Anthony Giddens: Suurbritannial on mittevalge juht juba lähitulevikus
•• Kas Barack Obama toob muutusi Euroopa ja Ameerika suhetesse?
Obama valimine on ajalooline hetk. Obama ütles oma võidukõnes õigesti – see on märk Ameerika muutumisvõimest ja sellest, et ideaalid on sealses poliitikas olulised. Nii nagu Bill Clintoni presidendiks saamine mõjutab ka Obama valimine kindlasti Euroopa poliitika baaskude. Vaid mõni aasta pärast Clintoni võimule tulekut olid vasaktsentristid võimul 13-s 15-st Euroopa Liidu riigist.
Loodetakse, et Obama välispoliitika on multilateraalsem, et ta ei tundu nagu omapäi asju ajav George W. Bush. Atlandiülestes suhetes ootame uut algust ja on aeg optimismiks.
•• Nii Obama kui ka asepresidendiks saav Joe Biden on oma partei seeski vasakpoolsed. Kas nende ametiaeg näitab ka ideoloogial põhineva poliitika tagasitulekut?
Ma ei arva, et ideoloogial põhinev poliitika kuhugi kadunud oli. Poliitikas on tänapäeval endiselt oluline jagunemine vasak- ja parempoolseteks, kuid on ka teemasid, kus see skaala ei kehti. Üks selline näide on keskkonnapoliitika, mis on ka Obama programmis olulisel kohal.
Ma ei usu, et Obama tooks presidendina poliitikasse oluliselt rohkem ideoloogiat. Arvan, et tema valitsus on radikaalne, olemata liiga ideoloogiline. Obamal on Clintoniga võrreldes suur eelis, sest demokraadid said ka seadusandja mõlemas kojas rabava võidu. Parim viis ametisse astuda on pärast ebapopulaarset juhti riigis, mis januneb muutuste järele.
Ootan temalt nii poliitikamuutuste teadete puhangut kui ka pikaajalisi programme. Ma arvan, et ta kavatseb tõsiselt Ameerika majanduse ümber pöörata. Kogu maailm vajab keskkonnaküsimustes Ameerika juhtpositsiooni ja selleks on Obama sobiv riigipea.
•• Olete kirjutanud, et keskkonnapoliitikas on vaja inimeste elustiili suurt muutust. Kas see on Obama ühe või kahe ametiaja jooksul saavutatav?
Kindlasti mitte, kuid ta saab muutustele aluse panna. Tema ametiaja alguses lõikuvad üleilme majanduskriis ja keskkonnakriis. Ta ei saa teha kiireid lühiajaliselt efektiivseid muudatusi, vaid peab sisse seadma sobivad institutsioonid. Kindlasti on Obama nõus, et USA peab seadma eesmärke emissioonide piiramiseks ja tootma energiat taastuvatest allikatest, ning seda juba õige pea.
USA majanduse muundumine – nagu kogu maailmas – võtaks vähemalt 20 aastat, mis kulub tehnoloogilise revolutsiooni toimumiseks ja inimeste elude mõjutamiseks. Ameerikas on eriti oluline paika panna selge poliitika, sest USA kasvuhoonegaaside emissioonid on kasvanud 20% pärast Kyoto protokolliga seatud 1990. aasta piiri. Kui vaadata Ameerika majanduse suurust, siis see on ülejäänud maailma jaoks katastroof ja ka Ameerika jaoks mitte just hea.
•• Ameerikal on keskkonnavaldkonnas palju ära teha, kas Euroopa on paremas vormis?
Keskmiselt, on küll. EL-i 15 vana liikme keskmine kasvuhoonegaaside emissioon ühe elaniku kohta on vaid pool Ameerika omast. Euroopa poliitikad on maailmas eesliinil, Saksamaa, Rootsi ja Taani on taastuvenergia tootmisel maailma tipus. Hästi läheb neil riikidel, mis võtsid pärast esimest energiakriisi 1980. aastatel midagi ette. Kuid ka Euroopal on palju teha ja ma ei ole sugugi kindel, et praegused poliitikad aitavad neil seatud eesmärkidele jõuda.
Ameerika ja Hiina tegevus otsustab emissioonide osas maailma tuleviku, EL on palju vähem oluline. On keskse tähtsusega, et Obama loob Hiina juhtidega lähedase suhte ja nad üritavad jõuda kahepoolsete kokkulepeteni tehnoloogia- ja keskkonnaküsimustes. Ilma selleta on keeruline ette näha, et maailm saaks hakkama.
•• Ameerika räägib avatult energiasõltuvusest Lähis-Ida naftast. Kas Euroopa riigid – ennekõike Saksamaa – mõistavad energiaimpordiga Venemaalt kaasnevaid ohtusid?
Ma ei arva, et keegi selle üle väga õnnelik on, kuid EL on viimasel kahekümnel aastal tõesti triivinud sõltuvusse Venemaast, eriti maagaasi osas. Keegi ei ole rahul, et Saksamaal on oma kahepoolne suhe Venemaaga, mis seab ohtu EL-i ühised positsioonid. Keskpikas perspektiivis peab EL sellest sõltuvusest lahti murdma. Meie tänapäevase eluviisi võivad lõpetada kaks asja: emissioonide kasv õhus ning nafta ja gaasi otsa saamine. Paljud spetsialistid usuvad, et oleme lähedal nafta ja gaasi tootmise tippvõimsusele.
•• Kas lõpuks saab kliimamuutuse osas otsustavaks tarbijate käitumine või poliitikute tahe?
Minu raamat jõuab järeldusele, et kliimamuutus on sügavalt poliitiline. Enamik sellest oleneb poliitilistest otsustest, palju sõltub konkreetsete riikide tegevusest ja rahvusvahelistest lepetest. Palju mõjutab seda ka geopoliitika – kuidas maailm suhestub Venemaa, Hiina ja arengumaadega. Praegu ei näe enamik tavalisi inimesi kliimamuutuse potentsiaalselt katastroofilist tulevikku oma elu mõjutamas. Briti andmete kohaselt teeb vaid 14% inimestest midagi, et kliimamuutustele vastata. Pea kõik teised ütlevad, et nad on mures, kuid ei võta midagi ette.
Nii et peab inimeste arvamusi muutma ja see on poliitika roll. Inimeste käitumises muutuste nägemine võtab vähemalt kümme aastat. Samal ajal akumuleeruvad emissioonid õhus.
Pea igas kliimamuutuste raamatus on oma – peamiselt tehnoloogiline – lahendus. Mõned ütlevad, et päikse- ja tuuleenergia, teised, et tuumajaamad. Nii palju kui mina näen, ei ole tehnoloogiat, mis suudaks asendada naftat ja gaasi. Me oleme sügavalt naftast sõltuv tsivilisatsioon. 95% transpordist sõltub naftast, 90% tööstustoodetest sisaldab naftat, ka kõikvõimalikud tarbeesemed, mille puhul selle peale ei tulekski. Taastuvenergia on maailma kogutarbimisest vaid 1%. Muidugi võib tulla ootamatu tehnoloogiline läbimurre. Me võime näiteks leida viisi CO2 õhust välja filtreerimiseks.
•• Olete palju kirjutanud ka Lääne ühiskondi palju mõjutavast rändest. Milliseid ohte see endaga võib Euroopa jaoks kaasa tuua?
Teame suhteliselt täpselt, et üldjoontes toob sisseränne ühiskonnale kasu. Teame, et viimastel aastatel on enamik Euroopa ühiskondi sisserändajaid vajanud, see võib küll majanduslangusega muutuda.
Teiseks teame, et lihtsalt ilma eriliste oskusteta immigrantide riiki laskmine ei tööta hästi, sest nende kaasamine ühiskonda on keeruline ja lihttöö on Euroopast kadumas. Seega peab rännet reguleerima, eriti ebaseaduslikku sisserännet, sest see õõnestab heaolusüsteemi.
Parim immigratsioonipoliitika on Kanada oma, mille kohaselt peab inimestele pakkuma kodakondsust ja panema nad ennast hästi tundma, et nad õpiksid ära keele ja tunneksid maa ajalugu ning lõpuks sellega identifitseeruksid. Paljukultuurilisus on meie ühiskondade tulevik, kuid seda peetakse sageli ekslikult lihtsalt mitme kultuurilise rühma kooseksisteerimiseks.
Paljukultuurilisus tähendab gruppidevahelisi aktiivseid sidemeid, nende sidemete soodustamist. See tähendab, et tehakse kõik, et ei tekiks getosid, et eri kogukonnad ei elaks isolatsioonis. Ei tohi öelda: teil on oma kultuur, elage hästi. Paljukultuurilisus tähendab vastupidist, kohustust suhestuda laiema kultuuriga.
Paljukultuurilisus on üleilmastuva maailma ainuke võimalik tulevik. Kui minna tagasi Obama juurde – USA edu, vitaalsuse, uuendusvõime võtmeks on just paljukultuuriline riik. See on muidugi keeruline, kui elad väikses riigis, mis ei ole harjunud sisserändajatega, või riigis nagu Eesti, kus on keeruline rahvussuhete ajalugu. Skandinaavias on olnud sisserändega raskusi, sest need on Euroopa äärealad, kus toimub tugev kultuuriline lõimumine, millega sisserändajad peavad kohanema.
•• USA-l on esimene tumedanahaline president. Millal saab Taani või näiteks Suurbritannia sellise peaministri?
Õige pea, arvan ma. Tuleb küll meeles pidada, et mittevalgete osakaal elanikkonnas on Euroopas palju madalam kui Ameerikas ja nad on siin olnud lühemat aega. Ühendriikides olid mustanahalised enne paljusid valgeid ja võib öelda, et Obama võit on võtnud häbiväärsel viisil kolm sajandit.
Loodan, et Euroopa riikidel läheb selleks vähem aega ega ole võimatu, et Suurbritannial on mittevalge juht juba lähitulevikus. Ma olen lordidekoja liige, mis on üks Ühendkuningriigi traditsioonilisemaid institutsioone, ja meie juht oli mustanahaline naine Valerie Amos.
•• Kas radikaalset muutust on vaja ka briti leiboristide ridades, et nad järgmisel aastal võimule jääksid?
Saamaks demokraatias neljandat ametiaega pead enda eest selgelt argumenteerima, leiboristid ei ole seda veel teinud. Arvan, et tooridel on järgmistel valimistel suuremad võiduvõimalused. Kui leiboristid suudaksid tagasi tuua teatud radikaalsuse ja seda avalikkusele olulistes valdkondades selgitada, siis oleks mänguväljak avatud.
•• Kümnendi eest oli teie kolmanda tee visioonil suur roll leiboristide esiletõusus. Kas metafoor on nüüdseks maha käinud?
Ma ei kasuta seda terminit enam eriti, sest nii paljud inimesed on seda meelega valesti mõistnud. Kuid üldiselt on mul samad ideed ja palju ei ole muutunud.
Väitsin, et peab eemalduma kahest Teise maailmasõja järgsest dominantsest poliitilisest mõttemallist – sotsialismist ja keinsiaanlusest, mis tõi Margaret Thatcheri tüüpi turufundamentalismi. Kolmas tee tähendab
avalike institutsioonide juurde tagasipöördumist ja piiranguteta turgusid. See tähendab korraliku ühiskonna loomist, kus vaeseid üritatakse kaitsta ja kus valitsusel on oma roll. 1989. aasta eelse maailma foonil oli see minu jaoks demokraatia sünonüüm. Mida Tony Blair või Bill Clinton minu mõtetega tegid, ei ole täielikult minu vastutada. 1
Päevaleht tänab intervjuu korraldamise eest Suurbritannia saatkonda Tallinnas.
Eluloolist
Anthony Giddens (71)
•• briti sotsioloog, 34 raamatu autor
•• Southgate’i parun (alates 2004), lordidekoja liige
•• „Kolmanda tee”, mis oli Tony Blairi ja Bill Clintoni juhtiv poliitiline idee, autor
•• nõustanud Suurbritannia endist peaministrit Tony Blairi
•• juhtinud Londoni majanduskooli (LSE)
•• õpetanud Londoni majanduskoolis ning Leicesteri ja Cambridge’i ülikoolis
•• saanud doktorikraadi Cambridge’i ülikoolist
