Tamur Kusnets: kutseline sõdalane ja jutuvestja
— Mis see hundipäike õigupoolest on?
Hundipäike on kuu. Aga kuna põhiline kurjam selles raamatus on suguvõsa, kelle tootemloom on hunt, sümboliseerib see nende domineerimist.
— Miks panite raamatu sündmused toimuma just 450. aasta paiku Põhja-Saksamaa ja Taani aladel?
See on suure rahvasterändamise kõrghetk ja juhtub hästi palju. Hunnid tulid ida poolt steppidest ja paiskasid Euroopa senise elukorralduse segi. Rahvasterändamine hakkas mind huvitama juba kooli ajalootundides, vist kuuendas klassis. Mulle meeldisid selle ajastu barbaarsed sõdalased. Pärast tunde tüütasin ajalooõpetajat, lugesin selle kohta raamatuid – näiteks ilmus tollal hunnidest Ungari kirjaniku Geza Gardonyi “Nähtamatu inimene” – ja tegin endale sõjavarustust.
— Kas “Hundipäikese aeg” on puhas fantaasia või olete kasutanud ka ajaloolisi materjale?
Nii palju, kui võimalik, olen püüdnud olla ajastutruu. Loodan, et loo raamistikuga peaks ka ajaloolased enam-vähem rahule jääma. Aga tegelastega juhtuva olen ise välja mõelnud.
— Kes on teie kirjanduslikud eeskujud?
Kindlasti on minusse jälje jätnud Mika Waltari ja Henryk Sienkiewicz. Ning Rosemary Sutcliff, kes on anglosaksi eepose “Beowulfi” proosaversiooni autor ja minu meelest imehästi olustikku tabanud.
— Olete Ballimari lugu kirjutanud rohkem kui poole oma elust.
Esimese rea panin kirja 1990. aastal. Aga pärast olen seda mitu korda ümber kirjutanud ja umbes viis aastat tagasi vaatasin teksti täiskasvanu pilguga üle.
— Kui raske on leida eesti algupärasele fantaasiakirjandusele kirjastajat?
Nagu iga teise asjaga – tahte küsimus. Ei ütleks, et on väga raske, sest kirjastused, kellega rääkisin, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.
— Kuidas on lugejad raamatu vastu võtnud?
Olen seda lugeda andnud sõpradele ja kursusekaaslastele ning nemad on enamasti rahule jäänud. Võib-olla tuleb see sellest, et oleme ühe eluala esindajad ja hindame seetõttu samu asju. Need sõbrad, kes ei ole sõjaväelased, on ka öelnud, et kohati tundub raamat liiga jõhker, aga samas nendivad, et tegelikult võiski tollal nii olla.
— “Hundipäikese aeg” on alles esimene osa kolmest. Kui kaugel on teised osad ja kas teil on käsil ka muid jutte?
Kõik kolm osa on valmis kirjutatud ja arvutisse trükitud. Vahepeal on tulnud ka muid ideid, mida olen hakanud kirja panema, aga põhiline on ikka rahvasterändamise aeg. Seal on palju rännakuid ja võitlusi ning romantikat pole sinna raske juurde leida. Kirjutamisainest oleks palju – tsivilisatsioonide hukkumine on alati palju kiirem ja kirevam kui ülesehitamine.
Tõenäoliselt kirjutan järgmiseks midagi, mis puudutab Rooma impeeriumi, sest see on esimene riik, kus oli süsteemselt üles ehitatud professionaalne sõjavägi, kindel kord ja väeliigidki olid välja kujunenud.
— Käite koos teiste ajaloo- ja rollimängu huvilistega ka ise lahinguid pidamas. Mis on sel aastal plaanis?
Kõige lähem rollimäng on Jüriöö ülestõusu taaselustamine 19.–20. aprillil Kassinurme mägedes. Niisama kõlistamist tuleb veel Tartu Hansapäevadel, võib-olla tuleb suvel Lätis üks keskajafestival ja augustis tuleb Kassinurmel Mütofest. Vanasti oli ka Solemnitas Hapsaliensis, aga tundub, et ärimeeste keeles toimub turu ümberjagamine ja ma pole päris kindel, mis üritused toimuvad.
Eestis on taaskehastumises kaks põhilist suunda. Ühed ajavad väga puhast joont – neil on iga riideeseme ja ehte kohta teada, kust hauast selline leitud on, ja masinaga pole vist tehtud ühtki õmblust. Meie muinasklubis Tarbatu läheme rohkem labasemat liini pidi, mis ühendab rohkem rahvast. Inimestel on vaja kuskilt alustada ja kõik, eriti noored, ei saa endale lubada nii kallist ja peent varustust nagu käsitsi sepistatud noad ja käsitsi valatud hõbeehted.
— Kas teie raamatu ajastus on ka rollimänge korraldatud?
Minu meelest ei ole. Olen küll selle peale mõelnud, et ise korraldada, aga plaane on ikka rohkem kui tegusid. Tahaksin teha rollimängu raskete relvadega, siis kaovad ära 15-aastased sõjamehed, kes oma kergete ja kiirete plastrelvadega vops suuri mehi maha võtavad. Võitlus saaks tõsisema värvingu – õige sõda on ikka kõlisev, mitte nätsuv ja matsuv. Teisest küljest peaksid kõik saama mängida neid, keda tahavad, aga mänge korraldatakse selleks piisavalt palju.
— Milline on teie tegelaskuju?
Mul oli tegelaskuju Haki, aga sain surma – tahtsin ühte aadlipreilit röövida, aga mind notiti maha ja rööviti paljaks. Olin palgasõdur, selline lihtne ja barbaarne. Mul läks üsna hästi, olin hinnatud veretöömees. Paraku ei suutnud võlurid mind surnuist tagasi tuua ja seda mängude seeriat Uus Ilm kahjuks enam ei korraldata ka.
Aga rollimängu ehk LARP-i (Live Action Roleplay) teebki tõeliselt heaks see, et seal on panuseks sinu tegelase elu ja inimene mõtleb järele, mida ta teeb. Alati saab küll uue tegelasena tagasi tulla, aga siis peab alustama nullist, enam pole varasemaid teadmisi, kogemusi, sidemeid ega rikkust. Tavalises taaskehastumislahingus on ainult füüsiline möll ja adrenaliin.
— Mis relva eelistate?
Peamiselt olen tuntud kui mõõgavõitleja, aga lasen ka vibu.
Tamur Kusnets
•• Sündinud 1. juulil 1975. a Valgamaal
•• Lõpetas 1993. a Kunda 1. keskkooli, seejärel läbis ajateenistuse ja valis elukutselise sõjaväelase tee.
•• 2000. a lõpetas kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli, mille järel teenis Kalevi üksik-jalaväepataljonis.
•• Aastatel 2003–2006 töötas kaitseväe ühendatud õppeasutustes lektorina ja alates 2006. a õpib ise sama kooli magistriõppes sõjalist juhtimist.
•• Auastmelt kapten
•• Vabal ajal osaleb rollimängudes, kuulub muinasklubisse Tarbatu ja vibuklubisse Vibuvaim.
•• Vabaabielus, suvel sünnib perre neljas poeg.
Raamat
Hundipäikese aeg.
Metsiku jahi algus
•• 436 lehekülge
•• Autor Tamur Kusnets
•• Illustreerinud Tamur Kusnets
•• Toimetaja Liina Kivimäe
•• Pegasus, 2008
