Milline eesti keele õpetaja Eestis oskaks asjalikult öelda, et kell kaheksa õhtul pole suvel mõtet veel lüpsma minna, sest parmud söövad nii, et lehmad hüppavad lakke?

Aga on selline eesti keele õpetaja! Ainult et kaugel Siberis Krasnojarski krais sealses suurimas eestlaste külas Ülem-Suetukis. 35-aastasel Airi Lauril saab sellest sügisest täis kuus aastat, kui ta saabus sünnikodust 4500 kilomeetri kaugusele.

“Pane Pauka kinni!“ on üks esimesi eestikeelseid lauseid, mida ma Ülem-Suetukis kuulen. Pärast selgub, et Pauka on õpetaja Airi koer. Isegi koera nimed on neil seal samad nagu Eestis.

Aga lehmade kohta veel nii palju, et Airil ja tema mehel Alekseil on neid kaks, lisaks vasikad ja seapõrsad. “Mina olen algaja loomapidaja. Kui siia tulin, ei osanud ma lüpstagi,” räägib Airi.

Kui Airi 2001. aasta augustis Eesti riigi palgalisena Siberisse saabus, siis ei osanud ta veel paljusid asju. Hakatuseks andis külarahvas talle ühe tühja maja. Kohe sai naine tunda, mida tähendab Siberi elu.

“Maja oli korras, aga seal ei olnud puuraasugi. Ja lumi tuli too aasta maha juba 30. septembril!” räägib Airi seda Eesti inimesele nagu imelugu. “Alles siis tuli külarahvale meelde, et mul pole millegagi kütta.”

Airi on hästi otsekohene, tugev ja tubli naine, nagu Siberis olema peab.

“Tahtsin elus muudatust teha, sellepärast tulin,” ütleb ta. Ja tegi nii võimsa muudatuse, et esialgse aastase lepingu asemel jäi veel üheks aastaks. Siis Airi abiellus, järgmisel aastal sündis poeg Juhan ehk Juku ning nüüd arvab õpetaja kogunisti, et kui midagi kapitaalset ei juhtu, siis ilmselt jääb ta paigale pikaks ajaks.

Kultuurne küla

Airi on arvatavasti viimase paarikümne aasta jooksul ainus Eestist pärit eestlane, kes on läinud vabatahtlikult Siberisse elama. Kindlasti üks väheseid.

“Ma räägin mehele kogu aeg, et lähme Eestisse elama, aga tema on selline küla patrioot! Räägib, et on kas või viimane eestlane siin, aga jääb siia,” ütleb Airi.

Väga Airi sellele vist vastu ei ole, sest kiidab Siberi kuiva kliimat. “Eestis oli mul allergia, aga siin kadus see ära,” ütleb ta.

“Ja kultuurikeskkond on ka oluline,” lisab Airi pärast väikest pausi. “On selge, et kui see oleks vene küla, siis ma siin ei elaks.” Terve küla räägib eesti keelt. Orkester mängib, klubi ka veel töötab. Õpetaja Airi mees Aleksei ongi klubi juhataja. Orkestris mängib Aleksei baritoni. Hoiab eesti kultuuri Siberis üleval.

Kõigepealt tähestik

Airi sõnul on Suetuki lastele eesti keelt õpetada raskem kui Eesti lastele. Esiteks on nende kõnekeel juba teistsugune, arhailisem ning paljude laenudega vene keelest. “Kõnekeelt ma neil eriti ei parandagi, see on neil nagu oli 1850-ndatel, kui eestlased siia tulid. Õpetamisel rõhun ma rohkem kirjakeelele,” räägib Airi,

Teiseks on lastel madal motivatsioon. “Lastel on suhtumine, et milleks neile edaspidi eesti keel, milleks seda õppida,” ütleb Airi. “Nad ei taha isegi omavahel eesti keeles eriti rääkida.”

Tegelikult on Airi sõnul nii, et eesti keelt tuleb isegi eesti peredest pärit lastele õpetada alates tähestikust ja sõnadest. Ehk õpetada nagu võõrkeelt. Enamik lapsi on päris eesti-vene segaperedest ja nendega on veel rohkem probleeme. Tunnistusele läheb eesti keel Ülem-Suetuki koolis kirja seni veel kui emakeel.

Vene lapsed õpivad Suetuki koolis ka eesti keelt, kõigil on ju sama tunniplaan! “Osa neist on  isegi palju püüdlikumad kui eesti lapsed,” imestab ka Airi.

Eelmisel õppeaastal oli Airil õpetada 16 last, sellel sügisel läheb kooli 11 last. Pealtnäha – mis nii viga õpetada, kui klassis on üks kuni kolm õpilast. “Mul võib klassis olla küll kolm õpilast, aga ma pean kõiki õpetama eri programmi järgi,” seletab Airi. Laste tase on lihtsalt nii erinev.

Peale eesti keele õpetab Airi Lauri Suetuki koolis ka inglise keelt. Pelgalt sellepärast, et ta oskab kõigist kohalikest õpetajatest inglise keelt lihtsalt kõige paremini, mitte et ta oleks seda spetsiaalselt õppinud. “Laste suhtumise järgi on inglise keelt veelgi mõttetum õppida kui eesti keelt,“ ütleb Airi. Üle Venemaa on koolides suundumus, et inglise keel hakkab võõrkeelena saksa keelt välja vahetama.

Palka saab Airi kahest kohast. Talle kui Eesti riigi õpetajale maksab palka Eesti Instituut ning samuti saab ta töötasu Vene riigi käest. Suetukis on õpetaja keskmine palk 20-tunnise nädalakoormuse juures 7000–8000 rubla (3000–3500 krooni). See on seal suur palk.

Eelmise aasta sügisel sai Airi lõpuks Venemaa viieaastase elamisloa. See muutis bürokraatia mõttes kergemaks nii elamise kui ka Eestisse sõitmise.

Lühikese ajutise elamisloa puhul oli vaja Eestisse sõites alati võtta tõend, et Vene riigil pole pretensioone ning ta pole näiteks mingit kuritegu sooritanud. Algul Airi seda ei teadnud ning kui ta tuli koju käima (kauguse poolest nagu Ameerikast Eestisse), ei lasknud Vene piirivalve teda Narva piirist üle! Korraks sai vanematega üle piiri paar sõna juttu puhuda ning pidigi Suetukki tagasi sõitma.

Peab ikka Eesti naisel jonni olema, et Siberis vastu pidada.

Eesti keele õpe endise NSV Liidu alal

•• Peale Ülem-Suetuki õpetatakse endise NSV Liidu aladel üldhariduskoolides eesti keelt veel Petseris, Riias ja Krimmis.

•• Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) andmetel saadeti 2002. aastal eesti keele õpetaja tol ajal ainsasse väljaspool Eestit asunud eestikeelsesse üldhariduskooli, Petseri II keskkooli. Nüüdseks on sellest koolist saanud vene õppekeelega ja eesti keele süvaõppega kool, kus õpetaja Vally Tamm jätkab õpetamist kuuendat aastat. Koolis õpib 117 õpilast, eesti keelt õpitakse viiel päeval nädalas.

•• Krimmi Aleksandrovka keskkoolis algas eesti keele õpetus 2002/2003. õppeaastal. Kooli 320 õpilasest 35 õppis eelmisel õppeaastal eesti keelt. Eelmise aasta 1. septembril tööd alustanud õpetaja Päivi Remme oli juba viies Eestist Krimmi lähetatud õpetaja.

•• Alates 2005. aasta sügisest töötab Riia Eesti keskkoolis eesti keele õpetaja Sirje Priks. 2006/2007. õppeaastal õppis eesti keelt 83 õpilast. Koolis on kolm eesti keele õpetajat.

•• Ülem-Suetukki saatis Eesti riik esimese õpetaja Piret Toome 2000. aasta sügisel. Toome õpetas seal ühe aasta.