EDGAR SAVISAAR: Majanduskriis – kelle süü?
Kuna valitsus ei suuda enam astuda samme seisu parandamiseks, on ta asetanud rõhu oma tegevusetuse õigustamisele, millega ühtlasi loodetakse ka distantseerida oma vastutust majanduskriisi tekke osas. Näib, et valitsus usub: rahva mälu on lühike ja arusaamad majandusest nõrgad, nii et praeguse koalitsiooni võtmerolli majanduskriisi tekitamisel on võimalik peita ja õigustada. Siinkohal aga eksitakse.
Esimeseks enesekaitse taktikaks oli jutt, et kriisi pole ning kriisijutt on vaid pessimistide, opositsioonipoliitikute, ajakirjanike, tülinorijate ja kibestunud inimeste väljamõeldis. Mida rohkem majandusvundament lagunes, seda vähem jätkus edujutu uskujaid, kuni lõpuks pidi ka peaminister Andrus Ansip tunnistama majanduslangust – küll ilmselt viimase Eesti inimesena, aga lõpuks siiski. Edujutust ja kriisi eitamisest ollakse seega nüüdseks loobunud.
Reformierakonna teine enesekaitse idee oli otsida süüdlasi mujalt. Head patuoinad olid USA ja Euroopa Liit. USA eluasemelaenude kriisi ja Euroopa ühisraha tugeva kursi tegi valitsus patuoinasteks, mis põhjustasid meil toiduhindade tõusu, küttearvete kallinemist, eelarveprobleeme, kiiret inflatsiooni, euro käibelevõtu edasilükkamist, ostujõu langust, negatiivseks kiskunud majanduskasvu.
Kuid mis on kriisi tegelikud põhjused? Esiteks erasektori kiire laenukoormuse kasv. Ansipi esimese valitsuse liikmetena tõstsime rahandusminister Aivar Sõerdiga liiglaenamise küsimuse korduvalt üles, kuid peaminister ei pidanud vajalikuks teemat isegi arutusele võtta.
Suletud silmad
Teiseks: tänavuse riigieelarve ülepaisutamine. Tagajärjeks oli negatiivne lisaeelarve. Eelarvetasakaalu kaotamise viljad alles hakkavad avalduma.
Kolmas põhjus on transiidi hävitamine seoses pronkssõduri afääriga. See on läinud Eesti majandusele maksma 7–8 miljardit krooni, viinud põhja Eesti Raudtee ja Tallinna Sadama. Veel äsja Balti riikide juhtivaks kaubasadamaks olnud Tallinna sadam on langenud Klaipeda ja Ventspilsi sadama järel kolmandaks. Kukkumine jätkub. Jutt Venemaa enda sadamate osakaalu suurenemisest ei kannata kriitikat. Kuidas siis jätkub idapoolset transiiti meie naabritele – Läti ja Soome sadamatele –, Eestile aga mitte? Transiidi häving on initsieerinud ettevõtluse allakäiku turisminduses, põllumajanduses, ehituses, ehitusmaterjalide tööstuses ja logistikasektoris.
Neljandaks kriisi käivitajaks olid ennaktempos tõstetud aktsiisid, mis andsid hoogu inflatsioonile ja lükkasid tulevikku euro kasutuselevõtu.
Viiendaks suurendati riigile kuuluvate äriühingute, sihtasutuste ja avalik-õiguslike institutsioonide laenamist mitmekordselt, andes sellega majanduse ülekuumenemisele hoogu juurde.
Kuuendaks ignoreeris valitsus süvenevat inimeste väljarännet Eestist. Sisuliste sammude asemel mindi probleemi eitamise teed, väites, et väljaspool Eestit töötab vaid paarkümmend tuhat Eesti inimest. Maailmapanga andmetel võib aga väljaspool Eestit leiba teenida koguni kuni 200 000 Eestis sündinud inimest. Väljarände tagajärjel kaotas Eesti osa oma tööjõust.
Seitsmendaks kriisi süvendajaks on olnud kaudsete maksude osakaalu suurendamine. Üle 40% riigi eelarvetuludest tuleb tarbimismaksudest. See on viinud riigieelarve sõltuvusse välispankadest, kuna tarbimisaktiivsus sõltub välispankade soovist laenu anda. Kui välispangad kraanid kinni keeravad, kuivavad kokku ka Eesti eelarvetulud.
Kaheksandaks on suudetud soodustada importi ja õõnestada eksportivate tootmisharude konkurentsivõimet sellise määrani, et Eesti maksebilansi jooksevkonto saldo jõudis 2007. aasta lõpuks rekordilise 43 miljardi kroonise puudujäägini, mis moodustas rohkem kui 18% SKT-st.
Üheksandaks: Eestis teenitud kasumid liiguvad maksuvabalt riigist välja ja tulumaksustamise kaudu saavad meilt teenitud kasumite tulemusena end arendada teised riigid. Koalitsioon ei ole suutnud otsustada ega isegi mitte sisuliselt arutada ettevõtete kasumi maksustamist tulumaksuga.
Loodame sooja talve?
Kümnendaks ei ole suudetud tagada suutlikkust õigeaegselt koostada ja vastu võtta välisrahastuse saamiseks vajalikke meetmeid. Nii on võime välisraha ära kasutada küsimärgi alla sattunud. Välisrahastus aitaks aga kriisi oluliselt pehmendada.
Eesti majandust on tõuganud kriisi ka valitsuse tasakaalustava rolli ignoreerimine. Riigi roll on heal ajal ülekasvavat majandust pidurdada ning raskel ajal majandust elavdada. Eesti on käitunud vastupidi. Kriisis peaks valitsus hoidma investeeringute taset, kuid valitsus on eelarves hoopis investeeringuid vähendanud.
Kaheteistkümnendaks pole reageeritud maagaasi hinna tõusule, mis kajastub toasooja kallinemises. Eelseisval talvel süvendab majanduskriisi küttearvete suur tõus. Kas ainuke lootus on soe talv?
Kolmeteistkümnendaks veaks on eelarvepuudujäägi katteks kavandatud riigi kinnisvara odav väljamüük kõige ebasoodsamate turutingimuste juures. See on Eesti kinnisvaraturu solkimine, tuues turule sadade miljonite kroonide väärtuses kinnisvara.
Koondefekti laastav jõud
Neljateistkümnes viga on avalikust arutelust hoidumine. Eriti teravaks on osutunud vastuolu ettevõtjatega. Tööandjate keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi on öelnud, et ettevõtjad ei soovi kinni maksta valitsuse lollusi maksutõusu arvel.
Valitsus on sattunud vastuollu ametiühingute keskliiduga, üritades lappida eelarveauke töötukindlustusmakse tõstmise abil. Keskliit hoiatas, et makse tõstmisel väheneks sisenõudlus enam kui 500 miljoni krooni võrra, halvendades niigi jahtuva majanduse olukorda veelgi.
Iga mainitud punkt võiks juba iseseisvalt olla piisavalt suureks löögiks, et rääkida langusest ja kriisist. Kõigi nimetatud tegurite esinemine samaaegselt tekitab koondefekti, mille laastav jõud on märksa suurem kui nende aritmeetiline summa.
Praegust olukorda kriisiks nimetada on tagasihoidlik. Ükski loetletud asjaolu ei tulene maailmamajanduse olukorrast, vaid on sündinud majandusliku ebaprofessionaalsuse ja poliitilise lühinägelikkuse tagajärjel. Viimase kinnituseks olgu kas või Eesti finantsinspektsiooni 16. septembri pressiteade, milles inspektsioon kinnitas, et USA finantskriisil ei ole praegu Eesti finantsturule olulist mõju.
