Esi­me­se vas­te­na mi­nu pä­rin­gu­le laiu­tab link peal­kir­ja­ga „Kul­tuur või Kul­tuur?” ja sel­le­le klõpsa­tes jõuan põmm­di mood­salt di­sai­ni­tud ne­ti­le­he­le, mis küsib pealtnä­ha just­kui vii­sa­kalt mi­nu vas­tust tol­le­le­sa­ma­le küsi­mu­se­le: kul­tuur või kul­tuur? Maail­ma suu­ri­ma ot­si­moo­to­ri käi­tu­mi­ne po­le mui­du­gi ju­hus­lik.

Esi­me­ne vas­te Kul­tuu­ri­kat­la-pä­rin­gu­le on nn spon­so­red link ehk kee­gi, ilm­selt Kes­ke­ra­kond, on sel­le sin­na ost­nud. Kas tões­ti on Kul­tuu­ri­ka­tel vs. Lin­na­tea­ter siin­se suu­ri­ma par­tei jaoks nii nee­tult põle­tav prob­leem, et in­ves­tee­ri­da sel­le „la­hen­da­mis­se” iga ar­vel ole­vat pro­pa­gan­da­sen­ti? Või ehk on mõni tren­di­tead­li­kum kesk­noor Ed­gar Sa­vi­saa­re­le so­sis­ta­nud, et Ba­rack Oba­ma võitis Amee­ri­ka pre­si­den­di­valimi­sed just suu­res­ti tä­nu oskuslikule in­ter­ne­ti ka­su­ta­mi­se­le? Lin­na­tea­ter ja veel vä­hem Kul­tuu­ri­ka­tel hu­vi­tab Kes­ke­ra­kon­da sa­ma pal­ju kui ku­sa­gil pe­ri­fee­rias hin­ge vaa­kuv elu­hei­dik And­rus An­si­pit. Asi on hoo­pis mil­les­ki tä­he­le­pa­nuväär­selt täht­sa­mas kui po­pu­list­lik di­lem­ma „kul­tuur või kul­tuur?”.

Asi on man­daa­dis, mi­da mõ-ned me­hed en­da­le ju­ba et­te Goog­le’i pan­gaar­ve­le üle­kan­deid te­hes ja kul­tuu­ri­hu­vi­lis­te lin­na­ko­da­ni­ke mei­liaad­res­se ko­gu­des os­ta üri­ta­­vad. Ja just ni­melt man­daa­di­ga on Kes­ke­ra­kon­nal tõsi­seid prob­lee­me. Eri­ti Tal­lin­nas.

Kahe teraga mõõk

Mi­da suu­rem hulk ini­me­si reaa­la­jas muu­tu­va­te and­me­te­ga de­ko­ree­ri­tud ko­du­le­hel oma hää­le an­nab, se­da liht­sam on Kes­ke­ra­kon­nal oma hab­rast man­daa­ti Tal­lin­na juh­ti­mi­sel le­gi­ti­mee­ri­da. Ja ühtäk­ki sel­gub­ki, et pea­lin­na võimu­pat­rei ei esin­da vaid ühe ge­to aju­pes­tud ela­nik­kon­da, vaid kõne­leb ka Ees­ti kul­tuu­ria­va­lik­ku­se ni­mel.

Põhimõtte­li­selt ju­ha­tab Sa­vi­saa­re küsit­lus­leht täp­selt sa­ma­su­gu­ses­se lõksu na­gu ku­sa­gil suht­lus­por­taa­lis toi­me­ta­va pe­do­fii­li küberjäl­jed, mis oma te­ki­ta­ja iden­ti­tee­ti ja ka­vat­su­si pei­tes heausk­seid lap­si au­ku mee-litavad. Ja ome­ti õnnes­tus mul nä­da­la­va­he­tu­sel vii­bi­da kul­tuu­rii­ni­mes­te selts­kon­nas, kus soo­vi­ta­ti Sa­vi­saa­re far­sis ilm­tin­gi­ma­ta osa­le­da ehk siis an­ne­ta­da oma hääl ühe­le või tei­se­le poo­le. Eks too küsit­lus üks ka­he te­ra­ga mõõk mui­du­gi on. Ühest küljest tu­leks sel­le­le liht­salt vi­lis­ta­da. Tei­sest küljest lä­heb tõen­äo­li­selt ik­ka­gi nii, na­gu Ne­ti­ju­mal sel Goog­le’i poolt spon­si­ta­val lin­gil ot­sus­tab.

Kui „aus ja lä­bi­pais­te­v” (Ed­gar Sa­vi­saa­re sõnu ka­su­ta­des) ko­gu see ja­ma lõpp­kok­kuvõttes on, po­le ei tões­ta­tav ega olu­li­ne­gi. „Rah­va­s” on oma sõna öel­nud ning Kes­ke­ra­kond, kel­le mood­sa teh­no­loo­gia ra­ken­da­mi­se en­tu­siasm oli e-va­li­mis­te kes­kus­te­lu pu­hul mõnevõrra ja­he­dam, võib taas kord õnd­sa nae­ra­tu­se saa­tel kuu­lu­ta­da, et te­gut­seb üht kul­tuu­riins­ti­tut­sioo­ni tei­se­le ee­lis­ta­des tu­ge­va „man­daa­di” alu­sel. Ning mi­da osavõtja­te­roh­kem on üks in­ter­ne­tiküsit­lus, se­da kind­la­malt jär­geb tal­le tei­ne. Ja kol­mas. Ku­ni va­li­mi­sed, ol­gu siis e- või min­gid muud, si­su­li­selt mõt-te­tuks muu­tu­vad.