Sündimus on Eestis vaikselt, kuid järjepidevalt tõusnud, ent tõeliseks pudelikaelaks on saanud laste-päevahoid. Vanemahüvitis laseb emmel-issil beebiga kodus olla, kuid ei pooleteiseaastasele ega vanemale lapsele ei ole hoidu kuigi kerge korraldada. Munitsipaallasteaedade järjekorrad on pikad, vähegi usaldusväärsemate hoidjate leidmiseks käib vähemalt linnades võistupakkumine ning eralasteaiad nõuavad poole Eesti keskmisest palgast. See aga pärsib vanemate võimalusi lapse kõrvalt näiteks tööle või õppima naasta ning pikemas perspektiivis ka valmisolekut järgmist järeltulijat saada.
Eriti raske on olukord Tartus. Saja tuhande elanikuga linnas – kus paljud on ju tudengid, kes polegi veel peret loonud – on järjekorras hinnanguliselt 2500 last. Ülikoolilinnas on raske olukord pannud vanemad lahenduste leidmiseks aktiivselt tegutsema. Hiljuti saavutati munitsipaallasteaedade järjekorra läbipaistvam jälgitavus. Nüüd loob grupp lapsevanemaid lastepäevahoidu pakkuvat mittetulunduslikku võrgustikku, kus on hoiu korraldamisel suur roll ka vanematel ning kulud loodetakse väiksed hoida, kasutades tühjana seisvaid ruume näiteks kirikutes ja lastekodudes.
Tartu linnavõim on lubanud, et äsjaloodud ühendusele – nagu ka kümmekonnale juba toimivale eraalgatuslikule lastepäevahoiule – makstakse linnalasteaedadega võrdset pearaha.
Kiiduväärne on nii kohaliku omavalitsuse avatus lapsevanemate ettepanekule kui ka perede aktiivsus lahenduste otsimisel. Lõppeks on ju kõigi huvi, et soovijad saaks oma lapsed siiski enne kooli ka lastehoidu panna. See näitab, et kohtades, kus avalik võim ei saa hakkama, on tema ainuke mõistlik valik osa oma teenuseid eraalgatusele delegeerida ning seda ka väärikalt tunnustada ja tasustada. Tartu noorte perede aktiivsus teeb aga silmad ette kõigile, kes kurdavad, et riik ja omavalitsus ei suuda neid piisavalt teenindada, olgu see lastehoius, hooldusteenuses või mõnel muul alal.
