Kas eestlastel on põhjust Bushi taga igatsema jääda?
Millise koha saab ametist lahkuv USA president George W. Bush ajalooraamatutes? Vastus pole siiski nii selge, kui võib esmapilgul tunduda.
Tema esimese ametiaja lõpus küsiti 800 ajaloolaselt, kuidas nad hindavad Bushi ametiaega, 81 protsenti vastas: läbikukkumine. Nüüd küsiti sama 109 ajaloolaselt ja nendest 61 protsenti arvas, et Bush on olnud halvim president ajaloos, koguni 98,2 protsenti leidis, et ta ametiaeg on olnud läbikukkumine. Ka rahvas ei arva teisiti: CNN-i küsitluses leidis 68 protsenti, et ta ametiaeg on olnud läbikukkumine.
Ometi on maailmas ka rahvaid ja riike, kellel on põhjust Bushile tänulik olla. Iseseisvunud Kosovo nimetas Priština peatänava Bushi auks ümber, neile jääb Bush teiseks vabadusetoojaks Bill Clintoni kõrval. Gruusia jaoks on Bush olnud ajaloo suurimaid sõpru. Mitu Ida-Euroopa riiki – nende hulgas Eesti – võeti aga Bushi toetusel NATO liikmeks. Ühtegi teist USA presidenti pole Eestis nähtud tema ametiajal, Bush käis Baltimaades koguni kolm korda ja isegi palus selle eest vabandust, et USA meile Jaltas vabadust tagasi ei nõudnud.
Tõeline keskmik
Iraagi ja Afganistani poliitikute emotsioonid on teistsugused, nad pole suutnud ega tahtnudki oma nurinat varjata. Venemaal õnnestus Bushil uuesti vallandada endiste KGB-laste Ameerika-vastane paranoia ning president Vladimir Putin uskus ilmselt tõsimeeli, et Bush kavatseb tal jalad alt lüüa.
Alates 1948. aastal Arthur M. Schlesingeri korraldatud küsitlusest on USA ajaloolased üritanud reastada presidente õnnestumiste ja ebaõnnestumiste põhjal. Nende edetabelite järgi võib Bush end isegi üsna rahulikult tunda. George Washington, Abraham Lincoln ja Franklin Delano Roosevelt on olnud püsivalt edetabeli tipus. Viletsaim president leitakse tavaliselt seltskonnast: Andrew Johnson, James Buchanan ja Warren Harding.
USA 43. president Bush ei ole olnud hiilgav, kuid ta pole olnud ka päris vilets riigipea, 2002. aasta edetabelis sai ta 22. ja 2005. aastal lausa 18. koha. President, keda on ametisse tagasi valitud, ei saa ju päris „luuser” olla. Bush oli küll president, kes 2000. aastal valiti esimesena riigipeaks vähemuse häältega, kuid 2004. aastal silus ta selle iluvea. Kaotajana Bush ametist ei lahku.
Uus aastatuhat on näidanud ka olulisemaid nihkeid. Ronald Reagani maine on aja möödudes järjest paranenud ja ta on roninud juba edetabeli kuuendale kohale. John F. Kennedy täht on aga tasapisi kustumas: viimati 15. koht. Ka ei näita 2005. aasta edetabel näiteks Jimmy Carteri võimalikku tõusu pärast Nobeli rahupreemia saamist. Enne seda liigitati Carter kümne viletsaima presidendi hulka. Ka ei ole Bill Clintonit just palju kõrgemalt hinnatud kui mõlemat Bushi.
Õnnestunud või nurjunud?
Alates 1950. aastast on jälgitud ka küsitluste kõrg- ja madalseise. Bush on olnud hetkeks kõige populaarsem president, kui pärast terrorismivastase sõja algust oli tema toetus 90 protsenti. Tema isa George H. W. Bush jõudis Lahesõja laineharjal 89 protsendini, Harry Truman Korea sõja najal aga 87 protsendini. Kuid pole midagi kaduvamat kui populaarsus: Trumani madalaim toetus oli 23 protsenti, Richard Nixonil 24 protsenti, Carteril 28 ja mõlemal Bushil 29 protsenti.
