Ameerika otsustas muuta kurssi: Barack Obama on järgmine president

Vii­ma­se het­ke lõpus­purt va­li­mis­tel ei pääst­nud John Mc­Cai­ni al­lajää­mi­sest.

 Tei­sip­äe­va­sed va­li­mi­sed and­sid USA-le aja­loo esi­me­se tu­me­da­na­ha­li­se pre­si­den­di, kel­le po­lii­ti­ka­ko­ge­mus on küll napp, kuid te­ma­le pan­dud loo­tu­sed sa­ma-võrra suu­re­mad. Ba­rack Oba­ma peab too­ma rii­gi väl­ja fi­nantsk­rii­sist, ve­ni­ma jää­nud sõda­dest ning suut­ma olu­li­selt pa­ran­da­da jul­geo­le­kuolu­kor­da ja Ühend­rii­ki­de mai­net ko­gu maail­mas.

Nn la­hin­guväl­jao­sa­rii­ki­des läks kõige ti­he­da­maks re­bi­mi­seks Mis­sou­ri 11 va­li­ja­me­he pä­rast. Mc­Cai­ni edu­maa oli seal lõpuks li­gi 6000 häält. Ka ava­li­ku ar­va­mu­se küsit­lu­sed pi­da­sid üld­joon­tes pai­ka, Oba­ma suu­tis küll kal­lu­ta­da en­da ka­suks In­dia­na, kuid Mc­Cain võttis te­malt Mis­sou­ri ja va­ra­se­mast prog­noo­sist lahk­ne­valt ee­lis­tas Mc­Cai­ni ka Põhja-Da­ko­ta. Flo­ri­da, Ohio ja Vir­gi­nia toe­ta­sid aga Oba­mat ja murd­sid sel­le­ga va­ba­riik­las­te võidu­see­ria.

Ise­gi mõnes osa­rii­gis hääl­te üle­lu­ge­mi­se nõud­mi­ne ei muu­daks ko­gu­pil­ti. „See võttis küll kaua ae­ga, kuid tä­na saa­bus Amee­ri­kas­se muu­tus,” kuu­lu­tas pre­si­den­diks va­li­tud Oba­ma. Kesköö pai­ku Chi­ca­gos koos oma ja tu­le­va­se asep­re­si­den­di Joe Bi­de­ni pe­re­kon­na­ga paa­ri­sa­ja tu­han­de pea­li­se rah­va­mas­si et­te as­tu­nud Oba­ma võis ju­ba ene­se­kind­lalt tu­le­vik­ku vaa­da­ta ja suu­re­meel­selt Mc­Cai­ni kii­ta.

Ba­rack Oba­ma võib ar­ves­ta­da 364 va­li­ja­me­he­ga 538-liik­me­li­ses va­li­ja­mees­te ko­gus, mil­le liik­med on seo­tud üleeil­se va­li­mis­tu­le­mu­se­ga ja te­ma võit 15. det­semb­ril toi­mu­val vor­mi­li­sel va­li­ja­mees­te hää­le­tu­sel sel­le­ga kin­del. 20. jaa­nua­ril 2009 peaks Oba­ma and­ma ame­ti­van­de USA 44. pre­si­den­di­na. Võit pol­nud üle­kaa­lu­kas, kuid ome­ti­gi sel­ge: rohkem kui 130 mil­jo­nist va­li­jast 52 prot­sen­ti olid Oba­ma ja 47 prot­sen­ti Mc­Cai­ni poolt. Vii­ma­ti ni­me­ta­tu tun­nis­tas­ki oma kao­tust ja õnnit­les kon­ku­ren­ti võidu pu­hul.

Ka kong­res­si mõle­mad ko­jad on nen­de va­li­mis­te jä­rel de­mok­raa­ti­de kont­rol­li all ehk Oba­ma sel­ja­ta­gu­ne on sa­mu­ti kin­del.

Keenialaste pidu

Veel­gi suu­re­ma juu­bel­da­mi­se kut­sus Oba­ma võit esi­le te­ma isa ko­du­maal Ke­nyas. Pre­si­dent Mwai Ki­ba­ki kuu­lu­tas Oba­ma va­li­misvõidu pu­hul tä­na­se päe­va riik­li­kuks pi­dup­äe­vaks.

Ko­ge­lo küla, kus ela­vad Oba­ma pool­ven­nad ja -õed ning te­ma isa võõra­se­ma Sa­rah, jäl­gis va­li­mis­tu­le­mus­te sel­gu­mist suu­re põne­vu­se­ga, kui­gi sel­leks tu­li ­te­le­vii­sor la­ge­da tae­va al­la pan­na.

„Ko­ge­lo külas oli küll üks Mc­Cai­ni toe­ta­ja,” nal­ja­tas aja­leht Na­tion­news, „ni­melt härg, kes Oba­ma võidu pu­hul ve­ris­ta­ti.” Mõnevõrra väik­se­mat pi­du näh­ti In­do­nee­sias Ja­kar­ta koo­lis, kus Oba­ma õppis esi­me­sed aastad.

Õn­ne­soo­ve lae­kus Oba­ma­le aga igalt poolt maail­mast, ena­mas­ti oli need juu­bel­da­vad, kuid näi­teks Ve­ne­maa pre­si­den­di Dmit­ri Med­ve­de­vi kaud­ne ter­vi­tus oli üsna jäi­ne. Kõige skep­ti­li­sem reakt­sioon Oba­ma võidu­le tu­li aga is­la­mi­lii­ku­mi­selt Ha­mas, kes ei näi­nud Oba­mal ja Mc­Cai­nil min­git va­het.

Kerry ja Daschle piiluvad varjust

•• Kuigi Obamast saab järgmine USA president alles 20. jaanuaril, spekuleeritakse juba tema tulevase kabineti koosseisu üle. President George W. Bush helistas eile Obamale ja õnnitluste kõrval arutas ka tulevast võimu üleandmist.

•• Ekspertide kinnitusel ei saa sõjategevuses ja finantskriisi tõrjumisel tekkida auku, kus uus võim alles hoogu kogub. Rahandusministrina peaks 700 miljardi dollari suuruse abipaketi vardjaks tõusma Reutersi hinnangul kas Lawrence Summers, Paul Volcker või Timothy Geithner.

•• Välisministri kohale arvatakse tõusvat kas endine presidendikandidaat John Kerry, karjääridiplomaat Richard Holbrooke, senaator Chuck Hagel või senaator Sam Nunn.

•• Obama kabinetiülemaks võib aga saada senati endine enamusliider Tom Daschle.

Portree

Barack Obama

tulevane president

•• Vanus: 47

•• Sünnipäev: 4. august 1961

•• Sünnikoht: Honolulu, Hawaii

•• Haridus: Columbia ülikool, Harvardi juurakool

•• Abikaasa: Michelle Robinson

Lapsed: kaks tütart

•• Usk: protestant

Perekond

•• Obama isa oli Kenyast ja ema USA-st. Nad kohtusid Hawaii ülikoolis õppides. Isa lahkus pere juurest kaks aastat pärast Baracki sündi, naasis lõpuks Kenyasse ja hukkus 1982. aastal autoõnnetuses. Ema abiellus indoneeslasega ning kolis koos tema ja pojaga Jakartasse. Kümneaastaselt asus Barack elama Hawaiile vanavanemate juurde.

Karjäär

•• Pärast 1983. aastal kolledÏi lõpetamist töötas Obama New Yorgis finantskonsultandina. 1985. aastal kolis Chicagosse ja tegutses kristliku taustaga ühenduses, mis püüdis vaeste olukorda parandada. Kolm aastat hiljem läks Harvardisse edasi õppima. Lõpetas selle 1991. aastal ja asus tööle tsiviilõigusega tegelevas juurafirmas.

Valitud ametites

•• 1996. aastal valiti Illinois’ senatisse, kus ta tegeles peamiselt sotsiaalvaldkonda ja eetikat puudutava seadusloomega. 2004. aastal võitis koha USA senatis, sealsete hääletustulemuste järgi on ta selgelt demokraatide liberaalsel tiival.

Portree

Joseph „Joe” Biden

tulevane asepresident

•• Vanus: 65

•• Sünnipäev: 20. november 1942

•• Sünnikoht: Scranton, Pennsylvania

•• Haridus: bakalaureusekraad Delaware’i ülikoolist, juurakraad Syracuse’i ülikoolist

•• Abikaasa: Jill Tracy Jacobs

•• Lapsed: kaks poega esimesest abielust, tütar teisest

•• Usk: roomakatoliiklane

Perekond

•• Biden abiellus 1966. aastal juurakoolis õppides Neilia Hunteriga. Kuus kuud pärast seda, kui Biden valiti USA senatisse, hukkusid tema naine ja väike tütar autoõnnetuses, pojad said raskelt vigastada. Viis aastat oli ta üksikvanem. Õpetajaametit pidava Jilliga kohtus ta 1975. aastal ja kaks aastat hiljem abielluti.

Karjäär

•• Biden lõpetas mõlemad koolid oma klassi viimaste seas. Delaware’i advokatuuri liikmeks sai ta 1969. aastal.

Valitud ametites

•• 1970. aastal valiti ta New Castle’i maakonna volikokku, kahe aasta pärast tegi hoogsa hüppe USA senatisse, kuhu ta on tagasi valitud viis korda.

•• Ta on senati välissuhete ja justiitskomitee liige. Hääletustulemused näitavad teda ühe liberaalsema senaatorina.

Mis on tulemas?

•• Finantskriis

USA rahanduskriis on ilmselt hullem kui eales pärast Suurt Depressiooni. Majanduses on langus ja tuleva aasta jaanuariks, mil Obama ametisse astub, läheb seis ilmselt veelgi kehvemaks. Obama on lubanud teist stiimulipaketti majanduse käivitamiseks. Sellest 175 miljardist dollarist peaks rahastatama ka infrastruktuuriobjekte.

•• Tervishoid

Obama on käinud välja riikliku tervisekindlustuse programmi, mis võimaldaks üksikisikutel ja väikefirmadel sõlmida samasuguseid kindlustuslepinguid, nagu praegu on föderaaltöötajatel. Tööandjad, kes ei võimalda oma töötajaile tervisekindlustust, maksustatakse.

•• Energeetika

USA sõltuvus välismaisest naftast on nii julgeolekurisk kui ka majandusoht. Obama on nõus mandrilaval merest nafta puurimisega, aga ka tuumaenergia osakaalu suurendamisega. Ühtlasi aga tahab ta energiaefektiivsuse suurendamist ja investeeringuid taastuvenergiasse.

•• Maksud

Tühistab osaliselt Bushi maksukärped jõukamatele, kaotab tulumaksu eakatele, kelle sissetulek on alla 50 000 dollari aastas, vähendab makse nõnda, et sellest oleks suurem kasu keskklassile.

•• Afganistan ja Iraak

Obama lubab keskenduda Talibani vastupanu purustamisele ja al-Qaida väljatõrjumisele Pakistaniga piirnevatelt aladelt. Ta suurendab USA vägesid Afganistanis. Iraagi invasioonile vastu olnud Obama on öelnud, et tooks USA väed sealt välja 16 kuu jooksul.

•• Iraan

Obama meelest ei tohi Iraanil lubada tuumarelva hankida. Ta pooldab Teherani puhul karmisõnalist diplomaatiat ja on öelnud, et võib kohtuda Iraani liidriga eeltingimusteta.

•• Venemaa

Mõistis hukka Venemaa sissetungi Gruusiasse ning pooldab Gruusia ja Ukraina liitumist NATO-ga. Kuid ta ei nõustunud oma rivaalist presidendikandidaadi üleskutsega visata Venemaa G8-st välja.

•• Hiina

Obama näeb Hiina tõusus nii võimalusi kui ka väljakutseid. Ta on öelnud, et ei „demoniseeri” Hiinat, kuid avaldab Pekingile survet rahvusvaheliste inimõigusstandardite järgimiseks. Survet avaldavat ta Hiinale ka kaubandusküsimustes ja selleks, et Peking lõpetaks Iraani, Birma, Sudaani ja Zimbabwe repressiivsete valitsuste toetamise.