Varajane Evald Okas
Eelmises kunstiülikooli loengus sai räägitud Elmar Kitsest, kelle kohta võib öelda, et ta oli andekas nii maalis kui ka graafikas, väga produktiivne. Sama tõdemus kehtib ka Evald Okase puhul. Mõlemad nad on olnud virtuoosid, keda on muu hulgas innustanud vahetud lastejoonistused. Picasso armastas öelda: “Lapsena joonistasin ma nagu Raffael, kuid kogu ülejäänud elu õppisin joonistama nagu laps.” Ka Okas hindab lastejoonistusi kui kunsti, kahetseb vaid, et tal pole alles enda lapsepõlves joonistatut, kuid see-eest hoiab ta alles lastelaste joonistusi.
Evald Okas on sünnilt loominguline, millele andis tuge lapsepõlv. On öeldud, et kui Leonardo või Raffael oleksid sündinud käteta, oleksid neist ikkagi saanud kunstnikud. Õnneks ei olnud Okasel lihtsalt käed, vaid lausa kuldsed käed, mille alt tulid meisterlikud maalid ja eri tehnikates tehtud graafilised lehed. Maalides näeme impressionistlikku elegantsi ja graafikas jõulist meetodit, mida märkame ka fotodel, mis kujutavad teda töötamas.
Kuid käelisest meisterlikkusest jääb suure kunstniku puhul väheks. Vaja on ka ümbritseva maailma nägemist. Võib öelda, et Evald Okase peamine huviobjekt on inimene – nii välimuselt kui ka sotsiaalselt rollilt.
Okas ise on öelnud: “Töötada tuleb nii kaua, kui saad modelli anda vabalt ja iseloomulikult.” Siin avaldubki tema nõudlikkus inimese vastu, olgu see sõdur, tänavatüüp mõnelt välisreisilt või naisakt. Kuidagi on ta alati suutnud ühendada vahetu, vahel isegi etüüdliku mulje inimese psühholoogilise olemuse edasiandmisega.
Evald Okase pikk elu ja looming on olnud värvikirev. Püüan neid kaht poolust oma võimete piires kuidagi ühendada, toetudes linti võetud mälestustele ning tema enda ja temast kirjutatule. Pean tunnistama, et see pole kerge ülesanne.
Olen püüdnud ajaloolasena olla historistlik, s.t elada sisse Evald Okase loomingusse ja tema kujunemisse, mis sündis just sel ajaloohetkel. Kõik oleks võinud ju minna teisiti, kui andekas noor kunstnik oleks sündinud teisel ajal, kui poleks olnud 1940. aastat, mobilisatsiooni, Jaroslavli, stalinistlikku klapperjahti, kohustuslikke tellimustöid jne.
Kuid Okas tuli kõigist olukordadest välja, jäi tagasihoidlikuks ning lõpuks nautis kõiki privileege, mida võimaldas uus kord: tiitlid, ordenid, välisreisid, näitused üle kogu maailma, riiklikud ostud. Kuid alati jäi ta inimeseks ja kunstnikuks – millised tahes ka polnud olud.
Üks suuremaid möödunud sajandi kunstiajaloolasi, Heinrich Wölfflin kutsus üles kirjutama “nimedeta kunstiajalugu”. See välistaks ka sellise zˇanri nagu monograafia, välistaks modernistlikus võtmes kunstiajaloo eelkäijad, avangardistid ja üldse suured nimed: on ainult kunst ilma nimedeta, ajastu sotsiaalse kontekstita, kunstniku biograafiata – on ainult kunstiteosed. Ometi tean kunstiteadlasena, et olemas on vähemalt kümmekond kunstiteaduslikku metodoloogiat.
Edasi on vaja selgitada, miks pidi Evald Okas õppima kahes koolis: ta lõpetas 1937. aastal dekoratiivmaali alal kiitusega riigi kunsttööstuskooli ja 1941. aastal maalijana riigi kõrgema kunstikooli. Nimelt reorganiseeriti senine riigi kunsttööstuskool 1938. aastal kaheks õppeasutuseks: riigi tarbe- ja kujutava kunsti kooliks ning riigi kõrgemaks kunstikooliks.
Igal alal osaline
Tartu Pallas pidas end eliitkunstikooliks, Tallinnale vaadati ülalt alla. Ilmselt oli see ka põhjus, miks loodi Tallinna kõrgema astme kunstikool.
Riigi kunsttööstuskoolis, hiljem riigi kõrgemas kunstikoolis, oli Okas tegev igas osakonnas, jagas ka arhitektuuri valdkonda, mitte nagu kitsalt spetsialiseerunud Pallase-kunstnik.
Evald Okase esimestest maalidest saame aimu riigi kunstööstuskooli albumite IV ja V numbrist (1934–1935). Viimases “Kompositsioonis” on ta võtnud figuuridega ette tõsise dünaamilise lahenduse. 1936. aasta albumis näeme Okast võimeka portretistina. Tema maalis “Kirikulised” on juba sees hiljem tuntud võte kasutada portreteeritavale lisaks ta taustaportreed.
1937. aastast on pärit jõulise modelleeringuga aktijoonistus, mis kõneleb Okase edaspidisest huvist selle zˇanri vastu. Aktijoonistamist peeti koolis väga tähtsaks, samuti animalistikat.
Keegi M. annab ajakirjas Huvitav Žurnaal värvika kirjelduse: “Riigi kunstööstuskoolis on eriline klass, kus võetakse läbi loomade joonistamist, õpetajaks Boris Linde. Siin on modelliks ahv ja koer, kevadel ja sügisel suuremad loomad. Neid joonistatakse väljas, vabas õhus. Muide: ahv on üks vigur loom. Teeb rumalaid tempe. Nii kaebas üks kaaskooliõpetaja kord direktorile, et ahvi ei tohiks klassis õpilaste poolt joonistada. Ahv rikub moraali. Pärdikule taheti siis kindlasti püksid jalga teha. Aga asi jäi siiski niisama, kuni ahvi joonistamise kursus lõppes. Koer on kena loom, alati liikuv, ja nõuab õpilastelt viskelist tabamiseoskust. Eesel kui üks rumal loom, püsib paigal. Nüüd kevadel joonistavad õpilased hobust kooli õuel. Voorimees tuleb kohale ja seob oma Juku posti külge. Ja see seisab paigal, nagu ei saaks aru oma kõrgest ülesandest.”
Lustlikus loos peitub ka midagi õpetlikku. Esiteks sai Okaski sellistest kursustest tugeva põhja modelliga tegelemiseks – olgu selleks siis akt või hobused. Teiseks ei mäleta enam keegi, millal viimati õpetati niimoodi elavaid loomi joonistama-maalima.
1936. aastal sattus Evald Okas ajakirja Nädal Pildis kaanepoisiks: tema on fotol aktimaalimisest riigi kunsttööstuskoolis.
1937. aasta Rahvalehe artiklis “Noorte kunstnike taimelava” mainib Felix Randel riigi kunstööstuskooli näituse puhul eraldi kaht lõpetajat: Märt Bormeistrit ja Evald Okast. “Mõlemilt on loota meie kunstnikkonnale tugevat järelkasvu. E. Okase juures ilmneb tugev joonistuslik külg ja hea vormitunne.”
Repodutseeritud on ka Okase suur figuraalne kompositsioon – jällegi peaaegu skulptuurselt mõjuva modelleeringuga.
Evald Okase riigi kõrgema kunstikooli diplomitöö “Sügis” jäi Draamateatrisse. Sõja ajal rebisid venelased selle ribadeks, mõned tükid on veel alles. Kokkuvõtteks võib Okase kohta öelda Villem Raami sõnadega: “Kunstiõpilase arengut ei määra mitte ainult kool ning õpetajad. Võimekal õpilasel on ka oma “mängukapital”, on oma ideed ja kavatsused. Evald Okase nooruslikku teealgust iseloomustas otsingute rahutus ja mitmekülgsus.” Ja kuidagi sihikindlalt, autoriteetidelt õppides ja hoidudes endale vastu rinda tagumast või oma annet kõval häälel kuulutamast, murdis ta juba enne sõda suurde kunsti.
Kunstihoones esines Okas esimest korda 1939. aastal kujutava kunsti sihtkapitali valitsuse sügisnäitusel, kus temalt olid väljas joonistused. Nende seas oli ka tema naise Maria portree.
Ajalehe Uus Eesti uudisnupp märgib mokaotsast, et näitusel esineb esmakordselt seitse kunstnikku: A. Kongo, E. Okas, O. Raunam, M. Roosma, P. Reig, S. Trei ja A. Viilup. Adamson-Eric rõõmustab samas Uus Eestis, et “noored kunstnikud on tugevalt esindatud”, vilksab läbi ka Okase nimi.
Noorele kunstnikule on juba seegi suur tunnustus, kui su nimi on kriitikule meelde jäänud. Ka tollasele esikriitikule Hanno Kompusele jäi Okas silma: “Kollektsiooni-kõlvuline on uustulnuk Okas oma kahe ilmeka meesportree joonisega.”
Õlimaaliga oli Okas tegelenud varemgi. Esimene autoportree pärineb 1934. aastast. Meile vaatab vastu alles üsna poisiohtu, kuid kindla silmavaatega noormees.
Suurtele näitustele läks ta esialgu maalide ja joonistustega. 1940. aasta kevadnäituse kataloogist leiame sellise loetelu:
Okas, Evald *1915. Preesi 8–1, Tallinn.
137. Naine, joonis..... 50.–.
138. Prl. M.D. portree, joonis.... 20.–.
139. Maalija, joonis.... 20.–.1
