjatundjad on mingi valupunkti esile toonud, on ametliku Eesti esimene reaktsioon pahatihti olnud ignorantne. Probleemi kas pole või arvatakse olevat tegu vähetähtsa küsimusega. Kui probleem hakkab üle pea kasvama, siis väidetakse: mis me teha saame – see ei ole riigi asi või on väljaspool riigi suutlikkust või haardeulatust. Lõpuks, kui kõik on juba üle pea kasvanud ning muud võimalust enam pole, reageeritakse, aga sageli on siis juba hilja.
Hoiatused kõrvust mööda
Sotsioloogid hoiatavad, et Eesti ühiskonnas suureneb sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus. Selle eest tembeldatakse nad punasotsioloogideks. Kuid nii nagu loots aitab laeval karisid vältida, on sotsiaalsete probleemide esiletoomine sotsioloogide töö. Mõistlikule laevameeskonnale ei tuleks eales pähe lootsi karide ettenäitamise eest peksta või punalootsiks sõimata.
Selline suhtumine näitab, et probleemi käsitlemisel ollakse alles ignoreerimisfaasis, kust on pikk maa teadvustamiseni, et liiga suur sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus ei aita kaasa riigi stabiilsusele ja lõhestab kodanike rahvuslikku ühtsust. Rahvuslikku ühtsust sellisena, nagu käsitab seda ingliskeelne väljend national unity, s.t mitte ainult eestlaste, vaid kõigi Eesti kodanike rahvuslikku ühtsust.
Rahvuslikul pinnal põhinevat sisekonflikti on võimalik ennetada ja ära hoida lihtsate vahenditega. Selleks on vaja teha esmajoones kolme asja: vähendada Eesti elanike sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust, oluliselt parandada venekeelse elanikkonna riiklikku teavitamist ning muuta venekeelne haridussüsteem Eesti-meelseks.
Ebavõrdsuse vähendamist takistab Eestis valitsev liberaalne ideoloogia, mis ongi õhukese riigi kontseptuaalne alustala. Venekeelse elanikkonna paremaks teavitamiseks pole aga piisavalt tahet ning venekeelse haridussüsteemi Eesti-meelseks muutmine tundub liiga raske. See ongi palju raskem kui venekeelsetes koolides või lasteaedades eesti keele osatähtsuse mehaaniline suurendamine. Halvim, mis võib juhtuda, oleks see, kui vene kool on küll eestikeelne, kuid mitte Eesti-meelne. Võib öelda, et ennetavaid meetmeid pole veel asutud tõsiselt rakendama.
Nõrgenev riik
Kui konflikti ennetamine ja ärahoidmine ei õnnestu, jääb üle reageerida. Kas Eesti on selleks valmis?
Eelkõige on riigisisesele kriisile reageerimiseks vaja kriisireageerimis- ja totaalkaitsesüsteemi. Mullused aprillisündmused tuletasid selle vajalikkust uuesti teravalt meelde.
Õhukese riigi ideoloogiale on pidanud lõivu maksma kõik riigi sisejulgeoleku seisukohast olulised institutsioonid: kaitsepolitsei, politsei, päästeamet ja piirivalve. Pisemad organisatsioonid – vähem inimesi, tõhusus ja ratsionaalsus, väiksemad kulud. See majandusest ülevõetud põhimõte toimib riigiorganite puhul paraku vaid esimese tõsise kriisini. Riik on nende otsuste tõttu muutunud omakorda veelgi nõrgemaks, õhenenud.
Kui riigisisene kriis eskaleeruks relvastatud vägivallani, sekkuks sellesse tõenäoliselt meie idanaaber. Sel juhul jääb lahtiseks vaid sekkumise vorm – kas see kujuneb sõjaliseks või mittesõjaliseks. Igal juhul muutuvad otsustavaks kaks faktorit: esmase iseseisva kaitsevõime olemasolu ja suhted USA-ga.
Esmane iseseisev kaitsevõime eeldab 40 000–50 000-mehelisi sõjaaja kaitsejõude, kes suudaksid tagada usutava sõjalise kohaloleku ning mõjuda potentsiaalsele vaenlasele piisavalt heidutavalt – ja oleksid võimelised sõjalise konflikti korral riigi võtmepiirkondi pikemat aega enda käes hoidma. Eesti Vabariik ei ole selliseid relvajõude veel loonud.
Samuti eeldaks sellise situatsiooni edukas lahendamine erisuhteid USA-ga. Meie poliitikutele patsutatakse vahetevahel küll õlale ja kiidetakse, kui tubli riik meil on, kuid kriisisituatsioonis sellest ei piisa. Eestis ei paikne USA sõjaväebaase. USA sõjaline abi on tagasihoidlik 4–6 miljonit USA dollarit aastas.
Ainus, mis on ametlikul Eestil tõesti tugev, on retoorika. See väärib rohkem kui 100 000-mehelist armeed, Iisraeli-tüüpi erisuhteid USA-ga ning vähemalt 100 miljoni dollari suurust USA sõjalist abi aastas. Aga kui retoorika taga on vaid õhuke riik, on tegemist pelga ärplemisega, täpsemalt blufiga. Bluffida võib ühe või kaks korda, varem või hiljem mull lõhkeb.
Kui keegi väidab, et pärast aprillisündmusi on kõik palju selgem, siis ühes asjas peaks tõesti selgus majas olema: õhukese riigi nõrkus on ilmne. Kui väidetakse, et nüüd oleme rohkem peremehed omal maal, siis peremeheks olemise jutt veel peremeheks ei tee. Peremeesteks omal maal muutume siis, kui oleme saavutanud kõigi kodanike rahvusliku ühtsuse ning üles ehitanud tugeva riigi, muu hulgas ka kogu ühiskonda hõlmava kriisireageerimis- ja totaalkaitsesüsteemi ning võitlusvõimelised sõjaaja kaitsejõud. Välispoliitiliselt tugevaks aga muutume siis, kui suudame luua erisuhted USA-ga.
Erinevalt majandusest ei saa riiki käsitada paljuski isereguleeruva mehhanismina. Riigi eksistentsi kogu mõte ju ongi ühiskonnas toimuvate protsesside juhtimine, reguleerimine ja mõjutamine. Eesti õhukese riigina on lasknud paljudel protsessidel minna isevooluteed. Riigi julgeolekut puudutavates küsimustes on see aga liiga riskantne.
