SIIRI OVIIR: Avatud või suletud nimekirjad?

Järg­mi­se aas­ta 7. juu­nil va­li­me taas oma esin­da­jad Eu­roo­pa Par­la­men­ti. Tee­me se­da al­les teist kor­da, kuid Eu­roo­pa Par­la­men­di va­li­mi­se sea­dust ole­me jõud­nud ju­ba eda­si-ta­ga­si muu­ta, su­le­tud va­li­mis­ni­me­kir­ja­de põhimõttelt lah­tis­teks ja vas­tu­pi­di.

Prae­gu keh­tiv sea­dus näeb et­te su­le­tud ni­me­kir­ja­de­ga va­li­mi­si, kuid pa­ri­ma süstee­mi osas po­le era­kon­da­del üks­meelt. Va­lit­su­se eel­mi­se nä­da­la is­tun­gil ei jõud­nud va­lit­sus­lii­du part­ne­rid üks­mee­le­le, mil­li­se süstee­mi alu­sel tu­leks Eu­roo­pa Par­la­men­ti va­li­da järg­mi­si Ees­ti esin­da­jaid.

Prae­gu on EL-i liik­mes­rii­ki­des ka­su­tu­sel nii ava­tud kui ka su­le­tud ni­me­kir­ja­de­ga va­li­missüstee­mid. Tõsi, ava­tud süstee­me on enam. Mõne nä­da­la ta­gu­ses Ku­ku raa­dio „Mi­nist­ri­tun­ni­s” põhjen­das jus­tiits­mi­nis­ter Rein Lang su­le­tud ni­me­kir­ja­de ai­nuõig­sust väi­te­ga, et Eu­roo­pa Par­la­men­dis on olu­li­sed frakt­sioo­ni­des­se koon­du­nud era­kon­nad, aga mit­te va­li­ja­te poolt ee­lis­ta­tud po­lii­ti­kud.

Teh­ni­li­sest küljest vaa­da­tes on tal õigus, kuid si­su­li­sest küljest ei saa sel­le ar­va­mu­se­ga nõus­tu­da: frakt­sioo­ni­des tee­vad tööd ja ku­jun­da­vad sei­su­koh­ti ik­ka­gi konk­reet­sed po­lii­ti­kud. Nen­de pä­de­vu­sest, mit­te aga era­kon­na ko­du­sest po­pu­laar­su­sest sõltub eu­ro­par­la­men­di sea­dus­loo­me kva­li­teet. Ja täht­su­se­tu po­le ka fakt, et konk­reet­se­te po­lii­ti­ku­te ütle­mis­test te­hak­se jä­rel­du­si konk­reet­se rii­gi koh­ta – nii ku­ju­neb ka osa­ke Ees­ti rii­gi mai­nest.

Mis va­he on ik­ka­gi su­le­tud ja ava­tud ni­me­kir­ja­de­ga va­li­mis­tel? Ava­tud ni­me­kir­ja­de pu­hul, kui üks kan­di­daat või kõik kan­di­daa­did kok­ku on saa­nud va­li­jalt vä­he­malt ühe man­daa­di, reas­ta­tak­se kan­di­daa­did ümber vas­ta­valt isik­li­kult saa­dud hääl­te ar­vu­le ja see­ga osu­tu­vad va­li­tuks pa­ri­ma va­li­mis­tu­le­mu­se­ga kan­di­daa­did. Põhimõttelt sar­na­neb see nii rii­gi­ko­gu kui ka ko­ha­li­kel va­li­mis­tel ka­su­ta­ta­va süstee­mi­ga.

Su­le­tud ni­me­kir­ja­de pu­hul ei an­na aga va­li­ja häält – tal po­le see võima­lik­ki – en­da ee­lis­ta­tud kan­di­daa­di­le, vaid era­kon­na­le.

Tõsi, era­kon­na ni­me ta­ga on kan­di­daa­ti­de ni­me­ki­ri, kuid sel­le on reas­ta­nud era­kond ise. Man­daa­di saab kan­di­daat, kes on ni­me­kir­jas ees­pool, min­git ümber­reas­ta­mist ei toi­mu.

See­ga ei saa ka kee­gi kan­di­daa­ti­dest osu­tu­da suu­ri­ma hääl­te­saa­gi ko­gu­jaks, na­gu väi­dab oma ko­lum­nis eks­li­kult lu­gu­pee­tud Enn Soo­saar (Pos­ti­mees, 6.10). Su­le­tud ni­me­kir­ja­de­ga va­li­mi­si võiks näit­li­kus­ta­mi­se hu­vi­des võrrel­da era­kon­da­de po­pu­laar­su­se koh­ta aas­taid teh­tud Saar Pol­li või Emo­ri ar­va­musküsit­lus­te­ga, kus era­kon­na ni­me ta­ga sei­sis ka era­kon­na ju­hi ni­mi. Ja ku­na kin­nis­te ni­me­kir­ja­de­ga va­li­mis­tel võist­le­vad oma­va­hel era­kon­nad, mit­te per­soo­nid, ei ole ka mi­da­gi tau­ni­tav, kui esi­ko­hal kan­di­dee­rib era­kon­na esi­mees.

Küllap on ka era­kon­di, kes ise võivad ol­la po­pu­laar­sed, aga kel­le lii­der või juht­po­lii­ti­kud ei ole se­da sa­mavõrd. Ilm­selt ei ole va­ja pi­ke­malt sel­gi­ta­da, mis­su­gust va­li­mis­ni­me­kir­ja­de koos­ta­mi­se põhimõtet nad sel ju­hul toe­ta­vad.

Valijast kaugenemine

Ju­ba pi­ke­mat ae­ga tun­ne­me mu­ret võimu rah­vast võõran­du­mi­se pä­rast. Kind­las­ti ei vä­hen­da me lõhet ega suu­ren­da usal­dust, kui kor­ral­da­me va­li­mi­sed, and­ma­ta va­li­ja­le õigust va­li­da tal­le mee­lepä­ra­ne kan­di­daat. Olu­li­ne on si­de va­li­ja­ga, kuid su­le­tud ni­me­kir­ja­de­ga vä­hen­da­me ka kan­di­daa­di mo­ti­vat­sioo­ni va­li­ja­ga su­hel­da, tut­vus­ta­da en­nast ja oma era­kon­na plat­vor­mi. Pilt­li­kult: is­tud oma õdu­sas pea­lin­na­ma­jas ja oo­tad, mil­lal kau­gel Peip­si ää­res, Hiiu- või Võru­maal hääl va­li­mis­kas­ti ku­kub. Su­le­tud ni­me­kir­ja­de­ga kao­ta­me isik­li­ku seo­se va­li­ja­ga.

Eu­roo­pa Par­la­men­di va­li­mis­te üldpõhimõtted le­pi­ti kok­ku ju­ba 1976. aas­tal, prae­gu aru­ta­me par­la­men­di­ko­mis­jo­nis do­ku­men­di tä­nap­äe­vas­ta­mist. Arut­lu­se all on lai va­lik küsi­mu­si, seal­hul­gas ko­gu Eu­roo­pa ter­ri­too­riu­mi­le loo­da­vast üht­sest va­li­mis­ring­kon­nast. Tee­maks on ka par­la­men­di koos­seis, ni­melt kas ala­tes ülejärg­mis­test va­li­mis­test 2014. aas­tal võiks par­la­men­di­lii­ge ol­la va­li­tud EL-i rii­ki­de ko­da­kond­su­se­ga ala­lis­te ela­ni­ke hul­gast või hoo­pis liik­mes­rii­gi ala­lis­te ela­ni­ke hul­gast (põhimõtet ei ra­ken­da­ta prae­gu kol­mes rii­gis, seal­hul­gas Ees­tis). Veel vä­ga mit­me­te al­les arut­lu­sel ole­va­te tee­ma­de hul­gas tun­dub aga ole­vat lei­tud üks­meel ava­tud ni­me­kir­ja­de­ga va­li­mis-süstee­mi ee­lis­ta­mi­se ka­suks.