Enn Kasak avaldas pattulangemise õpiku
Füüsikud on teinekord kõige kõvemad esoteerikud, vähemalt siis, kui nad hakkavad uurima, kuidas maailm ikkagi tekkis, millise konstruktsiooniga ta olla võiks ning kuhu see kõik ükskord välja jõuab. Osa neist elab pika ja õnneliku vanaduspõlveni, teistel aga läheb kehvemini, nagu juhtus näiteks kvantfüüsiku Hugh Everettiga, kes suri 51-aastaselt kibestumise ja alkoholismi kätte. Kui Everetti maailmatõlgendus, mille kohaselt on erineva süžee ja faabulaga universumeid lõputu hulk (või igatahes rohkem kui üks), tõele vastab, elab ta aga mõnes teises paralleelmaailmas õnnelikult edasi ja naudib kaasaegsete tunnustust.
Võib ohutult arvata, et ka Tartu observatooriumis kosmoloogiat ja galaktikate füüsikat uurinud Enn Kasak on universumi loomuse üle rohkem pead vaevanud kui inimestele üldiselt kombeks. See, et Kasak on oma filosoofilistele tõekspidamistele ja mõttemängudele romaani kuju andnud, on äärmiselt hea uudis. Põhimõtteliselt vist maagilise realismi (või maagilise eksistentsialismi?) alla liigituvas teoses käsitletud teemasid on autor varemgi mõnel pool lahanud. „Vaba pattulangemise seadus” uurib muu hulgas kurjuse ja headuse vastuolu, esitab küsimuse lolluse olemusest ja püstitab kvantmütoloogia mõiste.
Kui elekter kaob
Autori mõtisklusi mateeria olemuse või õigemini mitteolemise üle seob osavalt koostatud raamjutustus, mis haarab lugeja esimestest lehekülgedest. Karaktereid ülearu avamata hoiab autor põnevuse lõpuni üleval. Kirjeldamatut kirjeldada pole muidugi lihtne. Nii mõjub Kasaku kujutlus elektri ootamatule kadumisele järgnevast tsivilisatsiooni kokkuvarisemisest veenvamalt kui katse anda edasi toda „head uut ilma,” mida peategelased oma šamaanirännakutega saavutada püüavad.
Nagu autor varemgi on öelnud, on metafüüsiku eelis füüsiku ees võimalus esitada küsimusi ilma neile vastuseid pakkumata. Neid küsimusi oskab Kasak väga nauditavalt esitada, nii et uskumatu muutub kerge vaevaga usutavaks. Lisaks teoreetilisele füüsikale torkavad autori intellektuaalsete mõjutuste seas esile budism ja kristlus. Selline kokteil mõjub üsna plahvatusohtlikult ning peadpööritavalt. Küsimus elu mõttest (mis on autori hinnangul küll valedele eeldustele püstitatud) on ikka veel sama aktuaalne kui Lascaux’ koopasuus seistes.
