Tundlike värvivaheldustega pastellid on tõepoolest loodusest maalitud, ent parasjagu stiliseeritud. Rõõmu pakuvad üsna suured pastellid eriti neile, kes on tulnud galeriisse osa saama kunstniku maalimisrõõmust ja galeriiruumi valdavast harmoonilisest looduselamusest.

Silvi Väljal on oma lasteraamatute ja õpikute kõrval aasta-kümnete jooksul jõudnud luua ka rohkesti vabagraafilist loomingut. Tema lasteraamatulugude ja vabagraafiliste lehtede vahel polegi eriti sügavat veelahet. Kodumaa loodus on Väljali lehtedel alati olnud omamoodi muinasjutumaa, mida ta on nüüdseks juba üle poole sajandi vahendanud väga paljudes enda illustreeritud lasteraamatutes. Seda maailma on ta vahendanud targa täiskasvanu pilguga.

Silvi Väljali näituse avamisel võttis sõna tema omaaegne õppejõud tollasest kunstiinstituudist, vanameister Evald Okas, kes meenutas kunagise diplomandi töökust ja süvenemisvalmidust. Hetkeks muutuski Silvi Väljal üheks neist “tüdrukutest”, kes 1950-ndate algul õppisid “instas” rangelt piiritletud akadeemilist joonistamismaneeri ja muutusid mõni aasta hiljem, aastakümne lõpul Nõukogude ajajärgu Eesti kunsti esimesteks modernistideks. Mina ise, praegu keskealine, mäletan oma Silvi Väljali kujundatud aabitsat ja pisut hiljem muidugi Eesti üht maailmas kõige laiemalt tuntud lasteraamatut “Peetrike ja tema seitse sõpra”.

Silvi Väljal “Minu maailm”

Vabaduse galeriis

avatud 16. veebruarini