Vaira Vıke-Freiberga: täna pole juuste katkumise aeg
Nii algas mu elu kõige sürrealistlikum intervjuu kesk Läti kriisi. Vestluse finaalina koorus välja tõde, et niikaua, kuni Eesti poodides pole müügil isegi Läti õlut, on raske rääkida laiemast Balti koostööst. Ja kannatame me kõik.
— Mul kui rahvatantsijal oli väga huvitav teada saada, et te olete uurinud läti rahvalaule dainasid. Mida olulist neist leidsite?
— Dainad on väga keerulised. Just see oli üks mu mõtteid dainade kohta kirjutatud raamatus, mille avaldasin 2007. aastal Prantsusmaal. Dainad on loogiline poeesia. Ja dainasid lõid inimesed, kellel polnud palju võimalusi väljendada oma intellektuaalsust. Just dainasid kasutati oma vaimsuse näitamiseks ja nad levisid rahvalauljate võrgustiku kaudu. Dainasid luues kasutati ära kõik olemasolevad vaimsed, kõlalised ja poeetilised võimalused. Meie rahvalaule analüüsides on näha, kui keerulised on need poeetilised konstruktsioonid, mis näitavad läti rahva vaimsust.
— Aga kui tulla tagasi tänasesse, siis mille eest küll jumal Lätit nii rängalt karistab?
— Ei, me ei tohi kohtlemise üle kaevata. Käisin hiljaaegu Ugandas ja kui võrrelda Lätit sellega, mida võib näha Ugandas…
Ka meie inimesed on oma ajaloos näinud märksa hullemaid aegu kui praegu ja me oleme kõigest üle saanud. Praegu pole aeg, mil oleks vaja nutta ja halada. Pole aeg, mil oma juukseid katkuda. Tuleb minna tööle ja teha tööd nii hästi kui võimalik…
— … ja omada mälu, et näha, millistest probleemidest on inimesed üle saanud?
— Paljud veel elus olevad inimesed mäletavad, kuidas su uksele võidi öösel koputada ja sulle anti kakskümmend minutit aega, et panna asjad kokku… Sa ei teadnud isegi seda, et sind saadetakse Siberisse, ei teadnud, mille eest. Meil pole praegu selliseid probleeme silme ees. Seega pole meil mingit õigust nutta ja halada. Eriti veel, kui mõtleme põlvkondadele, kes teavad väga hästi, kui halvad võisid asjad olla.
…Läti valitsushoone esine on täis muskleis eriüksuslasi ja poole Euroopa uudisteagentuuride kaameraid. Talunikud tõstavad maja taga autolt maha tammekirstu koos kolme lehmakolbaga…
— Kuidas keskmine lätlane kriisi tajub?
— On neid, kes väidavad senini, et kriis pole neid kuidagi puudutanud.
Nad on nõus elama edasi laia elu, sõitma kallitele puhkusereisidele, käima ööklubides pidutsemas.
Samal ajal põllumehed, kes täna protestivad, saavad ühel päeval kirja, kus teatatakse: vabandage väga, aga me ei osta enam teie piima. See on neile väga raske.
On inimesi, keda hinnad on löönud kui haamriga, ja teisi, kes ütlevad: ärge rääkige kriisist, see pole probleem. Jah, sa võid panna pea liiva sisse ja kujutleda, et su pea pole liiva sees. Ja sa võid oma pead liiva sees hoida selle päevani, kui kriis ükskord sind tabab.
— Mõned Eestis väidavad, et meedia on kriisi üles puhunud ja kui uudiseid mitte kuulata, siis pole elul vigagi.
— Samad tunded on ka siin, aga vaid selle päevani, kuni kriis pea liiva sisse pistnut tabab. Siis ärkab ta korraga üles ja on väga üllatunud.
— Ka te ise tunnete, et Lätis on kriis?
— Kui mõtlen oma igapäevase elu peale, siis pole kriis mind tabanud. Aga kui mu akna alt sõidavad mööda protestivad farmerid, siis näen, millised on nende mured.
— Miks on just Läti kriis Baltikumis kõige suurem?
— Kriis algas finantskriisina. Meie rahandussektoris on väga palju panku, kes said väga suuri kasumeid. Olime muutumas tugevaks rahvusvaheliseks rahanduskeskuseks.
Aga mul on meeles ka see, et presidendiaja lõpul käisin Stockholmis konverentsil, kus kohtasin ühe tuntud panga omanikku. Ta arvas, et Lätis antakse inimestele liiga kergekäeliselt laenu. Ma ütlesin, et jah, aga just tema pank on üks neist, kes seda teeb. Tema väitis, et mis ma nüüd, nemad on oma laenupoliitikas väga ranged. Ütlesin, et mul on väga kahju, kui valmistan talle meelehärmi, aga just nägin televiisorist üht eksperimenti, kus ajakirjanik läks panka laenu küsima.
Pangas paluti kiiresti täita üks paber ja öelda vaid, kui palju raha soovitakse. Ei mingit sissetulekute kontrolli! Andke vaid allkiri, ja raha tuleb. Ja kui palju oli meil reklaame: hakake elama, laenake raha, ostke uus auto. Pangad lausa loopisid raha rahvale. Ja äkki tuli välja, et neil on likviidsusprobleemid…
— Kas Lätis on tehtud teisigi olulisi vigu?
— On neid, kes väidavad, et häda ei ole midagi, tehtud pole ühtegi viga. Võib leida neid, kes arvavad, et absoluutselt kõik on valesti tehtud. Tõde on kusagil vahepeal.
Näiteks tänane põllumeeste protestiaktsioon. Euroopa Liit on ammu soovitanud muuta põllumajandus efektiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks. Samal ajal on meie põllumeestele antavad eurotoetused kõige väiksemad kogu Euroopa Liidus.
Valitsus oleks pidanud ammu põllumeestele teadvustama, et ühe või kahe lehmaga talu pole elujõuline. Ja põllumehed oleks pidanud looma enam kooperatiive, ühistuid. Seda on neile ka soovitatud, aga talunikud on vastu vaielnud, et kolhoosid olid Nõukogude Liidu ajal, praegu oleme iseseisvad.
Nüüd aga on põllumeestelt piima ostjad teatanud: vabandage väga, teie piim on meie jaoks liiga kallis, head aega… Kui põllumeestel olnuks tugevad kooperatiivid ja aktsiad piimatööstuses, siis võib-olla oleks neil paremini läinud.
… Kirst talunike kätel on jõudnud kurva trompetipuhumise taustal valitsushoone ette Riia peatänaval. Habemetes ja töötunkedes põllumehed tõstavad kaane maha, et õõvastav kingitus kõigile silma paistaks…
— Eestis on inimesi, kes leiavad, et Läti poliitiline süsteem on arusaamatu, sest parteisid on liiga palju.
— Teoreetiliselt on meil 14 parteid. Ühtpidi võttes on see tõesti demokraatia. Aga tundub, et kõik inimesed pole täpselt aru saanud, mida tähendab partei loomine ja oma ideoloogia kujundamine.
Ühelt poolt on Lätis vastumeelsus parteide vastu. Püsib Nõukogude-aegne arusaam, et partei on paha, sest seostub sõnaga „kommunistlik partei”. Leidus neidki, kes arvasid, et kuna parteid on pahad, siis moodustavad nad ise mingi grupi, kuhu kuuluvad algataja, tema sõbrad ja vanaema. Paraku aga ei jõutudki sellega kaugemale kui algataja ja sõbrad ja vanaema…
Võib-olla jõuame tänu kriisile niikaugele, et meil on tõesti parteid, kes töötavad hoolsalt oma valijaskonnaga, kellel on selge ideoloogia ja majandusprogramm.
— Miks oli Läti esimene Balti riik, kus poliitika jõudis tänavatele? Pean silmas hiljutisi rahutusi Riias.
— Teil Eestis olid rahutused tänavatel kaks aasta varem kui meil Riias!
— Need polnud majanduskriisist põhjustatud rahutused. Pigem ideoloogiline kriis. Aga kas on hea või halb, kui poliitika jõuab tänavatele? Eestis kardavad paljud seda väga. Ent kui vaatasin traktorite tulekut Riia peale, siis oli see rahumeelne, pani inimesed naerma ja lehvitama.
— Demonstratsioonide korraldamine on osa demokraatiast. See on üks võimalus tõmmata avalikkuse tähelepanu oma nõudmistele.
Kui poliitika tänaval tähendab akende purustamist, siis pole see vastuvõetav. Kividega ei tehta demokraatiat.
— Milline on teie poliitiline roll praeguses Lätis?
— Ma olen pensionär.
— Paljud arvavad, et tulete poliitikasse tagasi.
— Mida tegema?
— No näiteks asutate uue partei...
— No ise alles ütlesite, et Lätis on liiga palju parteisid. Kindlasti ei vaja me veel üht lisaks.
— Kui vaadata, kui populaarne te oma presidendiajal olite, siis saavutaks teie uus partei kindlasti väga suure populaarsuse. Eriti veel Läti valitsuse ja parteide praeguse usaldusväärsuse taustal.
— Praegu on see tõesti juba miinustes. Kaheksa aasta pikkuse raske presidenditöö järel oli hea olla populaarne. Ent praegu oleme sügavas majandus- ja poliitilises kriisis. Nüüd, kriisiajal poliitikasse tulla… Kolme nädala pärast ütleb igaüks, et ahaa – tegelikult on kogu kriis just selle tulija süü, sest pahandav inimene ei suuda pangale võlga tagasi maksta.
Kui arvate, et ma suudan säilitada oma populaarsust sellistes oludes, siis ma ei usu teid. See oli teil liiga värviline unistus.
Põhjus, miks ma ei mõtle aktiivselt uue partei loomisele, on tõesti selles, et minu arvates on Lätis liiga palju parteisid. Kõik praegused parteid peavad tegema paremat tööd, et võita valijate usaldust. Ja inimesed, kes nurisevad, et parteisid on liiga palju, peaksid nurisemise lõpetama ja poliitikasse minema, parteidesse astuma. Kui neile tundub, et nende häält ei kuulata, siis tuleb poliitikas aktiivne olla.
Ma tahaksin poliitikas näha uusi nägusid, nii maal kui ka linnas. Selle asemel et kodus istuda ja kaevelda, et kõik on halvasti, tuleb välja tulla ja alustada oma poliitilist karjääri kohalikult tasandilt.
— Aga teie jaoks on see kõik lõpetatud?
— See töö pole kunagi lõpetatud…
— Tegutsete poliitikaeksperdina, annate palju intervjuusid.
— Jah, inimesed tahavad teada minu arvamust.
— Kas te olete selle rolliga rahul?
— Jah, ma pole lõpetanud oma tööd, kuigi saan pensioni. Kui inimesed tahavad kuulda mu arvamusi, olen õnnelik neid väljendades.
— Mida saaks Eesti teha, et Lätit aidata?
— Eesti, Läti ja Leedu peaksid üheskoos Euroopa Liidus tegema kõvemat häält ja enam koostööd, kas või põllumeeste toetuste küsimuses. Sest see on ka eestlaste huvi. Meie hääled peaksid kõlama koos.
…Surnud lehmade surnud silmad valitsushoone ees. Farmerid annavad intervjuusid ja on silmanähtavalt rahul. Sadadest Riia poole suundunud traktoreist hirmutatud valitsus leidis hoobilt mitukümmend miljonit latti maarahva toetuseks. Eriüksuslaste pilgud kirstu taga on külmad, kuid teravad…
— Kriisil on muuseas üks hea külg – ajakirjanikuna näen, et Eesti inimesed tunnevad Läti ja Leedu vastu praegu palju enam huvi kui aasta tagasi.
— Lätlased on alati tundnud naabrite juures juhtuva vastu huvi, kuigi mitte piisavalt. Rääkisin meie peaministriga ja küsisin, kuidas eestlastel on tasakaalustatud eelarve ja Lätil mitte. Ta võis mulle rääkida 36 põhjusest, mis on Eestis teisiti kui Lätis, miks me ei saa endale lubada tasakaalustatud eelarvet. Ometigi võinuks teineteiselt õppida.
— Kui eestlane tuleb Lätti, kas siis peaksime ostma ainult Läti kaupa, et Lätit toetada?
— Poodides on tõesti kuni 70% allahindlused ning Baltikumi siseturg peaks paremini toimima ja enam koostööd tegema, sest maailm näeb meid ühe tervikuna.
— Paljud mu sõbrad-tuttavad ei mõista, miks ei saa me Eestis Läti õlut ostes naabreid toetada.
— Tõesti või? Ma pole sellest midagi kuulnud!
— Me võime osta Vene õlut, isegi Hiina ja Austraalia õlut, aga Läti õlut Eesti kauplustes ei ole.
— See on… idiootne! Midagi on turukorralduses tõesti käest ära, sest ma võin teile kinnitada, et me oskame Lätis teha väga head õlut.
— Usun, Läti õlled on mu lemmikud.
— Ja Läti õlut müüakse isegi Ameerikas. Aga näete – just siit peakski algama korralik koostöö.
Raudne leedi
Vaira Vıke-Freiberga
Kanadast Lätimaale
presidendiks
Sündinud
Vaira Vike-Freiberga on sündinud 1. detsembril 1937 Riias. Aastatel 1999–2007 oli Läti president, esimene naine selles ametis.
Elukäik
•• Freiberga vanemad olid Teise maailmasõja pagulased. Nad lahkusid Lätist 1945. aastal, elasid Marokos, Saksamaal, Kanadas.
•• Freiberga õppis Toronto ülikoolis ja McGilli ülikoolis, kus omandas doktorikraadi psühholoogias. Aastatel 1965–1998 oli Montreali ülikooli psühholoogiaprofessor. Töö kõrvalt tegutses aktiivselt Kanada läti kogukonnas, kus pühendus peamiselt läti folkloorile.
•• 1998. aastal naasis Lätti ning asus juhtima Läti instituuti, mille ülesanne on tutvustada Lätit välismaal. Aasta hiljem, juunis 1999 valiti riigi presidendiks. Presidendivalimistel ei kuulunud ta algul kandidaatide hulka, kuid kuna Läti seim ei suutnud esimeses voorus ainuõiget välja valida, siis valiti Freiberga riigijuhiks parteidevälise kompromisskandidaadina.
•• Oma kahe valitsusperioodi jooksul saavutas Freiberga suure poolehoiu.
•• 2005. aasta mais osales Balti riikide presidentidest ainukesena Moskvas Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva pidustustel ja kuulutas avalikult Balti riikide mittenõustumist Venemaa ajalookäsitlusega.
•• 15. septembril 2006 esitasid Eesti, Läti ja Leedu Vaira Vıke-Freiberga ÜRO peasekretäri kandidaadiks.
Muu
•• Valdab läti, inglise, prantsuse, saksa ja hispaania keelt.
•• Abielus Imants Freibergsiga, neil on kaks last: Karlis ja Indra.
Allikad: Läti presidendi kantselei, Vikipeedia
