MAIMU BERG: Tallinna oblasti piirkondlikud osakonnad

Kunagi, 1960. aastatel olevat Siberi taigas ringi konnanud vana kütt, kes polnud kuulnudki, et vahepeal on ka Siberisse jõudnud Nõukogude võim.

Karu oli metsas ikka karu ja soobel ikka soobel, kuskil kokkuostupunktis oli ainult vahetunud „tsaari” pilt ja rubla „nägu”. Meie ei ela aga Siberis ning ajadki on, tänu taevale, hoopis muutunud. Me räägime üha rohkem kodanikuühiskonnast ja osalusdemo­kraatiast. Jah, mõnedki inimesed võivad öelda, et poliitika neid ei huvita, kuid kas see suhtumine ei meenuta sedasama vana kütti?

Tallinna võimuerakond on andnud töösse kaks senist linna põhimäärust oluliselt muutvat eelnõu: esimene neist näeb ette läbirääkimisi seitsme kohaliku omavalitsusega nn Suur-Tallinna loomiseks ning teise järgi tuleks kaotada Tallinna linnaosad, asendades need piirkondlike osakondade ja nõukodadega.  

Lisaks on Tallinna linnavolikogus menetluses  sotsiaaldemokraatide eelnõu, mille eesmärk on teha linnavalitsusele üles­andeks moodustada Tallinna volikogus esindatud erakondade töörühm, kes pakuks välja ettepanekud linnaosa halduskogu rolli suurendamiseks linna juhtimises. Muide, alles mullu augustis tähistas linnavolikogu pidulikult 15 aasta möödumist Tallinna kaheksa linnaosa moodustamisest – ja kõikides sõnavõttudes, kaasa arvatud volikogu esimehe Toomas Vitsuti omas, rõhutati vajadust suurendada linnaosa halduskogu rolli.

Jaanuari keskel teatas linnavalitsus, et toetab halduskogude temaatika käsit­lemist, kuid ei toeta esitatud eelnõu.

Selle kirja saatmisest on vä­hem kui kuu. Ja linnavalitsus pais­kab volikogu ette kaks Tallinna haldusega seotud eelnõu ning sunnib neid ahvikiirusel vas­tu võtma. Tegemist on järjekordse keskerakondliku farsiga, sest volikogus, kus nimetatud erakonnal on häälteenamus, on nende eelnõude läbisurumine kukepea. Ja võimujõuetute halduskogude või kodanikuühenduste arvamusest sõidetakse lihtsalt üle.

Ometi tuleb nõustuda sotsioloog Tõnis Saartsi arvamusega (PM 9.2.09), et praegu Tallinnas toimuv on mingil määral ka Keskerakonnale tehtud “kambaka” tagajärg. Keskerakond salgab sellist poliitilist pingpongi ja heietab talle omasel “rahvaarmastuslikul” moel kulude kokkuhoiust ja muust toredast.

Paraku paistab eelnõude ta­gant mitte niivõrd soov kulusid kokku hoida või linnarahvale lähemale tulla, vaid soov järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel Tallinnas taas ülemvõim võtta. Võib kergesti juhtuda, et ülelinnaliselt valitud volikogu enamus koosneb nt Lasnamäe kandist pärit keskerakondlikest saadikutest. Ja välistatud pole seegi, et „depolitiseeritud” ametniku kohal istub ka tulevikus vana tuttav keskerakondlik „tegija”. Eelnõus pakutav terminoloogia, alates „piirkondlikest osakondadest” ja lõpetades pseudoarhailiste „nõukodadega” ei vääri üldse kommentaare. Oleme ka oblastid üle elanud.

Ununenud on vanarahva tarkus: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Halduskogud on prae­gu rahva ja linna(osade) vahelise suhtluse peamiseks lüliks. Kui suurendada nende volitusi, ot­sustusõigust ja vastutust – ning seejuures vähendada linnaosavalitsuste rolli – võiks valutult ja ühtlasi kokkuhoidu võimaldades üle minna  omavalitsuslike linnaosade kaotamiseni (nagu see praegu on nt Helsingis). Ent seda vaid siis, kui linnakodanikud seda vajalikuks peavad.  Seda, kas peavad, peab näitama rahvahääletus.

Uus-vana Suur-Tallinn

Mida aga arvata nn Suur-Tallinna eelnõust? Sisuliselt ei ole selles midagi uut: ikka on aeg-ajalt Tallinna juhtidele vastukarva olnud, et linna lähivaldade elanikud kasutavad küll Tallinna teenuseid, ent maksud lähevad vallale. Kuid ka siin on kindlasti mitmesuguseid lahendusi lisaks Keskerakonna pakutud ühinemisplaanidele, mida osa valdadest ilmselt ei toeta. Seegi kava nõuab ekspertide kaasamist, rahvahääletust (või kü­sitlust), aga vajaduse korral ka sea­duste muutmist.

Mis peaks olema eesmärk? Kõigepealt Tallinna elanike teenindamine igakülgselt ja võimalikult kodu lähedal ning võimalus teavitada oma muredest neid, kes esindavad kohapeal otsustavat organit (halduskogu), veendumuses, et sellel or­ganil on volitused ja jõud kodanikku aidata. Arusaadavalt peaks see koosnema sama linnaosa elanikest.

Teiseks halduskulude kokkuhoid – linnaosade allesjätmine ei tähenda tingimata kogu büro­kraatia allesjätmist. Linnaosade valitsuste kaotamine sellisel kujul, kõnelemata depolitiseerimisest ei ole vale mõte, ent kõigepealt peaks linna valitsejate kokkuhoidlik pilk peatuma Vabaduse väljaku ümber koondunud seltskonnal – sealt annaks kõvasti kärpida! Soovitan huvilistel vaadata Tallinna veebiküljelt härra linnapea vastust arupärimisele linna avalike suhete kulutuste kohta ning kaasa mõelda, mida siin kokku tõmmata annaks. Vahest peaksid kokkuhoiust kõnelejad alustama siiski tõsisematest kärbetest, kui seda oli sotside fraktsiooni kaotamine linnavolikogust, mis hoiab kokku vaid ühe ametniku palgakulud.