Kornelius
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
See on meie jaoks väga suur kaotus. Suri suur inimene, kes on väga palju head teinud nii Vene kui ka Eesti õigeusu kirikule. Ta oli siit pärit, teadis siinset olukorda ja kahetses väga mõnesid asju, mis siin juhtusid. Ootasime, et ta tuleks veel ükskord külastama, sest president on teda palunud. Nüüd peame ootama, kelle Moskva sinod valib ajutiseks patriarhi asetäitjaks, kes juhib kirikut kuni täiskoguni, kus valitakse uus patriarh. Ma ei ole kuulnud ja ametlikult ei ole keegi mulle seda kinnitanud, et Aleksius oleks soovinud saada maetud Eestisse.
David Vseviov
Eesti kunstiakadeemia professor
Leidub isikuid, kelle tähendust ei saa mõõta tavapäraste mõõtühikutega. Siiski ei tarvitse need isikud mõnele teisele tähendada õieti midagi.
Õigeusklikule vene inimesele ei saa olla tähtsamat inimest kui patriarh ja patriarhi surm on temale isiklikult väga kurb sündmus. Muidugi oleks eksitus arvata, et patriarhil on Vene võimuhierarhias väga kõrge koht. Vaimu ja võimu vastanduses on Venemaal alati esikoht võimul. Säärast rolli nagu paavstil pole ühelgi patriarhil olnud. Üldiselt on nad olnud ikkagi kuulekad tööriistad võimu kätes. Nii taastati ju patriarhi amet sõja-aastatel Stalini käsul. See on juba Bütsantsist pärit idakiriku mudel – idakirikul pole kunagi olnud sellist poliitilist rolli kui läänekirikul.
Õigeusu kirik, eriti sidemetes välismaaga, oli julgeoleku tegevuse sirmiks. Ja need, kes selle välissuhetega tegelesid, ei olnud üksnes sidemetes julgeolekuga, vaid täitsid ka julgeolekuteenistuste korraldusi. Võrreldes Nõukogude ajaga on õigeusu kiriku tähtsus tohutult tõusnud, vähemalt visuaalselt, sest varem oli mõeldamatu, et kirikuürituse pildil on koos patriarh ja kõrged riigijuhid. Viimasel ajal on õigeusu kirik pälvinud Venemaal järjest enam märkimist. Kirik on läbi teinud murrangulise aja ja seda kõike patriarh Aleksius II ametiajal. Milliseks kujuneb järgmise patriarhi tähtsus, sõltub suurel määral tema isiksuseomadustest.
Riho Altnurme
Tartu ülikooli usuteaduskonna dekaan
Patriarh Aleksius oli tähtis tegelane juba siis, kui ta Eestis tegutses, seda eriti rahvusvahelist oikumeenilist suhtlust arendades. Siin on ta ka päris pikalt tegutsenud ja ta on ikka armastanud oma sidet Eestiga rõhutada.
Intervjuusid on ta andnud eesti keeles ja eks tähendus ole sellelgi, et kuuldavasti tahtis ta Eestisse maetud saada. Nagu teada, oli õigeusu kirik tollal ka julgeoleku huviorbiidis ja teatud sidemeid on Aleksius ka ise tunnistanud. Kuid ta on rõhutanud, et tegi seda ennekõike kiriku eesmärkide nimel.
Tema teeneks peetakse seda, et Kuremäe klooster siin tegutsema jäi. Arvestades, et tollal oli kloostreid üsna vähe alles jäänud, võib öelda, et Kuremäe oli omamoodi õigeusu näidisklooster. Üsna palju tegi ta koostööd teiste kirikutega. Kui 1989. aastal asutati Eesti kirikute nõukogu, siis ka tema oli üks selle idee autoreid. Siin võib oletada teatud riiklikke suuniseid, kuid kirikute omavaheline lähenemine sai sellest tõesti alguse.
Venemaal on ta taastanud kiriku ja riigivõimu tavapärase läheduse, mis Nõukogude ajal ametliku ateismi tõttu kaotsi oli läinud. Praegu toetab vene õigeusu kirik väga otseselt Venemaa ametlikku välispoliitikat. Seega on Aleksius viinud õigeusu kiriku suhted võimuga tagasi tsaariaegse traditsiooni juurde.
Mihhail Lotman
riigikogu liige
Aleksiusel oli isiklikult väga suur roll Venemaal paikneva kiriku leppimisel välismaal tegutseva vene õigeusu kirikuga. Patriarhaat taastati II maailmasõja ajal, kui patriarh Sergius õnnistas Punaarmeed. Enne teda oli patriarh Tihhon 1920. aastatel olnud Nõukogude võimu vastane.
Paljud pidasid Sergiust hereetikuks, kes teeb koostööd saatanliku võimuga ja suhted välismaal paiknevate vene kirikutega halvenesid. Patriarh Aleksius oli väga kõrge autoriteet usklike ja aktiivselt kirikus käivate inimeste silmis.
Tema saavutusi Eesti–Vene suhete silumise osas pole mõtet üle hinnata, kuid neid tuleb ometi hinnata.
Ainuke kord, kui Eesti riigi esindaja kohtus Putiniga, oli siis, kui president Arnold Rüütel sai patriarhilt medali ja „juhuslikult” astus kabinetti sisse Putin. Mis puudutab suhteid Konstantinoopoli ja Moskva patriarhide vahel ja Eesti kirikute suhteid, siis siin pole tema roll olnud kõige parem. Ta sai patriarhiks sellisel ajal, et minevikuvari jääb alati tema kohale.
Julgeolekusidemeid pole lõpuni kinnitatud, kuid pole ka ümber lükatud. Kokkuvõttes, ta oli suur isiksus, raske minevikukoormaga inimene. Meie Eestis võiksime teda mälestada pigem positiivsest aspektist.
Henn Tosso
endine Eesti apostliku õigeusu kiriku sinodi II sekretär
Olen temaga kohtunud isiklikult kaks korda, korra Moskvas ja korra Kuremäe kloostris.
Patriarh Aleksiuse juurde oli üsna raske saada, umbes nagu suurriigi presidendi juurde. Kuulus ta ju maailma kümne mõjukama inimese hulka ja kohtuda tahtjaid oli palju.
Tollal, kui meie Kremlis käisime, oli tema kabinet kohe president Boriss Jeltsini kabineti kõrval. Riigijuhid on ikka enne tähtsaid sõjakäike palunud usujuhtidelt õnnistust, nii oli see Rooma ajal ja vähem nähtavas vormis on see ka praegu nii.
Vene vapikotkal on ikkagi kaks pead, üks neist on vaimu pea ja nad tegutsevad omavahelises koosmõjus. Patriarh oli sõbralik, vaoshoitud mees, kes realiseeris kindla käega oma sihid.
Meiega suheldes nautis ta väga seda, et sai eesti keeles rääkida. Meie jutuajamine puudutas ülemaailmseid probleeme.
Arvan, et Kuremäe kloostri säilimine on tervenisti tema töö. Kiriku suhtes oli meil erimeelsusi, aga kokkuvõttes ma arvan, et Eestil läks oma naabriga siiski hästi, konflikti ei puhkenud ja usun, et Aleksius suutis vastuolusid mõnel määral tasandada. Vastuolusid esineb ka paremates perekondades.
Marina Kaljurand
välisministeeriumi asekantsler, endine Eesti suursaadik Vene föderatsioonis
Kohtusin patriarh Aleksius II-ga esimest korda Eesti Venemaa-suursaadikuna. Mõne aasta jooksul kogunes neid kohtumisi palju ja need olid alati pikad, sisukad ja südamlikud. Neljasilmavestlusi pidasime eesti keeles – kui liitusid teised inimesed, läksime viisakusest vene keelele üle. Ka patriarhi residentsis Peredelkinos ümbritsesid teda Kuremäe kloostri nunnad, kes oskasid alati vähemalt mõne sõna eesti keelt. Kuremäe oli talle väga südamelähedane paik – Aleksius meenutas oma nooruspäevi, rääkis väga soojalt oma seenel- ja marjulkäikudest kloostrilähedastes metsades.
Teda huvitasid paljud teemad – alates sellest, kuidas läheb Eesti lastel, milline on olu-
kord meie koolides kuni majandusolukorra ja rahanduseni välja.
Tema Pühadus rääkis tihti eesti kultuurist ja oli veendunud, et Eestis elavad venelased peaksid oskama eesti keelt.
