Kõik oleneb inimestest
Seostame usaldust pigem subjektiivsusega – inimese ja inimlikuga, emotsioonide ja mäluga – kui ratsionaalse välispoliitikaga. Oleme harjunud, et riikidevahelistes suhetes räägitakse järjest enam huvidest, eesmärkidest, punastest joontest, millest ei saa taganeda, pragmaatilisusest ja reaalpoliitikast ning järjest vähem väärtustest, lugupidamisest, usaldusest.
Riikidevaheline usaldus ei saa olla väljaspool inimesi. Inimesed esindavad riiki, inimesed teevad otsuseid riigi nimel, inimesed annavad riigile näo, riigid suhtlevad inimeste kaudu. Järelikult moodustub riikidevaheline usaldus mitmest erinevast inimestevahelise usalduse tahust: usaldusest inimeste vahel, etniliste gruppide vahel, erineva kultuurilise ja religioosse taustaga inimeste vahel. Usaldus on lahutamatult seotud selliste mõistetega nagu dialoog, ärakuulamine, lugupidamine, austus, viisakus, mõistmine.
Sellele lisandub veel üks komponent: usalduse ajalugu ja mälu. Usaldus ei teki üleöö ega käsu korras. Usaldus tekib suhtlemise või õigemini – usaldusliku suhtlemise kaudu. Moskvas töötatud aastate jooksul kuulsin vene intellektuaalide, analüütikute, aga ka tavaliste inimeste suust korduvalt küsimusi: miks te meid 1991. aastal reetsite? Miks te jätsite meid (Venemaa) üksi raskustega silmitsi? Miks te olite nii väiklased ja muretsesite ainult oma riigi heaolu pärast ning tegelesite ainult oma probleemidega? Nende arvates oli meil ühine ajalugu ja mälu, mis kohustas meid jagama vastutust ühise tuleviku ees. Vaatamata korduvatele ja pikkadele selgitustele arvan siiamaani, et sisimas nad ei nõustunud minuga ja jäid seisukohale, et me (eestlased) oleme petnud nende usaldust. Mulle olid need diskussioonid olulised, sest üldiselt oli tegemist venelastega, kes suhtusid ja suhtuvad Eestisse lugupidavalt, rõõmustasid ja rõõmustavad Eesti edusammude üle ning kes aprillis-mais 2007 ütlesid, et vaatamata sellele, et nad ei nõustu kõigega, mida Eesti tegi, on neil häbi oma riigi (Venemaa) pärast.
Nii nagu riikidevahelistel suhetel on mitmeid tahke, on ka riikidevahelisel usaldusel mitmeid tahke. On poliitilised suhted ja poliitiline usaldus, on kultuurisuhted ja usaldus, on ärisuhted ja usaldus, on lihtsalt inimestevahelised suhted ja usaldus. Kõik need suhted ning kaasnev usaldus ja lugupidamine tekivad omas rütmis ja omal ajal.
Ametlik usaldus
Kas saab tekkida usaldust inimeste vahel, kes suhtlevad ex officio ehk ametikoha tõttu? Ilmselt võib, kuid vaevalt esimesel kohtumisel ning laused stiilis “ma vaatasin talle silma ja nägin…” on mõeldud pigem pressile, kui väljendavad siiraid tundeid. Utreerides võib öelda, et ex officio isikute vahel valitseb ex officio usaldus ja lugupidamine. Samal ajal oodatakse tippkohtumisi, valmistatakse neid põhjalikult ette, spekuleeritakse nende üle ja aetakse lootused suureks. Meenutagem, kui palju spekuleeriti enne suvist Ilvese-Medvedevi kohtumist: kas on hea, et see toimub, või ei ole? Millest tuleks rääkida ja millest mitte? Kas tekib personaalne kontakt või ei? Kas nad vaatavad teineteisele silma või ei? Jne. Muidugi on hea, kui riigipead omavahel kohtuvad ja räägivad, muidugi on hea, kui neil tekib kohe esimesel kohtumisel kontakt. See teeb suhtlemise lihtsamaks, mis omakorda avab tee avameelsele diskussioonile, mis omakorda viib dialoogini ja dialoogi kaudu mõistmiseni (mida ei tohi võrdsustada ega segi ajada nõustumisega).
Tippkohtumistel jälgitakse iga sõna, püütakse lugeda ridade vahelt ja näha märke emotsioonides ning Ïestides. Paraku ei tuleks selliseid tippkohumisi üle tähtsustada, eriti kui isikud kohtuvad esimest korda, sest vaatamata ametikohale ja sellega kaasnevale on tegemist inimestega.
Mõnel juhul on sõnadest tähtsam see, mis jääb ütlemata, või kohtumine, mis jääb toimumata. Sama palju kui kohtumisel räägitust saab välja lugeda ka sellest, kui teine riik ei pea vaatamata korduvatele kutsetele kokkusaamist võimalikuks/vajalikuks või jätab oodatud kutse esitamata. See tähendab, et ei soovita dialoogi, mis omakorda on selge märk mitte kõige parematest suhetest, usalduse ja lugupidamise puudumisest.
Riikidevahelist usaldust ja lugupidamist loovad väga erinevad inimesed: poliitikud, ametnikud, ärimehed, kultuuritegelased, turistid, tavainimesed. Kusjuures – kui mõnel tasandil jääb suhtlemist ja usaldust väheks, siis võib seda kompenseerida teine tasand. Korduvalt on tõdetud, et Eesti ja Venemaa vahel on kõrgeimal poliitilisel tasemel liiga vähe kontakte. Seda ei saa öelda ärimeeste, kultuuriinimeste ega tavainimeste kohta. Nad kohtuvad, suhtlevad, räägivad, vaidlevad, diskuteerivad – nii töistel teemadel kui ka eluolust – ja loovad seeläbi oma killukesi riikidevahelisest suhtlemisest. Nad panustavad oma killukestega riikidevahelise usalduse tekkimisse ja arengusse. Nendest killukestest, mis üksteist täiendavad või vastanduvad, moodustubki riiklike suhete üldpilt, mis on sama kirev kui riikidevahelise suhtlemise mosaiik. Oma Venemaal töötamise kogemuse põhjal võin öelda, et Eesti ja Vene kultuuritegelaste ning tavainimeste kontaktid on väga head, vähemalt inimlikul tasandil. Mingil hetkel on kultuuridiplomaatia ja inimeste diplomaatia mitte ainult täiendanud, vaid asendanud klassikalist diplomaatiat.
Vene tudengite tavalistele küsimustele, kas Eesti-Vene suhetega saab rahul olla ning millal võiksid suhted paraneda, vastasin tavaliselt, et minu arvates on olukord, kui (tava)inimesed suhtlevad omavahel ja usaldavad üksteist ning tipp-poliitikud mitte, parem kui vastupidine. Tipp-poliitikud võivad hakata ametikoha järgi tihedamini suhtlema ja riikidevahelised suhted võivad paraneda ka käsu korras, kui selline käsk/tahe tuleb, aga (tava)inimesi üleöö suhtlema või usaldama ei sunni.
Kui Eesti poleks Eesti
Olen vahel mõelnud ja kolleegidega arutanud: kui Eesti ja Venemaa vahel oleks rohkem lugupidamist ja usaldust, kas ka siis oleks Vene pool võtnud meie vabariigi presidendi kõne Hantõ-Mansiiskis vastu nii valuliselt? Mis oleks saanud, kui sama kõne oleks pidanud Soome või Ungari president? Kas pronkssõduri oleks võinud viia sõjaväekalmistule koos Venemaa ametlike esindajatega, kui meie riikide vahel oleks olnud rohkem usaldust ja lugupidamist?
Usalduse olemasolu või puudumine ei mõjuta riikidevahelisi suhteid oluliselt. Muidugi on kergem suhelda ettearvatava, usaldusväärse ja endast ning teistest lugu pidava parteriga (riigiga). Kuid see ei muudaks riigi huvisid. Oleks kergem pidada dialoogi, püüda selgitada oma seisukohti, valida meetodeid, mille abiga riiklikke eesmärke ja huvisid edendada, kuid riiklikud huvid oleksid ikkagi samad. Kui oleks rohkem usaldust ja lugupidamist, ei vaadataks teise poole käitumist/tegevust vaenulikult ja umbusklikult ning enda vastu suunatuna.
Kas riikide vahel võib olla olukord, kus usaldust ja lugupidamist on enam kui peaks? Vaevalt. Ise-asi, kas peabki püüdlema suurema usalduse poole suhetes riigiga, kellega ollakse usaldusest väga erineval arusaamisel, kellega on väga erinevad väärtushinnangud ning kelle käitumine ei kutsu esile usaldust. Muidugi peab riikidevaheline suhtlemine alati jääma viisakaks ja tsiviliseerituks, nagu seda mõistetakse 21. sajandil. Aga kas ka enam? Käsukorras usaldada ei saa. Lugupidamine tuleb ära teenida ja usaldus üles kasvatada.
Ilmselgelt on praegu Eesti ja Vene suhetes vähe usaldust ja lugupidamist. Samal ajal on meie suhted ausamad kui kunagi varem. Kumbki pool ei oota teiselt kingitusi, mõlemad pooled teavad, et tasuta lõunaid ei ole ning et “ei” tähendab “ei” ja mitte “aga võib-olla siiski”. Seda polegi nii vähe.
