Eestimaa kõige tuntumate öökullide asurkond vaagub hinge

Tä­na­vu kas­si­kak­ku­de pe­sa­des sir­gu­nud po­jad võib üles lu­ge­da ühe käe sõrme­del.

Or­ni­to­loo­gid tõde­vad, et rah­va seas tun­tui­ma­te ka­ku­lis­te – öö­kul­li­de ehk kas­si­kak­ku­de kä­si käib jär­jest hal­ve­mi­ni ning vii­mas­te aas­ta­te­ga on need lin­nud muu­tu­nud nii­sa­ma ha­rul­da­seks na­gu ka­du­mi­so­hus ku­red ja kot­kad.

Lin­nu­mees Rein Nel­lis tõi väl­ja, et Ees­ti or­ni­to­loo­giaühin­gu vii­ma­se hin­nan­gu jär­gi on võrrel­des 2003. aas­ta­ga vä­he­ne­nud kait­sea­lus­te kas­si­kak­ku­de ar­vu­kus kaks kor­da, küündi­des kõige enam 120 paa­ri­ni. „Si­su­li­selt on kas­si­ka­kud muu­tu­nud sa­ma ha­rul­da­seks kui must-too­ne­ku­red,” nen­tis Nel­lis.

Tä­na­vu leid­sid or­ni­to­loo­gid kõigest viis kas­si­ka­ku pe­sa ning jä­rel­tu­li­jad kas­va­sid üles neist vaid kol­mes. Ühes pe­sas oli üks ja tei­ses kaks ka­ku­ha­ka­tist, kol­man­dast pe­sast olid po­jad kont­rol­li­mi­se ajaks lah­ku­nud. Ülejää­nud ka­hes pe­sas oli re­ba­ne või käh­rik ka­kuvõsu­ke­sed nah­ka pan­nud.

Mink sõi toidulaua tühjaks

Nel­lis rää­kis, et kui va­rem olid kas­si­ka­kud le­vi­nud üle ko­gu si­se­maa, siis nüüdseks on need ha­rul­da­seks muu­tu­nud lin­nud koon­du­nud pe­sit­se­ma eelkõige ran­ni­kua­la­de­le. Mis põhju­sel, ei os­ka or­ni­to­loo­gid täp­selt öel­da.

Ar­va­tak­se, et kas­si­kak­ku­de ran­ni­ku­le koon­du­mi­se ta­ga võib ol­la toi­du­baa­si vä­he­ne­mi­ne si­se­maal, mil­les oma osa võib ol­la mügri­de ar­vu­ku­se vä­he­ne­mi­sel. Nel­lis vii­tas, et mügri­de ar­vu­ku­se vä­he­ne­mi­se ta­ga võivad oma­kor­da ol­la amee­ri­ka naa­rit­sad ehk min­gid, kes on kak­ku­de toi­du­laua tühjaks söö­nud. „Min­ki­de le­vik ja mügri­de ka­du­mi­ne on oma­va­hel aja­li­ses seo­ses,” mär­kis ta. Seetõttu on ka­kud vii­ma­sel ajal läi­nud üle par­ti­de ja teis­te vee­lin­du­de söö­mi­se­le.

Oma osa kas­si­kak­ku­de ar­vu­ku­se vä­he­ne­mi­ses ar­va­tak­se ole­vat ka elekt­ri­lii­ni­del. Nel­lis tõi väl­ja, et Eu­roo­pas on kind­laks teh­tud, et kesk­mi­selt pool­tel juh­tu­del on ka­ku sur­ma põhju­seks ol­nud elekt­rilöök. Ees­tis küündib vas­tav näi­ta­ja huk­ku­nud va­na­lin­du­de pu­hul sa­mas­se suu­rusjär­ku. Tä­na­vu­se uu­rin­gu raa­mes kont­rol­li­ti kak­ku­de pe­sa­de lä­he­du­ses lii­nia­lu­seid 45 ki­lo­meet­ri ula­tu­ses, see­kord siis­ki üht­ki sur­nud lin­du ei lei­tud.

Seo­ses kak­ku­de ar­vu­ku­se vä­he­ne­mi­se­ga tõi Nel­lis näi­teks ka Soo­mes juh­tu­nu. Neil ae­ga­del, kui põhja­naab­ri­tel töö­tas üle rii­gi tu­hat­kond prügi­lat, ela­sid kas­si­ka­kud tä­nu prügim­äe­rot­ti­de­le pris­kelt ja said pal­ju järg­la­si. Prae­gu­seks on prügi­la­te arv Soo­mes vä­he­ne­nud kümme kor­da ning üht­la­si on al­lak­äi­gu­le pöör­du­nud kak­ku­de ar­vu­kus.

Kassikaku pesa on pidevalt ohus

•• Kassikakk (Bubo bubo) on meie suurim kakuline, kelle keha pikkus küündib kuni 67 sentimeetrini. Tiiva pikkus on isaslinnul kuni 47 ja emaslinnul kuni 50 sentimeetrit. Ka kehamass on isaslinnul väiksem: 1,9–2,1 kg emaslinnu 2–3,3 kg vastu.

•• Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikas-pruuni sulestikuga ja nende vahelt paistab tugev must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad – pikematest sulgedest moodustunud tutid.

•• Elupaigana eelistab kassikakk okasmetsi, kõige enam rabamännikuid ja niiskeid kuuse-segametsi. Pesa rajab lind maapinnale kas võrdlemisi lagedale või siis hästi varjatud paika langenud puude okste ja juurte alla. Pesa on vooderdamata, lihtne kraabitud lohk.

•• Maapinnal pesitsemise tõttu on kassikaku munad ja pojad pidevalt ohus. Nii on nende vaenlasteks kõik kiskjad.

•• Haruharva pesitsevad kakud puu otsas suurte kulliliste mahajäetud pesades või mahajäetud taluhoonetes.