MIHKEL RAUD: Vanad head asjad
Ta jõurab eelmisel õhtul kusagil õllekas selle sulgemiseni ja kuulab seejärel kodus esimeste päikesekiirte saabumiseni Led Zeppelini.
Eile käis aga Tallinna vingeimas klubis Tapper vilgas tegevus juba keskpäeval. Pikkade juuste ja äraseletatud silmadega kollid kogunesid järjekordsele Plaadimäe reinkarneerimise üritusele ehk müüsid, vahetasid ja ostsid plaate. Täpselt nii, nagu nad tegid viisteist aastat tagasi Harjumäel. Ja plaatide all ei pea too elunäinud seltskond silmas taskusse mahtuvaid ja aastatega viimsegi isikupära minetanud CD-sid, vaid formaati (nagu neil päevil öelda armastatakse), mis on kõigile ajaproovidele vapralt vastu pannud. Just, plaatideks peab suur hulk melomaane – nii siin kui ka mujal maailmas – ikka veel noid ragisevaid ja tuhat korda kuulatud vinüüle.
Vinüülplaat on nagu Tallinna vanalinna korter. Kunagised omanikud vahetasid selle moodsa aja tuultes kõigi mugavustega Õismäe korteri ehk CD-plaadi vastu. Paljud on kolinud edasi buumi ajal kiiruga püsti lükatud põllupealsetesse oma majadesse ehk konverteerinud CD-d mahlatuteks MP3-failideks. Nüüd kisub hing tagasi vanalinna, ent hinnad on juba hoopis teised.
Tegelikult sümboliseerib jõuliselt tagasi tulev vinüülplaat midagi laiemat kui ragisev Deep Purple’i „Machine Head” või kusagil antikvariaadis mõni kuu tagasi viie krooni eest ostetud Collage’i vinüülsingel, mille turu-väärtus on praegu vähemalt kuuskümmend korda suurem. Suur hulk inimesi on nõndanimetatud second hand-kraamist elanud juba mõnda aega, et mitte öelda terve elu. Raskel ajal – sellisel, mille hiljutisest saabumisest kirjutab praegu ajaleht ja räägib raadio – muutuvad kasutatud ja vanad asjad aga isuäratavaks juba tähelepanuväärselt suuremale ringile. Mis on tegelikult tore. Seda enam, et kriitilise pilguga omaenda majapidamises inventuuri tehes võib täiesti ootamatult avastada, et asjad (selle sõna kõige laiemas tähenduses, toit ehk välja arvata) on sul tegelikult kõik olemas. Ja mis vaat et olulisim: vana asi on tegelikult cool. Palju cool’im kui uus.
Hing voodri vahel
Loomulikult võib jutt mööblist, millel on „oma jutt rääkida”, või lalin päevinäinud kasukast, millel kunagise omaniku „hing voodri vahel edasi elab”, banaalsena tunduda. Sellisena, mida suvalisel vabavaraturul kuulates tahad piinlikkusest silmad maha lüüa. Ent kaupmehe asi on rääkida seda, mida ta arvab ostjat kuulda tahtvat. On lähema aja küsimus, millal esoteeriline sõnavara kirbuturult kaob ja küüniline uskmatu võib näost punaseks tõmbumata oma piirituselambi ja kapsaks loetud Juhan Jaigi tondijuttude raamatu ära osta.
Kui viimase ajani koosnes teise ringi kaupade fänniklubi „oma jutu” ja „voodri vahel elava hinge” otsijatest, siis kapitalismijärgsel ajal naaseb juurte juurde ka pangateller. Ja kui juured väga popiks peaksid muutuma, naaseb nende juurde ka suure ettevõtte direktor. Lolliks jäämise ohtu ei ole. Päris ausalt. Sest vana on in ja uus on out. Igas mõttes.