TAAVI AAS: kaitseministeerium ei oska meie head tahet hinnata
Igatsus, millega samba valmimist on oodatud ning pettumus ja vastuolulised tunded, millega praegust lahendust vastu võeti, vääriksid käsitlust doktoritöös. Eesti rahvale on omane introvertne kirglikkus, millega suhtutakse märgiliseks tõusnud väärtustesse ning seepärast ei pane vastakad arvamused imestama. Vaidlused tuleb lõpuni vaielda ning nähtavasti jätkub ka tulevikus neid arvamusliidreid, kes ristisümbolit sarjates sooviksid Harju mäe nõlval näha sootuks teistsugust lahendust. Vaatamata sellele, hinnakem võimalust kavandatu lõpuks teoks teha ning ärgem madaldagem võimaluse olulisust asjatundmatu sebimise, pooltõdede esitamise ja kunstliku vaenlase otsimisega.
Tallinna linnavalitsus ning linnaplaneerimise ameti spetsialistid on püüdnud samba püstitamisprotsessis olla kaitseministeeriumile heaks koostööpartneriks. Hea koostööpartner ei saa oma kaaslase eest varjata puudusi ja möödalaskmisi. See poleks eetiline. Just seepärast oleme juhtinud tähelepanu puudustele alates projektdokumentatsiooni nigelast vormistusest kuni konstruktsiooniliste küsitavusteni.
Kaitseministeerium pole kahjuks osanud head tahet hinnata ning seepärast on lastud lendu müüt linnavalitsuse samba rajamist takistavast tegevusest. Kes poleks siis kuulnud süüdistust linnaplaneerimise ameti soovimatusest väljastada sambale ehitusluba, vaatamata olulistele puudustele projektis? Ma mõistan, et Eesti noores kaitsestruktuuris täidavad juhtrolle mitmed nõukogude kooliga militaarspetsialistid, ent kaitseministeeriumi poolt tundub kentsakas, kasutada oma vigadelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks sama meetodit, mida sovetlik propaganda kaheksakümnendatel – kõigis ebaõnnestumistes on süüdi halb ilm ja ülemaailmne imperialism. Seekord asendab Onu Sami kujundit linnavalitsuse kuvand.
Nali naljaks, linnavalitsus jääb kindlaks põhimõttele, et linnaruumiliste otsuste vastuvõtmisel tuleb lähtuda eelkõige seadustest, tagamaks tulemuse sobivust ning ohutust linlastele. Tegu on Eesti jaoks liialt olulise objektiga ja kiirustades on kaotatut hiljem võimatu korvata. Samba esialgsest avamistähtajast kõneldes tekkis aga rida küsimusi:
a) Kas tähtaeg määrati liialt lühike sellepärast, et ei suudetud prognoosida võimalikke töö käigus ilmnevaid takistusi? Juba monumendi asukoha valik viitas teostamise keerukusele, sest sammas planeeriti ju muinsus- ja keskkonnakaitselisse piirkonda. Lisaks muudeti käigult samba materjali, minnes kivilt hoopis keerulisema teostusega klaasile.
b) Kas professionaalsem meeskond oleks suutnud graafikus püsida? Viivitusi, mis olid tingitud ministeeriumi poolsest jonnakast soovimatusest planeeringuid nõuetekohaselt vormistada ning ilmseid konstruktsioonilisi möödalaskmisi revideerida, poleks loomingulisema töösse suhtumise korral toimunud.
c) Kes õieti määras samba püstitamise tähtaja ning kas see oli esitatud viisil, kus olukorra analüüsist tulenev tähtaja pikendamine ei tulnud enam kõne alla?
d) Mis on linnavalitsusel sellega pistmist?
Meie ei ole käitunud samba rajamise ettevalmistusprotsessi kriitikuna, sest neid on juba niigi küllalt, vaid kaitseministeeriumi abilistena. Oleme püüdnud arvestada kiiresti läheneva tähtajaga. Et päästa, mis päästa annab, võtsime kasutusele erakordse meetodi ning jagasime ehitusloa väljastamise alguses kaheks, lõpuks koguni kolmeks etapiks. See abinõu tulenes meie koostöösoovist ja ministeeriumi vajadusest võimalikult kiiresti samba püstitamise ettevalmistustöödega alustada.
Tallinna linnavalitsus ning linnaplaneerimise amet annavad parima, et samba rajamine lähiajal algaks. Samas teeme kõik endast oleneva, et planeeringu- ja konstruktsioonivead ei ilmneks alles ehituse käigus. Selleks ju planeeringu- ja projektistaadium ongi. Tahaks väga loota, et ka ministeerium pingutab ning teeb omaltpoolt kõik, et nii samba klaaspakettide, kui ka klaasivalgustuse lahendus saaks parim.
Me rajame koos linnaruumiliselt ja emotsionaalselt üliolulist objekti. Käitugem mõistlikult, sest täna tehtu järgi hindavad järelpõlved meie riiklikku ja rahvuslikku küpsust!
