Hendrik Toompere – sirmitagune suurmees
Nukuteatrit on tabanud raske löök. Lahkunud on teatri näitleja Hendrik Toompere, kelle elulugu ühendab teatri eri perioode, tõuse ja mõõnasid. Head näitlejat on teatris ikka vajatud ja nii oli Hendrik Toompere Nukuteatri keskmes enam kui neli aastakümmet, kujundades teatri kunstistandardid.
Nukuteatrikunsti tuli Hendrik Toompere heal ajal, kui energiline ja entusiastlik Ferdinand Veike ehitas üles institutsiooni, mis kannab praegu Eesti Nukuteatri nime. Ülesehitamine ei tähendanud vaid maja või eelarvet, vaid Nukuteatri õppestuudios omandati kõige tähtsam: oskus mängida nukuga, jutustada lugusid, nii et vaatajat haaraks eri alade inimeste koostöö. Andekas Toompere sai teatris suuri rolle juba enne õppestuudio lõpetamist 1966. aastal.
Romeo ja Lysander
Nukuteatri ajalugu on olnud dramaatiline. Selsamal 1966. aastal, mil Hendrik Toomperest sai teatri näitleja, asus seal lavastajaks Rein Agur, kellest sai Ferdinand Veike kunstiline rivaal. Nende kahe suurmehe kunstilisest dialoogist võitis Toompere, kes sai rolle mõlema lavastustes ja tegi läbi teatris toimunud kunstikeele muutused. Küpsusse jõudva teatri lavastustes sündisid Toopere tipprollid, mis küündisid Eesti paremate hulka ja mida tunnustati ka rahvusvaheliselt.
Nukuteatris on kõik võimalik ja nii mängis neljakümnele lähenev Hendrik Toompere noori armastajaid kahes Eesti kõigi aegade Shakespeare’i tipplavastuses: nimiosa “Romeos ja Julias” ja Lysanderit “Suveöö unenäos”. Mati Undi kirjutatud “Gulliveri ja Gulliveri” nimirollis võttis Toompere koos Urmas Alenderi lauludega osa 1960-ndate kontrakultuuri järellainetusest.
Lastele loodud rollid lavastustes “Väike Illimar” ning “Pessi ja Illuusia” olid kujundlikult nii kõnekad, et haarasid lisaks pisipõnnidele ka etendust vaatama tulnud vanemaid. Need olid sündmused, kus lastele tehtav küündis kõrgkultuuriks.
Ferdinand Veike Buratino järel tuli Eesti Televisioonis ridamisi teisi tegelasi, kes said millekski enamaks kui nimed laste meelelahutuses. Seda näitab nende tõusmine paroodia-aineseks, kuhu tavaline keskpärasus ei küüni. Hunt Kriimsilm kasvatas inimesteks mitu eestlaste põlvkonda. Postikana pani lapsi lustima pikka aega, elades koos nendega üle režiimivahetuse ja moodsa Eesti tuleku.
Hendrik Toompere ärasaatmine toimub 20. oktoobril kell 13 Eesti Nuku- ja Noorsooteatri suures saalis.
Nukunäitleja teles ja teatris
Hendrik Toompere
(17. juuli 1946 –
13. oktoober 2008)
•• Lõpetas Pärnu 1. keskkooli ja õppis Tallinna polütehnikumis automaatikat ja telemehaanikat.
•• 1966. aastal lõpetas Nukuteatri õppestuudio Ferdinand Veike juhendamisel ja töötas Nukuteatris juba 1963. aastast. Samal aastal töötas näitleja lühikest aega ka Eesti Televisioonis lavatöölisena.
••Hendrik Toompere andis oma hääle sellistele armastatud tegelastele nagu Hunt Kriimsilm, Postikana jt
Mälestused
Ferdinand Veike
näitleja
Kui Hendrik Toompere tuli Nukuteatri õppestuudio vastuvõtukatsetele, oli kohe näha, milline anne temas peidus on. Ta valis ruttu oma nuku ja tuli sellega silma servale. Ja ma nägin, kuidas ta surus selle omale vastu rinda, justkui elades nukku sisse. Ta oskas kohe nukuga kõndida-kõnelda. Nukuteatri õppestuudios õppisid noored nukuga tööd. Olen hinnanud eesti kõnekultuuri, mida edendas omal ajal Felix Moor ja mida valdas ka Toompere. Siiamaani kogunevad mu õpilased tähtpäevadel mu juurde ja see-pärast on Hendrik Toompere lahkumine mulle väga valus. Tema Hunt Kriimsilm oli võrratu. On olemas telesaade, kus Kriimsilm tegi juttu Gustav Ernesaksaga, nii et tuli esile ta südamlik pool.
Eve Viilup
kauaaegne ETV lastesaadete toimetaja
Mul on Hendrikust väga kahju, meil jäi nii mitu asja tegemata, millest olime rääkinud. Need lastesaadete tegelased, kellega oled kord tuttavaks saanud, võiksid veel palju aastaid originaalis edasi kesta. Kuigi nüüd saab toonaseid lastelavastusi näha videost, ei ole see sama mis värske looming. Oleks võinud seda veel jätkata.
Kui tegime Hunt Kriimsilma, siis tekkis mõte, et hundil võiks olla ka poeg. Hendrik kehastas mõlemat rolli – Kriimsilma ja Hundut. Toona me kõigepealt lindistasime teksti, seejärel näitlejad mängisid ja laulsid selle sisse. See oli minu hämmastavaim kogemus, kuidas Hendrik tegi kahe rolli dialoogi: vana hundiga tegi ta loomulikult sügavamat häält, aga väikese Hundu jaoks tõusis kikivarvastele, et häält peenemaks saada. Hästi tore ja mõnus oli koos töötada.
Raivo Järvi
kolleeg “Kõige suuremast sõbrast”
Minu jaoks oli Hendrik Toompere juba lapsepõlves pärast Ferdinand Veiket kõige kuulsam ja parem nukunäitleja. Eks see oli hea, aga aukartust äratav tunne, kui tuli jutuks koostöö tegemine. Kui “Kõige suurema sõb-ra” toimetaja oli muidu Lilian Põldre, siis just Toompere Postikana oli puhtalt minu välja mõeldud ja kujundatud tegelane. Kuna ma aga nukkude spetsiifikat ei tundnud, siis oli Postikana üpriski raske liikuma panna. Kui Hendrik ta kätte võttis, siis ütles ka tema, et see on raske, jäik nukk. Aga tema käes hakkas Postikana elama. Selles suhtes olid kõik, ka vanad nukunäitlejad, ühisel arvamusel, et Hendrik Toompere oli nuku liigutamisel üks kui mitte maailma, siis Euroopa parimaid.
Saadet tehes ei olnud meil seal laua all kuigi palju ruumi, aga Hendrik ei virisenud kunagi. Ta ütles alati “Lähme tanki”, ja hakkaski pihta. Ta oli ka väga hea improviseerija. Kõik Postikana naljakaks tegevad tekstid, need finessid, olid tema välja mõeldud. Mõnikord läks ta nii hoogu, et tuli hüüda “Kaamera, stopp!”, sest ta võis üle piiri minna ja näiteks poliitikateemadel teravalt torgata.
Ta austas ja armastas nukke ja see oli tema suur-suur fenomen.
Heino Seljamaa
näitleja
Armas Hendrik! Kui Su kõrvale teatrisse sattusin, olid Sa tõusmas oma ala suurimaks meistriks Euroopas. Kaugemale üle aia toona ei olnud näha. Vaid Jumal, meie ja lapsed teavad, mis toimus meie ja me kalli publiku vahel. Su näitlejarikkus pani nii mõnigi kord mul hinge kinni. Oh, taevas, kuidas oleks tahtnud Sinuga koos veel mängida. Kuid kaks Eesti külluslikku kätt on ristatud igaveseks. Puhka rahus ja auga. Maie, poeg Hendrik ja Iti – hoian hinges teie kätt.
