Tõnis Lukas: kool ei saa olla kombinaat
**Olete alustanud koolivõrgu korrastamist. Kui palju gümnaasiume Eestisse jääb?
Kogu pilt pannakse kokku vastavalt vajadusele ja kvaliteedile ning sellest selgub, kui palju gümnaasiume oleks tegelikult Eestis vaja. Esmane hinnang praegusele gümnaasiumiharidusele on see, et tase on ebaühtlane. Praegune gümnaasiumide võrk ei saa pikas plaanis jätkata, sest õpilasi jääb vähemaks ja kooli pidamise eelduseks on õpilaste olemasolu.
Teine asi, miks just gümnaasiumid on pilgu alla võetud, on see, et nad on täistsükli koolid 1.–12. klassini ühes õppeasutuses. Me oleme sellega harjunud, see on meile Nõukogude ajast tulnud traditsioon, kuid Euroopa mastaabis on see suhteliselt haruldane. Tekkinud on tugev harjumus hinnata koolitraditsiooni just sellest aspektist, et õpilased on seal terve oma õpinguaja. Ka mina olen käinud kuni keskkooli lõpuni ühes koolis.
**Miks see siis halb on?
See on toonud kaasa kaks minu hinnangul negatiivset mõjutegurit. Üks on see, et avalikkuse jaoks on kool kui nähtus sulanud üheks tervikuks ja ei suudeta vahet teha, et põhikoolil ja algklassidel on hoopis teine eesmärgistus kui gümnaasiumil. Nii on ka õppekava raske teha. Kogu koolikorda ja koolikorraldust on raske üles ehitada, kui iseenesest erinevatele kooliastmetele lähenetakse ühtemoodi.
Avalikkuses hinnatakse meil gümnaasiumiklasse selle järgi, et seal on ka lapsed, kes ei suuda veel enda eest vastutada; gümnasiste tuleb poputada, nende valikuid väga ette valmistada ja kas koormus peaks ikka väga suur olema? Gümnaasiumi vaadatakse kui tavalist kooli. Ometi on gümnaasium aga valikukoht täiskasvanud või peaaegu täiskasvanud inimeste jaoks. Seal on küllalt palju 19-aastaseid. Seetõttu peab gümnaasium ka pakkuma erinevaid valikuid kooli sees. Kõigil õpilastel ei pea olema täpselt ühesugune programm. Alg- ja põhikoolid on seevastu ühtluskoolid, kus kõigil peab olema võimalik õppida enam-vähem võrdsel tasemel.
**Teisalt on ka algklasse hakatud vaatama kui noori gümnasiste?
Jah. Arvestus aineti on sama, samuti hindamiskriteeriumid. Õppeprogramm on koormav ning loomingulisele lähenemisele ja avastusõppele jääb vähe ruumi. Aga just see peaks olema algkoolis ja põhikoolis peamine, et tekitada lapses huvi. Teda ei tohiks ainesiseselt väga üle koormata ja kõigile erinevate vajadustega lastele tuleb anda võimalus areneda. Siin on väga palju individuaalset lähenemist ja järeleaitamist. Kool ei saa olla kombinaat. Aga suured koolid tsükliga 1.–12. klass on muutunud kombinaadiks.
Kuna ka lapsevanemad on sellise tsükliga harjunud, siis on kahjuks levinud lähenemine, et anname oma lapse seitsmeaastaselt kooli ja saame ta nagu „kinnisvarana võtmed kätte” pärast 12. klassi sealt tagasi. Ning siis saadame ta ülikooli. Aga kui kooliastmed oleksid selgelt eristatavad ja vahepeal oleksid otsustuskohad, kus minu laps jätkab, mida ta valib ja millisele suunale läheb, siis peaksid ka vanemad hoopis rohkem lapsele pühenduma.
Nii et see on väga sügav filosoofiline alus, miks tuleks praegust koolisüsteemi muuta.
**Kas praegune koolivõrk paneb osa õpilasi ka ebavõrdsesse seisu?
Tõepoolest. Väga väikestes gümnaasiumides, kus samad õpetajad õpetavad nii gümnaasiumi- kui ka põhikooliosas, ei ole kõigi ainete õpetamine tihti just väga kõrgel tasemel tagatud, õpetajate valik pole suur ja ka valikainete pakkumise võimalused on väikesed.
Seetõttu keskenduvad ettepanekud sellele, mis on eraldi põhikooli ja mis gümnaasiumi eesmärgid. Esimese asjana lahutame põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad. Kui praeguses dokumendis on kehtiv üks ja sama õppekava – gümnaasium on seal küll eristatud astmena, kuid sisuliselt on tegemist ühe dokumendiga –, siis nüüd me need lahutame. Eesmärgistame need erinevalt ja näitame, et põhikool ja gümnaasium on erineva olemusega kooliastmed.
**Kas see tähendab ühtlasi, et lahutate põhikoolid gümnaasiumidest ka füüsiliselt? Tekivad ka eraldi hooned, kus on üks või teine koolitüüp?
See on nüüd asja teine pool. Lisaks sellele, et õppesisu on hakanud segi minema, on täistsükli kool tekitanud ka surve teatud traditsiooniliste ja kuulsamate koolide esimesse klassi minevatele lastele. Lapsevanemad lähtuvad teadmisest, et selleks, et laps saaks samas kuulsas gümnaasiumis ka gümnaasiumiossa ehk 10. klassi, tuleb ta viia sellesse kooli juba esimesse klassi. See tekitab aga surve, kus on kümme õpilast kohale, liigse pinge väikeste laste jaoks ja nn sisseastumiseksamid. Aga neid katseid on väikestele lastele minu hinnangul liiga palju.
Kui lapsevanemad teaksid, et põhikool on eraldi kool ja põhikoolist saab kõikjalt võrdse tasemega hariduse ning siis vastavalt huvile kas valida gümnaasiumi või kutsekooli, siis kaoks väikestelt lastelt ka selline surve. Igasse gümnaasiumisse või kutsekooli pääseda on kõigil võrdsed võimalused. See tähendab, et seitsmeaastast last ei pea viima gümnaasiumi järjekorda. Siis väheneb omakorda ka surve esimesele klassile ja ebanormaalselt pingelised sisseastumiskatsed kaovad. See normaliseerib olukorda. See on ka üks põhjus, miks on vaja põhikool ja gümnaasium eraldada.
Filter paigutatakse tulevikus 10. klassi algusse.
**Mida tähendab see tulevikus näiteks Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumile?
See on erakool ja otseselt see teda ei puuduta. Aga see on väga hea nõide, sest näitab teatud gümnaasiumide vajadust seada sisse progümnaasium. Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium alustas puhta gümnaasiumina, aga praegu on ta välja arendanud ka gümnaasiumieelse osa, võttes lapsi viiendasse klassi, et endale gümnasiste juba varem ette valmistada.
**Mida see tähendab konkreetsele koolivõrgule?
Meie ettepanekul peaks uuendus olema ette valmistatud ja läbi viidud aastaks 2012.
See tähendab, et teatud tingimustele vastavad gümnaasiumid ja põhikoolid saavad koolitusloa ja kuna põhiliselt on jutt gümnaasiumidest, siis need, kes ei vasta tingimustele, koolitusluba ei saa.
Põhimõte on see, et koolivõrgu süsteemne uuendus tuleb läbi viia üheaegselt nii linnas kui ka maal. Mõlemal puhul on oma spetsiifika. Gümnaasiumiosad on maal eriti väikesed ja seetõttu on alevikes ning väikelinnades suhtumine oma gümnaasiumidesse veidi teistsugune. Seal püütakse sellega, et gümnaasium on olemas, säilitada kogu kool. See on vastavale kohale väga oluline küsimus. Minu hinnangul on sellistes väikestes kohtades aga põhiküsimuseks ikkagi tugeva põhikooli ülesehitamine, alles jätmine ja edasi arendamine. Mitte mingil juhul ei tohi põhikooli nõrgestada. Võimalus kodu lähedal põhikoolis käia ja sealt tugev baas saada peab jääma. See on väga oluline.
Põhikoolide lahutamine ja nn puhaste gümnaasiumide teke peab üheaegselt käima nii maal kui ka linnas. Vastasel juhul – kui linnas eksisteeriksid edasi täistsükli koolid –, jääks alles olukord, kus maalapsed viiakse linna gümnaasiumide järjekorda juba suhteliselt noorelt. Meil ei õnnestuks siis kaitsta ka tugevat põhikooli maal.
Kui me aga samal ajal lahutame gümnaasiumiosa põhikoolist ja teeme linnadesse puhtad gümnaasiumid, kus tõesti on ühes koolis vaid 10.–12. klass, siis sellisel juhul ei pumpa need koolid ka algklassiõpilasi maakoolidest ümber linna. Seetõttu tulebki reform teha üheaegselt. Me ei tohi mingil juhul hävitada maakoole!
**Aga fakt on ju, et kõik põhikoolilõpetajad gümnaasiumidesse ikka ei pääse?
Kui on hea haridus- ja karjäärinõustamine – ja see süsteem tuleb korrastada – ning kõik on teadlikud oma võimalustest, siis suudetakse pärast põhikooli teha ka see valik. Kas sind huvitab reaal- või humanitaarsuund või hoopis kutseõppesuund? Tulevikus peaksid kutsekool ja gümnaasium olema ka rohkem integreeritud ja selles ühes ja samas koolis peab olema võimalik valida ka kutsesuunitlus valikainete ulatuses.
**Ehk siis kutseõpe ei pea olema ainult nii-öelda praegustes puhastes kutsekoolides ja gümnaasiumiõpe praegustes puhastes gümnaasiumides?
Näiteks Räpinas on olemas nii gümnaasium kui ka kutsekool, aga õpilaste arv kahaneb. On täiesti reaalne, et seal moodustub üks kool, kus on nii gümnaasiumi- kui ka kutseharu ühes koolis, nagu see on toimunud Väike-Maarjas.
Paljusid ei huvitagi gümnaasiumidesse minek. Ja praegugi on gümnaasiumist väljalangevus päris suur – otsustatagu siis minna hoopis kutsekooli.
Aga sellesama ettevalmistusel oleva seadusemuudatusega viime sisse ühtsed gümnaasiumiküpsuse nõuded. See tähendab, et gümnaasiumidesse ei saa edasipidi sisse automaatselt, vaid teatud lävendit ületades. See paneb ka juba mõtlema: kas mu vajadused ja tase on piisavad, et minna kohe gümnaasiumisse või lähen ma hoopis kutsekooli? Aga siin ei saa kuulutada, et kogu selle uuenduse eesmärk on rohkem õpilasi kutsekooli saada. See on täiesti vale signaal! Ettevõtjad seda suruvad, aga nii primitiivselt ei saa mingil juhul läheneda.
**Mida siis gümnaasium peab pakkuma?
Gümnaasium peab pakkuma valikuid, väga väikeses koolis pole valikaineid nii humanitaar- kui ka reaalsuunas just väga palju pakkuda. Sellega seoses – kes ei suuda kvaliteedi ja valikute pakkumisega õppekava tingimusi täita, kaotab 2012. aastal õiguse gümnaasiumi pidada.
Seetõttu ei saa hetkel öelda täpset arvu. Tõenäosus ütleb, et maapiirkondades kaob rohkem koole, sest seal ongi väiksemad gümnaasiumiosad. Aga me ei saa öelda, et gümnaasiumid koonduvad ainult linnadesse või maakonnalinnadesse. Jah, minu üleskutse on korraldada maakonnalinnades kiiresti puhtad gümnaasiumid ja selle lahutamise me tõenäoliselt ka seadustame.
**Kui suured gümnaasiumid moodustuvad?
Sellised, kus on neli-viis paralleeli nii 10., 11. kui ka 12. klassis.
Võimalik, et teatud suunitlusega gümnaasiumid, näiteks Tallinna reaalkool, vajavad ka oma progümnaasiumi. Aga selline koolitusluba antaks riigi tasemel.
Viljandimaal käib koolivõrgu korraldamine väga aktiivselt ning seal oleks taibukas jätta alles ka nn lõuna ja põhja tõmbekeskused. Kohad, kus gümnaasium säilib ka väljaspool linna. Kui kvaliteedinõuded suudetakse täita ja pakutakse piisavalt head taset, siis sellised koolid jäävad.
On ka võimalik, et sellised gümnaasiumiosad jäävad alles väljaspool suuremaid maakonnakeskusi, aga selleks peab olema väga hea planeering, väga hea ettevalmistus, konkreetsed suunad ja tõesti õpilaste soov sinna minna.
**Kuid koolid on ju tohutult suured. Kuidas siis jääb – kas hiidsuurtesse endistesse keskkoolidesse tehakse algkoolid ja põhikoolid?
Algkoolid ja põhikoolid, mis linnadesse jäävad, peavad olema suuremates asumites, laste elukohtadele lähemal. See on iga omavalitsuse oma vaade, kuidas ja millistesse hoonetesse üks või teine kool paigutatakse.
Olukorrad on ju erinevad. Gümnaasiumid ei pea ju olema kummalgi pool jõge, vaid võivad olla ka ühel pool. Aga siin peab kohalik omavalitsus intensiivselt oma koolivõrku planeerima. Kutsun linnapäid üles väga tõsiselt vastama küsimusele: miks ei ole linnades tehtud seni puhtaid gümnaasiume, miks ei ole gümnaasiumide võrku piisavalt korrastatud? See etapp on möödas, kus näpuga näidati valdadele: miks te pole oma koolivõrku korrastanud? Paljud vallad on kolme kooli asemel ainult ühe teinud ja seal polegi enam midagi korrastada. Aga suuremates linnades tegutseb endiselt edasi suhteliselt väikseid gümnaasiume. Kui ma räägin tasakaalus koolivõrgu arendamisest, siis see tähendab kõigi vastutustunnet. Nii Tallinnas, Narvas kui ka Tartus on seda lähiaastatel vaja. Pole moraalne oma süsteemi planeerida sellele, et pumpame ümbruskonna koolid tühjaks. Eriti amoraalne on see põhikoolide ulatuses. Üle maa peab jääma tugev põhikoolide võrk.
Meie mõte on tugev põhikool, mis hoiab kohalikku identiteeti, ja lahutatud gümnaasiumiosadega kvaliteetsed ja puhtad gümnaasiumid suuremates kohtades.
**Kuidas lahendada selline küsimus, kui väga edukas õpilane, kes on lõpetanud ääreala põhikooli, tahab minna keskusse gümnaasiumi, kuid vanematel napib isegi bussipileti raha?
Rahale mõtleme praegu iga päev. Loomulikult näeme meie seaduse tasemel sellist koolivõrgu korrastamist, kuhu on vahendid sisse planeeritud. Gümnaasiumiõpilaste puhul on juba võimalik sõit pikema maa tagant ja see sõit tuleb korraldada ning kinni maksta. Kui on vaja, siis tuleb sinnasamasse maakonnakeskusse või kohta, kuhu gümnaasium jääks – olgu see siis Kilingi-Nõmme või Suure-Jaani –, teha õpilaskodu. See on üks täiendav argument.
Põhikoolide juures maal on see tavaline, aga eks siis peab ka konkreetse gümnaasiumi juurde kuuluma õpilaskodu. Lastele tuleb sotsiaalset katust pakkuda. Seda peab loomulikult finantseerima avalik võim, sinna ei saa hakata kohti müüma.
**Koolivõrgu reform tekitab kindlasti protesti ka õpetajates – kes kardab kohta kaotada, kes peaks ehk ära kolima.
Praegu pole meil õpetajaid üle, vaid puudu. Nende õpetajate hulk, kes tahaksid minna pensionile, aga kellel palutakse aastaste lepingutega pidevalt jätkata, on nii suur, et isegi koolivõrgu korrastamise puhul saame öelda, et kõigile kvalifitseeritud õpetajatele jätkub tööd.
Neid kohti ju on, kus gümnaasiumi õpilaste arv langeb alla kümne, ja nagunii läheb selline gümnaasium kinni vaatamata sellele, kas seadus tuleb või ei. Seega tuleb kohapeal nagunii kombineerida. Ka praegu tuleb õpetajate koormust eri koolide vahel koordineerida. Aga see on hea ka õpetajatele. Ja nii jätkub see ka tulevikus.
Õpetajahariduse strateegias on ette nähtud suurem mitme aine õpetajate ettevalmistamine ehk nad saavad oma koormuse kätte mitut ainet õpetades. Ja kui õnnestub gümnaasiumide reform muu hulgas ette võtta sellepärast, et hoida tugevat põhikooli, siis see tähendab, et põhikool säilib ja aineõpetajate töö säilib. Ega väikestes gümnaasiumiosades pole nagunii suurt koormust. Seega ei pruugi gümnaasiumi asemele jääva põhikooli õpetajate arv oluliselt kahaneda. Kui kombineerida nende tööd teiste koolidega, saavad kõik kvalifitseeritud õpetajad oma tööd jätkata.
