DAVID VSEVIOV: Mittekodanikud ja inimesed

Meie seast juba mõni aeg tagasi lahkunud suurepärane kunstiteadlasest kolleeg Leo Gens jutustas kunagi loo, kuidas pärast Leonardo da Vinci loomingule pühendatud avaliku loengu lõppu tõusis üks saalis viibinud tähelepanelik kuulaja püsti ja esitas talle järjepanu mitu küsimust, ega jäänud kuidagi pakutud lisaselgitustega rahule.

Gens oli oma vastustes jõudnud suisa kunstniku loomingu interpretatsiooni peensusteni, kuid küsija näoilme väljendas endiselt kuulduga rahulolematust. Alles siis, kui juba mõningasse kimbatusse sattunud lektor oli järjekordsele küsimusele vastust otsides möödaminnes maininud, et hiljuti üritati Louvre’is asuvat „Mona Lisat” kahjustada, nägi ta mehe näol rahulolevat naeratust. Äratundmise naeratust. Sest ta kuulis seda, mida ootas – kinnitust sellele, mida teadis.

Laias laastus sama lugu on ka infokanalite valikuga ja eelistustega. Inimesed vaatavad ja kuulevad seda, mida nad tahavad vaadata ja kuulata. Ja kui sotsioloog Iris Pettai („Eestivenelased: kadunud usaldus”, EPL 30.10) esitab nende mittekodanikest inimeste protsendiks, kelle arvates Venemaa areneb õiges suunas, tervelt 91, on igati arusaadav, mis telekanaleid see elanikegrupp oma seltsilistena eelistab. Valdavas enamikus lülitavad nad televiisori nende arvamust kinnitavale kanalile, tehes seda kas või ainuüksi selleks, et veenduda oma arvamuse õigsuses.

Infosõda poleks aidanud

Samadel põhjustel olid ka Tšehhoslovakkia sudeedisakslased nat­sidele kerge saak ja küsimus polnud ilmselt kaugeltki selles, et Tšehhoslovakkia võimukandjad jäid hiljaks, nagu väitis Edward Lucas („Aeg mängida vene kaardile”, EPL 27.10). Sudeedisakslaste ja meie mittekodanike (loomulikult on see paralleel ajalises-ruumilises kontekstis ebakorrektne) valikute põhjused paiknesid ja paiknevad hoopis sügavamas minevikus. Minevikus, kui Euroo­pa poliitilisel kaardil polnud veel iseseisvat Tšehhoslovakkiat ega Eestit, vaid olid sudeedisakslaste variandis Austria-Ungari ja meie variandis Nõukogude impeerium. Just nimelt seal paiknevad nende inimeste arusaamade ja valikute juured. Seega – ongi lootusetult hilja ja vaevalt oleks midagi lõpptulemusena muutunud ka siis, kui Tšehhoslovakkia oleks alustanud infosõda tunduvalt varem. Sest sudeedisakslaste mõtted ja südamed polnud läinud kaduma mitte natsidele infosõjas allajäämise tagajärjel, vaid tunduvalt varem. See juhtus siis, kui tekkis Tšehhoslovakkia riik. Ehk meie kontekstis – Eesti riik. Muuseas ei peitu ka seletus sellele, miks paljud selle riigi kodanikud kiirustavad Venemaa juhtivate telekanalite optimistlikele avaldustele vaatamata rublasid dollariteks vahetama, mitte niivõrd tänases, kuivõrd eilses päevas.  

Kui ketserlik see mõte ka esmapilgul ei paistaks, aga üleskutsetel asuda mittekodanikega tegelema pole üldse mingit mõtet. Nagu pole ka üldiselt eriti mõttekas tegeleda kodanike kui sellistega. Seda enam, et vähemalt tänase päeva Euroopas on kodakondsusel võrreldes oma­aegse NSV Liiduga  hoopis teine mõõde ja oma passiga ei kipu enam keegi, sarnaselt Majakovski luuletuses kirjeldatuga hooplema. Sest pass ja kodakondsus pole enam ammugi uhkeldamist väärivad auasjad.

Inimeste valikuid on loomulikult võimalik suunata ja maailmas tervikuna on selle tööga hõivatud tuhanded inimesed. Nii pole ka mingit kahtlust, et heade spetsialistide olemasolul õnnestuks peibutada mittekodanikke eelistama Eesti kodakondsust. Kuid loota, et selle töö tulemusena aset leidnud kodakondsuse omandamisel on mingi seos sellega, mis toimub tegelikult inimeste mõtetes ja südametes, on ilmselt väär. Täpselt samuti pole ka mingit otsest seost Putini propagandamasina edukuse ning meie rahvusliku julgeoleku ja Eesti elanikkonna kodakondsuse järgi jagunemise vahel. Sest see, kas meie naaber suvatseb lüüa lauale Venemaa kodanike tagakiusamise kaardi, ei sõltu vähemalgi määral mainitud riigi siin elavate kodanike arvust. Täpselt samuti, nagu omal ajal ei sõltunud baaside lepingu rikkumise süüdistus grammi võrragi sellest, mis tegelikult toimus või ei toimunud. Ja kõigele lisaks saime me alles hiljuti jahmatusega teada, et meie riigi saladused on reedetud ja julgeolekule tekitatud suur kahju. Mis riigi kodanik seda tegi, teavad kõik.

Ülalmainitust aga ei järeldu kaugeltki, et mittekodanike probleemidega ei peaks tegelema. Seda ka riigi tasandil, kus annab seadusandlikult üht kui teist parandada. Seejuures peab ainult meeles pidama, et ligi 112 000 mittekodanikku ei mõtle ühtesid ja samu mõtteid ning nende südamed ei löö ühes rütmis. Na­gu ka kodanike omad. Ja mis on riigi tasandil veelgi olulisem: ei tasu sattuda hoogu ja lummatuna arvude maagiast ajada segamini potentsiaalse ohu allikate järjestust. Et pärast poleks üllatusi.

Lähedaseks klubi kaudu

Kui tegelda mittekodanikega ül­diselt ja abstraktselt, ei muutu sisuliselt midagi. Kusjuures kõige üldisemalt ei muutu isegi siis, kui ühel heal päeval võluda Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi rõõmuks kõik mittekodanikud Eesti kodanikeks. Kui aga üldse soovida mingeid muudatusi, mis asuvad mõtetes ja südametes, siis tuleb tegeleda iga inimesega eraldi. Individuaalselt. Muidugi ei saa ega jõua seda teha valitsus ja see polegi tema ülesanne. Selleks on hoopis teised institutsioonid, mis paigutuvad kolmandasse sektorisse. Need on ühingud, klubid, seltsid, ringid jne, kuhu kuulutakse mõtete ja südamega. Need on kodanikuühiskonna rakukesed, mille liikmeks on peibutisteta astutud vabast tahtest ja rõõmuga. Nagu seda on jalgpalliklubide näitel teinud mitmed venepärase nimega poisid, et kasvades saada Eesti kodanikest Eesti jalgpallikoondise liikmeteks. Ja pole mingit kahtlust, mis riigiga on seotud nende mõtted ja südamed.

Samal teemal:

Edward Lucas „Aeg mängida vene kaardile”, EPL 27.10

Iris Pettai „Eestivenelased: kadunud usaldus”, EPL 30.10

Sergei Ivanov „Viienda kolonni ehitamine”, EPL 04.11